I ga minut meie stressirikkas ja kiires elus on arvel. Koguaeg on tunne, nagu peaksime me oma nimekirjas ristikesi ja linnukesi...
nimekirjas ristikesi ja linnukesi tegema (selles
täna - vaja - kindlasti - ära - teha - nimekirjas), et peab kohe
ekraani koguaeg vaatama või tormama kuskile järgmisele sihtkohale. Ja
ükskõik, kui hästi või halvasti sa seda aega ja oma tähelepanu ei
organiseeri, samal ajal teisi kiireid asju tehes, ikka on tunne, et ajast ei
piisa, et ühes päevas on liiga vähe tunde selleks, et kõike vajaminevat ära
teha.
Nii läks kaks aastat mu ülikiirest elust. Mu mõtted ja teod
olid juhitud elektroonilistest märkmetest, helinatest ja täis kirjutatud
märkmikust. Isegi, kui oma sisimas olin ma vastu võtnud otsuse alati õigel
ajal valmis olla, ei saanud ma kunagi hakkama.
Elu tegi mulle
kuus aastat tagasi kingituse ühe imelise lapse näol, sellise lase - ma -
natuke -veel - vaata - emme - nii - ilusad - lilled - tule - nuusuta.
Kui
me kodust välja läheme suure kiiruga, siis on tal vaja kogu oma aega, et
valida oma käekotti ja kingi.
Kui me kiirustasime kuskile, siis soovis ta, et ma ootaks kuni
ta paneb oma mängukarul turvavöö kinni.
Kui me kuskil kiirsööklas
sõime ja palju aega ei olnud, siis leidis ta ikka aega, et vestelda
ühe tädiga, kes talle tema vanaema meenutas.
Kui me jalutama
läksime, siis soovis ta peatuda iga koera juures, keda me kohtasime, et teda
silitada.
Mu laps oli tegelikult minu parem isiksus. Aga ma ei
saanud sellest aru. Loomulikult ma ei saanudki sellest aru saada, sest kui
sul on äärmiselt kiire elustiil, on sul silme ees vaid tulevik ja kõik see,
mis on su täna-teha-vaja nimekirjas. Kõik ülejäänu tundub mõttetu ja
kasutu.
Kui mu laps soovis, et me midagi muud teeksime, vastasin
ma, et kahjuks ei ole aega.
Aga kõige rohkem kuulis ta minu suust
: "Tee ruttu!"
Tee ruttu, me jääme hiljaks!
Kui sa ruttu ei tee, siis me kohale ei jõua.
Ma alustasin muuseas iga päeva selle kahe sõnaga:
Söö ruttu nüüd oma hommikusöök!
Mine ruttu pane riidesse!
Ja ma lõpetasin oma päevi nende sõnadega:
Mine ruttu hambaid pesema!
Mine ruttu voodisse!
Isegi, kui need sõnad ei
muutnud midagi kiiremaks, nõudsin ma ikkagi. Mis kõige hullem, ma ütlesin
neid palju tihedamini, kui näiteks: "Ma armastan sind."
Tõde teen
haiget. Aga tõde ravib samuti. Ja ta toob mind lähemale ema ideaalile,
milline ma olla tahan.
Ühel päeval kõik muutus. Me läksime
pikapäevarühma vanemale lapsele järgi ja tulime just autost välja. Nähes, et
väike õde piisavalt ruttu ei käi ütles vanem talle: " Sa oled nii aeglane! "
pannes käed risti rinnale ja ohates sügavalt. See lõi mulle südamesse.
Mul
jõudis teadvusesse minu enda käitumine: ma olin olnud nagu türann, kes
pidevalt oma lapsi tagan lükkab - neid lapsi, kelle ainus soov oli piisavalt
aega omada, et elust rõõmu tunda.
Sellel hetkel sain ma aru, kui
hävitav oli selline kiire elu mitte ainult mulle, vaid ka mu kahele
tütrele.
Väriseva häälega, vaadates oma vanemat tütart, ütlesin
ma talle: "Anna mulle andeks, et ma sind koguaeg tagant kiirustanud olen.
Mulle meeldib, et sa leiad piisavalt aega ja ma soovin, et sa ka mulle seda
õpetaksid. "
Mu mõlemad tütred olid üllatunud sellest
ootamatusest aga kõige nooremal oli lisaks pilk, nagu oleks tal olnud õigus
ja kes sisemiselt rõõmustab.
"Ma luban, et alates tänasest olen
ma palju kannatlikum" ütlesin ma talle teda kallistades.
Kustutada
oma igapäeva sõnavarast sõnad: " Tee ruttu" oli üsna lihtne, palju raskem
oli aga õppida kannatlikkust, nagu ma olin oma lapsele lubanud.
Ma
hakkasin temaga rohkem tegelema, eriti kui me pidime kuskile kiiresti
minema. Hoolimata sellest, jäime me ikkagi hiljaks. Sellistel hetkedel
ütlesin ma endale, et sellest pole hulle, paari aasta pärast läheb see
üle.
Kui me poes käisime, valisin ma tema rütmi ja kui ta peatus,
et midagi imetleda, siis surusin ma kõik oma pähetulevad mõtted maha ja
katsusin unustada oma täna-teha-vaja-nimekirja, et lihtsalt aega peatada ja
hinnata praegust hetke. Ma nägin oma lapse näos ilmeid, mida ma isegi polnud
varem märganud. Ma imetlesin väikeseid lohukesi tema kätel ja seda viisi,
kuidas ta oma silmi naeratades kissitas. Ma imetlesin, kuidas inimesed
leidsid aega, et vastata tema küsimustele. Ma avastasin, et talle meeldivad
igasugused putukad ja ilusad lilled. Ta võis kõike lõpmatuseni uurida. Nii
ma saingi aru, et mu tütar on tegelikult mu ülikiire hinge õnnistuseks.
Selle
lubaduse andsin ma kolm aastat tagasi, samal ajal, kui ma alustasin oma elus
üldse suurte muutustega. Näiteks pöörata tähelepanu sellele, mis tõesti
oluline ja tähtis on. Ja leida rohkem aega vaba aja veetmiseks. Muidugi ma
võin öelda, et ka praegu ei ole minu jaoks lihtne väikesel kiirusel elamine,
ka praegu pean ma selle nimel pingutama. Aga mu väiksem laps on mu väike
meeldetuletaja igal silmapilgul, kes ei lase mul eesmärki unustada.
Siin
ilus näide, kuidas ta mulle seda meelde tuletab.
Puhkuse ajal
läksime me jäätist sööma peale rattasõitu kohvikusse. Niipea, kui maksnud
olime istus ta lauda ja imetles suurt kuhja jäätist ja siirupit enda ees,
seejärel vaatas ta mulle murelikult otsa ja küsis: " Emme, kas ma pean ruttu
tegema? "
Ma pidin peaaegu nutma hakkama.
Sel ajal,
kui ta ootas, et ma talle vastaks, teadsin ma, et ma pean valima: ma võisin
end süüdistada lõpmatuseni mõteldes igale korrale, kui ma teda tagant
kiirustanud olin tema lühikese elu jooksul... või ma võisin endale öelda, et
vähemalt tänasest päevast on kõik teisiti.
Ja ma valisin elada
praeguses hetkes.
"Sa ei pea kiirustama, kallike. Võta niipalju
aega, kui sul vaja on." vastasin ma talle. Ta nägu lõi särama ja ma nägin,
kuidas pinge ta kehast kadus.
Me istusime kõrvuti ja rääkisime
asjadest, millest 6-aastased armastavad rääkida. Me nautisime ka pikki hetki
täis vaikust, imetledes teineteist naeratades ja vaadates maastikku.
Mul
oli tunne, et mu tütar jõuab ära süüa kogu oma hiigelsuure jäätisehunniku
aga kui ta viimase lusikatäieni jõudis, ulatas ta selle mulle ja ütles: " Ma
hoidsin selle sinu jaoks, emme ."
Mitte ükski arstirohi pole
olnud nii maitsev ja ma sain aru, et me olime teinud sajandi diili.
Ma
pühendasin natuke aega oma tütrele ja vastutasuks andis ta mulle viimase
suutäie magustoidust ja tuletas mulle meelde, et kõigel on parem maitse ja
et me naudime elu paremini, kui me võtame aega, et aega nautida.
On
see siis selleks, et
süüa jäätist,
noppida üks lill,
panna turvavöö kinni,
korjata rannakarpe,
vaadata lepatriinusid,
kõndida aeglaselt.
Ma ei ütle enam kunagi "Meil ei ole
aega", sest kokkuvõtteks oleks see ju nagu poleks meil aega elada.
Leida
aega selleks, et nautida väikeseid igapäevaseid rõõme on ainuke võimalus, et
elu nautida.
❤️
Tõlgitud artikkel, mille autorit juures ei olnud.
.jpg)
Kommentaare ei ole