Kas täiskasvanud lapsed peaksid vanale emale või isale iga päev helistama? 24.08.2026, 19:47 ...

 

Kas täiskasvanud lapsed peaksid vanale emale või isale iga päev helistama?

24.08.2026, 19:47

Kristi

Kodused lood autor

 

foto : Canva

 

Paljude vanemate jaoks on täiskasvanud lapse telefonikõne päeva üks oodatumaid hetki.

Eriti siis, kui lapsed elavad kaugel, kodu on vaikseks jäänud ja igapäevaseid kohtumisi enam pole.

Aga kas täiskasvanud laps peaks emale või isale tõesti iga päev helistama?

Kas see on loomulik hoolimine ja austus või muutub see mingil hetkel kohustuseks, mis tekitab mõlemale poolele pingeid?

 

 

Mõne vanema jaoks tähendab üks telefonikõne väga palju

Kui inimene elab üksi, võib terve päev mööduda nii, et tal pole kellegagi pikemalt rääkida.

Sellisel juhul võib lapse telefonikõne tähendada palju rohkem kui lihtsalt küsimust: „Kuidas sul läheb?“

See annab tunde, et keegi mõtleb tema peale.

Et ta pole unustatud.

Ja vahel võib juba viis minutit juttu muuta terve päeva paremaks.

Mida vanemaks vanemad saavad, seda olulisemaks võib selline kontakt muutuda.

Loe ka :  

Kas vanaema peab jõulud alati enda kodus korraldama või peaks pere ühel hetkel vastutuse üle võtma?

 

Aga kas hoolimist saab mõõta kõnede arvuga?

Siin läheb asi keerulisemaks.

Üks inimene helistab oma emale iga päev, teine kaks korda nädalas ja kolmas võib rääkida vanematega vaid nädalavahetusel.

Kas esimene armastab oma vanemaid sellepärast rohkem?

Mitte tingimata.

Inimeste elu on erinev. Töö, lapsed, kodused kohustused ja muud tegemised võivad muuta päevad väga tihedaks.

Mõnikord võib kiire kaheminutiline kohustuslik kõne olla vähem tähenduslik kui üks pikk ja rahulik vestlus nädalas.

Olulisem kui kõnede arv võiks olla see, kas vanem saab vajadusel oma lapsele loota.

 

 

„Tal võtab ju ainult viis minutit“

Seda ütlevad vanemad vahel täiesti õigustatult.

Viis minutit pole tõesti pikk aeg.

Aga probleem tekib siis, kui telefonikõnest saab kohustus, mille täitmata jätmine toob kaasa solvumise.

„Eile sa ei helistanud.“

„Sul pole enam oma ema jaoks aega.“

„Kui mina ei helista, siis sina vist üldse ei helistakski.“

Sellised laused võivad panna täiskasvanud lapse helistama mitte soovist, vaid süütundest.

Ja see muudab suhte tasapisi hoopis teistsuguseks.

Vaata ka :  

„Ta on ju ikkagi minu laps” – kas pensionär peaks oma täiskasvanud lapsi rahaliselt aitama, kui endal jääb väheks?

 

Ka täiskasvanud lapsel on oma elu

Lapsevanemaks jäädakse terveks eluks, aga ka lapsest saab ühel hetkel täiskasvanu.

Tal võivad olla oma lapsed, töö, partner, mured ja kohustused.

See ei tähenda, et eakas ema või isa peaks unarusse jääma.

Küll aga tähendab see, et vanem ei saa eeldada, et tema täiskasvanud laps oleks alati kohe kättesaadav.

Heas suhtes võiks olla ruumi nii hoolimisele kui ka vabadusele.

 

 

Vanema vanus ja tervis muudavad olukorda

Kõik sõltub muidugi ka olukorrast.

Kui ema või isa on veel iseseisev, aktiivne ja suhtleb paljude inimestega, ei pruugi igapäevaseks kontrollkõneks mingit vajadust olla.

Kui vanem on aga väga eakas, üksi või vajab igapäevaelus rohkem abi, võib regulaarne telefonikõne olla päriselt oluline.

Mõnikord pole küsimus enam ainult üksinduses.

Laps tahab teada, kas vanemaga on kõik korras, kas ta on söönud, ravimid võtnud või kas ta vajab abi.

Sellisel juhul võib igapäevane kõne olla väga praktiline hoolimise viis.

 

 

Kas vanem peaks alati ootama, et laps esimesena helistaks?

Ka see tekitab peredes palju pingeid.

Mõni vanem ütleb:

„Mina ei taha segada. Kui laps tahab, küll ta helistab.“

Ja siis ootab terve päeva.

Samal ajal võib laps mõelda täpselt vastupidi:

„Kui emal midagi vaja on, ta ju helistab.“

Nii ootavad mõlemad pooled teineteise kõnet ja lõpuks tunneb vähemalt üks neist, et teda ei vajata.

Võib-olla polegi oluline, kes esimesena helistab.

Kui on tahtmine rääkida, miks mitte lihtsalt telefon võtta?

 Vaata ka : 

Täiskasvanud laps kolib pärast lahutust ema juurde tagasi – kas ema peaks sellega alati nõustuma?

 

Mõnikord võib üksinduse koorem jääda liiga palju laste õlgadele

See on selle teema kõige keerulisem pool.

Täiskasvanud laps võib olla oma eaka vanema elus väga oluline inimene, kuid ta ei saa olla ainus inimene.

Kui kogu vanema seltskond, emotsionaalne tugi ja igapäevane suhtlus sõltuvad ainult ühest lapsest, võib see muutuda mõlemale raskeks.

Võimalusel võiks eakal inimesel olla ka oma suhtlusring – sõbrad, sugulased, naabrid, huviringid või muud tegevused.

Lapse kõne võiks olla rõõm, mitte ainus asi, mida terve päeva oodata.

 

 

Võib-olla pole küsimus selles, kas helistada iga päev

Võib-olla võiks iga pere leida ise rütmi, mis sobib kõigile.

Ühele perele sobib igapäevane hommikukõne.

Teine räägib paar korda nädalas.

Kolmas saadab iga päev mõne sõnumi ja teeb nädalavahetusel pikema kõne.

Kõige tähtsam on see, et vanem tunneks, et temast hoolitakse – ja laps ei tunneks, et tema armastust mõõdetakse selle järgi, mitu korda nädalas ta telefoninumbri valib.

 

 

Aga mida sina arvad?

Kas täiskasvanud laps peaks vanale emale või isale iga päev helistama?

Või piisab sellest, kui ollakse regulaarselt ühenduses ja vanem teab, et vajadusel saab alati oma lapse poole pöörduda?

Ja kas sinu arvates muutub igapäevane helistamine teatud vanusest alates juba lapse kohustuseks? ❤️