Kas pensionär peaks jätkama autojuhtimist nii kaua, kuni tervis lubab, või tuleks mingist vanusest alates loobuda? ...
Kas pensionär peaks jätkama autojuhtimist nii kaua, kuni tervis lubab, või tuleks mingist vanusest alates loobuda?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Auto annab vabaduse.
Võimaluse minna poodi siis, kui tahad. Sõita arsti juurde ilma kellegi abi palumata. Külastada sõpru, lapsi või lapselapsi. Elada oma elu nii, et ei pea iga sõidu jaoks kellelegi helistama.
Seepärast võib autojuhtimisest loobumine vanemas eas tunduda palju suurema asjana kui lihtsalt võtmete lauale panemine.
See võib tunduda nagu loobumine osast iseseisvusest.
Aga teiselt poolt tekib ühel hetkel paratamatult küsimus: millal muutub soov ise hakkama saada suuremaks riskiks kui loobumine autojuhtimisest?
Ja kas seda saab üldse määrata vanuse järgi?
Kas 70, 75 või 80 võiks olla piir?
Mõne arvates peaks mingist vanusest alates kehtima kõigile sama reegel.
Näiteks võiks pärast 75. või 80. eluaastat olla autojuhtimisõiguse jätkamiseks kohustuslik tervisekontroll või isegi sõidueksam.
Põhjendus tundub esmapilgul loogiline: vanusega võivad nägemine, kuulmine, reaktsioonikiirus ja keskendumisvõime muutuda.
Aga probleem on selles, et inimesed vananevad väga erinevalt.
Üks 82-aastane võib olla tähelepanelik, aktiivne ja hea juht.
Teine 68-aastane võib näha halvasti, võtta ravimeid, mis muudavad ta uimaseks, või reageerida liikluses aeglasemalt.
Seetõttu tekib küsimus: kas vanus üksi ütleb üldse piisavalt?
Vaata ka :
Kas eakas inimene peaks kolima laste lähedale või jääma sinna, kus on tema kodu ja sõbrad?
Autojuhtimisoskus ei kao sünnipäeval
Inimene ei ärka oma 75. sünnipäeva hommikul üles nii, et eelmisel päeval oskas sõita ja nüüd enam ei oska.
Muutused tekivad tavaliselt tasapisi.
Just see teebki olukorra keeruliseks.
Juht ise võib oma võimete muutumist vähem märgata, sest ta kohaneb nendega samm-sammult.
Ta hakkab näiteks vältima pimedas sõitmist.
Siis kiirteid.
Siis suuri ristmikke.
Siis võõraid linnu.
Lõpuks sõidab ta ainult tuttavat teed poodi ja koju.
See võib olla täiesti mõistlik viis oma piiridega arvestamiseks.
Aga see võib olla ka esimene märk sellest, et autojuhtimine ei ole enam sama turvaline kui varem.
Millal peaks inimene ise mõtlema loobumisele?
Kõige olulisem pole ehk küsimus „Kui vana sa oled?“, vaid „Kuidas sa praegu sõidad?“.
Tähelepanelik tasub olla näiteks siis, kui inimene hakkab:
- liiklusmärke või teisi autosid liiga hilja märkama;
- sagedamini eksima ka tuttavatel teedel;
- sattuma väikestesse plekimõlkimistesse või napilt ohtlikest olukordadest pääsema;
- tundma roolis tugevat ärevust;
- segi ajama pedaale või käike;
- saama lähedastelt korduvalt märkusi oma sõidustiili kohta;
- vältima järjest rohkem olukordi, millega varem probleemita hakkama sai.
Üksainus eksimus ei tähenda veel, et inimene peaks juhiloa ära andma.
Aga kui selliseid olukordi hakkab kogunema, ei tasu neid lihtsalt vanuse juurde kuuluva paratamatusena kõrvale lükata.
Vaata ka :
Kas vanaema ja vanaisa peaksid lapselapsi hoidma alati, kui nende täiskasvanud lapsed abi vajavad?
„Aga ma olen 50 aastat ilma ühegi avariita sõitnud“
See on väga tugev argument, mida vanemad juhid sageli kasutavad.
Ja õigusega — pikk sõidukogemus tähendab väga palju.
Kogenud juht oskab sageli ohtusid ette näha paremini kui noor inimene, kes on alles hiljuti load saanud.
Ta ei pruugi kihutada.
Ta hoiab suuremat pikivahet.
Ta tunneb oma autot.
Ta ei võta liikluses mõttetuid riske.
Aastakümnete pikkune kogemus võib paljusid vanusega kaasnevaid muutusi mõnda aega väga hästi tasakaalustada.
Aga kogemus ei pruugi kompenseerida kõike.
Kui nägemine on märgatavalt halvenenud või reaktsioon muutunud väga aeglaseks, ei aita ka see, et inimene on 50 aastat suurepäraselt sõitnud.
Kõige raskem vestlus võib tulla lastega
Sageli pole pensionär ise see, kes esimesena autojuhtimise lõpetamisest rääkima hakkab.
Seda teevad täiskasvanud lapsed.
„Isa, äkki sa ei peaks enam sõitma.“
„Ema, ma kardan sinuga autos olla.“
Selline lause võib vanemale inimesele mõjuda väga halvasti.
Tema võib kuulda selle taga hoopis midagi muud:
„Sa oled nüüd vana.“
„Sa ei saa enam ise hakkama.“
„Me hakkame sinu eest otsustama.“
Seetõttu võib inimene hakata ennast kaitsma isegi siis, kui lähedaste mure on põhjendatud.
Palju parem oleks rääkida konkreetsetest olukordadest.
Mitte:
„Sa oled liiga vana, et autot juhtida.“
Vaid:
„Ma märkasin, et sul oli eelmisel korral väga raske vasakpööret teha ja sa ei näinud teist autot. See tegi mulle muret.“
Siis räägitakse vanuse asemel ohutusest.
Vaata ka :
Kas üksi elav pensionär peaks võtma lemmiklooma – või võib see olla liiga suur vastutus?
Kas lapsed tohivad vanema inimese eest otsustada?
See küsimus võib tekitada palju vaidlusi.
Kui inimene on täie mõistuse juures ja tal on kehtiv juhiluba, on tal õigus oma elu üle ise otsustada.
Täiskasvanud lapsed ei saa lihtsalt öelda:
„Me võtsime su autovõtmed ära.“
Aga kui inimene muutub liikluses reaalselt ohtlikuks nii endale kui teistele, ei saa lähedased ka lihtsalt vaikida.
Siin põrkuvad kaks olulist asja:
inimese õigus iseseisvusele ja teiste inimeste õigus turvalisusele.
Mida teha siis, kui inimene ise oma võimete halvenemist ei tunnista?
See on ilmselt selle teema üks raskemaid küsimusi.
Võib-olla ei pea kohe täielikult loobuma
Autojuhtimine ei pea olema ainult kaks valikut: kas sõidad kõikjale või ei sõida üldse.
Vahepealseid võimalusi on palju.
Näiteks võib inimene otsustada, et ta:
ei sõida enam pimedas;
ei sõida halva ilmaga;
väldib tipptundi;
ei lähe kiirteele;
sõidab ainult tuttavatel marsruutidel;
teeb pikematel sõitudel rohkem pause;
ei sõida päevadel, mil tunneb ennast väsinuna või halvasti.
Selline enesepiiramine võib lubada inimesel veel aastaid turvaliselt autot kasutada.
Aga see nõuab üht väga olulist omadust: oskust enda võimeid ausalt hinnata.
Vaata ka :
Kas pärast 60. eluaastat on õnnelikum elada partneriga eraldi – uus uuring paneb paarisuhte teise pilguga vaatama
Autojuhtimisest loobumine võib muuta terve elu
Linnas elavale inimesele võib olla lihtne öelda:
„Mine bussiga.“
Maal elava pensionäri jaoks võib olukord olla täiesti teine.
Lähim pood võib olla kümne kilomeetri kaugusel.
Arst veel kaugemal.
Buss käib kaks korda päevas või üldse mitte.
Sellisel juhul ei tähenda autojuhtimisest loobumine lihtsalt seda, et inimene ei sõida enam ise.
See võib tähendada, et ta hakkab sõltuma lastest, naabritest või taksost.
Ta võib hakata vähem kodust väljas käima.
Vähem sõpru nägema.
Vähem ise oma asju ajama.
Seetõttu tuleb enne võtmete äraandmise soovitamist mõelda ka sellele, mis tuleb asemele.
Kas ühiskond peaks rohkem aitama?
Kui soovime, et eakas inimene loobuks õigel ajal autojuhtimisest, peab tal olema ka teine võimalus liikuda.
Muidu palume tal sisuliselt loobuda oma iseseisvusest.
Kas väikestes kohtades peaks olema rohkem nõudetransporti?
Kas pensionäridele võiks pakkuda soodsamat taksoteenust?
Kas perearst või mõni spetsialist võiks aidata autojuhtimisvõimet hinnata enne, kui pere peab omavahel tülli minema?
Võib-olla polegi probleem ainult selles, et vanem inimene ei taha sõitmisest loobuda.
Võib-olla pole tal lihtsalt head alternatiivi.
Vaata ka :
Kas täiskasvanud lapsed peaksid vanale emale või isale iga päev helistama – või on see liiga suur ootus?
Kas kohustuslik kontroll oleks õiglane?
Üks võimalik lahendus oleks regulaarsem tervisekontroll teatud east alates.
Mitte selleks, et inimeselt automaatselt juhiluba ära võtta, vaid selleks, et hinnata nägemist, tähelepanu, reaktsiooni ja terviseseisundit.
Mõne meelest oleks see õiglane.
Teise arvates oleks see vanuse alusel diskrimineerimine.
Sest miks peaks täiesti terve 80-aastane juht läbima lisakontrolli, kui 55-aastane inimene, kelle tervis on palju kehvem, seda tegema ei pea?
Võib-olla peaks kontroll sõltuma rohkem tervislikust seisundist kui sünniaastast.
Kõige parem juht võib olla see, kes oskab õigel ajal loobuda
Autojuhtimisest loobumine ei tähenda tingimata, et inimene „ei saa enam hakkama“.
Vastupidi.
Võib-olla näitab see hoopis head otsustusvõimet.
On suur vahe, kas juhiluba võetakse inimeselt ära pärast õnnetust või otsustab ta ise natuke varem, et enam ei tunne end roolis kindlalt.
Seda otsust võib olla raske teha.
Eriti inimese jaoks, kellele auto on aastakümneid tähendanud vabadust.
Aga võib-olla polegi küsimus selles, kui vana inimene peaks autojuhtimise lõpetama.
Õigem küsimus võiks olla:
millal muutub autojuhtimine tema jaoks ja teiste jaoks vähem turvaliseks, kui see peaks olema?
Ja sellele ei pruugi vastust anda sünniaasta.
Aga mida sina arvad?
Kas inimene peaks saama autot juhtida nii kaua, kuni tervis ja võimed seda lubavad, olenemata vanusest?
Või peaks näiteks pärast 75. või 80. eluaastat olema kõigile kohustuslik põhjalikum tervise- või sõidukontroll?
Ja kui sinu enda ema või isa sõidaks nii, et sul oleks temaga autos juba hirm, kas sa julgeksid talle öelda, et võib-olla on aeg autojuhtimisest loobuda?
Kommentaare ei ole