„Ta on ju ikkagi minu laps” – kas pensionär peaks oma täiskasvanud lapsi rahaliselt aitama, kui endal jääb väheks? ...
„Ta on ju ikkagi minu laps” – kas pensionär peaks oma täiskasvanud lapsi rahaliselt aitama, kui endal jääb väheks?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
72-aastane Tiina istub köögilaua taga, arved enda ees.
Elektriarve.
Telefon.
Korteriühistu.
Ravimid.
Toit.
Ta võtab kalkulaatori ja lööb numbrid veel kord kokku, ehkki teab vastust juba enne.
Selle kuu pensionist jääb pärast kõiki kohustuslikke kulusid pisut üle saja euro.
Sellest peaks jätkuma toidule, bussisõitudele ja kõigele ootamatule.
Telefon heliseb.
Helistab tema 43-aastane poeg Martin.
„Ema, mul on üks natuke piinlik küsimus.”
Tiina teab peaaegu kohe, mis järgneb.
Martinil on kuu lõpuni veel nädal, autol tuli ootamatu remont ning raha on otsas.
„Kas sa saaksid mulle sada eurot laenata? Palgapäeval annan tagasi.”
Tiina vaikib.
Tal on pangakontol natuke rohkem kui sada eurot.
Kui ta selle pojale annab, peab ise järgmised päevad väga täpselt vaatama, mida poest ostab.
Aga Martin on tema poeg.
„Muidugi,” ütleb Tiina lõpuks.
Kui kõne lõpeb, kannab ta raha üle.
Seejärel paneb paberile kirja, mida ta saab sel nädalal ostmata jätta.
„Laps jääb lapseks ka siis, kui ta on 43”
Tiina ei näe enda käitumises esialgu midagi erilist.
„Kui lapsel on häda, siis ema aitab.”
Ta on seda teinud kogu elu.
Kui Martin oli väike, ostis Tiina talle kooliriided.
Kui poeg läks ülikooli, saatis ema talle raha.
Kui Martin esimese korteri ostis, aitas Tiina sissemaksega.
Kui sündisid lapselapsed, ostis vanaema turvatooli, vankri ja riideid.
Nüüd on Martin üle neljakümne.
Aga Tiina jaoks pole tunne muutunud.
„Ma ei saa talle ju öelda, et vaata ise, kuidas hakkama saad.”
Probleem on ainult selles, et Tiina enda sissetulek pole enam selline nagu töötamise ajal.
Tema pension peab katma kõik.
Ja raha, mille ta pojale annab, ei tule ülejäägist.
See tuleb tema enda igapäevaelust.
Poeg lubab raha alati tagasi anda
Martin ei pea ennast emast sõltuvaks.
Tal on töö.
Ka tema abikaasa töötab.
Neil on korter, auto ja kaks last.
Kuid elu on kallis.
Ühel kuul läheb katki pesumasin.
Teisel tuleb autoremont.
Siis vajavad lapsed uusi jalanõusid.
Vahel on tulnud maksta mõni ootamatult suur arve.
Martin ütleb alati:
„Ma annan järgmisel kuul tagasi.”
Mõnikord annabki.
Mõnikord mitte.
Tiina ei küsi.
„Mul on imelik oma lapse käest raha nõuda.”
Just sellest võibki kujuneda harjumus.
Üks sada eurot.
Siis viiskümmend.
Siis „ainult kuni reedeni”.
Ükski summa ei tundu eraldi võttes väga suur.
Aasta lõpuks võib neid aga olla kogunenud päris palju.
Pensionär ei pruugi lapsele öelda, et tal endal pole raha
Tiina ei ütle Martinile kunagi:
„Mul on endal ka raske.”
Ta ei taha, et poeg muretseks.
Kui Martin küsib, kas emal ikka raha jätkub, vastab Tiina:
„Küll mina hakkama saan.”
See lause võib tähendada väga erinevaid asju.
Tiina hakkabki hakkama saama.
Ta ostab vähem liha.
Ta jätab kohvikusse minemata.
Ta lükkab uute saabaste ostmise järgmisesse kuusse.
Ta valib apteegis kõige odavama variandi.
Ta ei lähe sõbrannaga teatrisse, sest pilet tundub liiga kallis.
Väljast vaadates saabki hakkama.
Aga kas see tähendab, et tal on tegelikult raha, mida teistele anda?
Vaata ka :
Pension tuleb, arved ootavad maksmist – 74-aastane Aino käib endiselt koristamas, et kuu lõpuni välja tulla
„Mina olen oma elu juba elanud”
See on lause, mida kuuleb vanematelt inimestelt üllatavalt sageli.
Tiina ütleb seda samuti.
„Noortel on raha rohkem vaja. Neil on lapsed ja laenud. Mina olen oma elu juba elanud.”
Aga kas 72-aastaselt on elu tõesti läbi?
Kas pensionär ei tohiks enam:
- reisida;
- restoranis käia;
- endale uusi riideid osta;
- kodu remontida;
- juuksuris käia;
- hobidega tegeleda;
- sõpradega väljas käia;
- raha kõrvale panna;
- midagi lihtsalt enda rõõmuks osta?
Tiina tütar Kadri arvab, et ema mõtleb endast liiga vähe.
„Ema ütleb kogu aeg, et temal pole midagi vaja. Aga muidugi on vaja. Ta lihtsalt on harjunud kõigile teistele enne mõtlema.”
Tütar sai juhuslikult teada, kui vähe emale alles jääb
Kadri oli emaga poes.
Tiina võttis riiulilt kohvipaki, vaatas hinda ja pani tagasi.
„See on liiga kallis.”
Kadri imestas.
See oli kohv, mida ema oli aastaid joonud.
Hiljem rääkides selgus, et Tiina oli Martinile jälle raha andnud.
Kadri pahandas.
Mitte venna peale ainult.
Ka ema peale.
„Sa annad talle sada eurot ja siis ei osta endale kohvi, mis sulle meeldib?”
Tiina solvus.
„See on minu raha.”
„Just,” vastas Kadri. „Sinu raha. Miks sina pead siis ise ilma olema?”
Sellest tekkis tüli.
Tiina leidis, et Kadri ei mõista ema südant.
Kadri leidis, et ema armastust kasutatakse ära.
Millal muutub aitamine enda arvelt elamiseks?
Täiskasvanud lapse aitamises pole iseenesest midagi halba.
Kui pensionäril on piisavalt raha ja ta tahab oma lastele või lastelastele midagi anda, on see tema otsus.
Probleem tekib siis, kui abi tähendab, et vanem peab ise loobuma vajalikest asjadest.
Näiteks kui pensionär:
- jätab ravimeid ostmata;
- sööb kehvemini;
- lükkab hambaarsti või arsti juures käiku edasi;
- ei suuda maksta oma arveid;
- kasutab sääste, mida vajaks ise hädaolukorras;
- võtab lapse aitamiseks laenu;
- jääb ise kuu lõpus rahata;
- loobub pidevalt kõigist enda väikestest rõõmudest.
Siis pole küsimus enam ainult helduses.
Siis võib olla põhjust küsida, kas perekonna rollid on tasakaalust välja läinud.
Täiskasvanud lapsel võib päriselt raske olla
Samas oleks liiga lihtne öelda:
„Täiskasvanud inimene peab ise hakkama saama.”
Elus võib juhtuda palju.
Inimene võib:
- kaotada töö;
- lahutada;
- haigestuda;
- sattuda ootamatute kulude ette;
- kasvatada lapsi üksi;
- jääda võlgadesse;
- sattuda eluasemeprobleemidesse.
Sellises olukorras võib vanema ajutine abi olla hindamatu.
Tiina ise mäletab aega, mil tema noor pere vaevu ots otsaga kokku tuli.
Tema ema tõi kartuleid, hoidiseid ja vahel raha.
„Ilma temata oleks meil väga raske olnud.”
Seepärast ei taha Tiina nüüd pojale öelda:
„Sa oled täiskasvanud, saa ise hakkama.”
Tema jaoks aitavad pereliikmed üksteist.
Küsimus on pigem selles, kas tegemist on ajutise hädaga või pideva eluviisiga.
Vaata ka :
Kas pensionist piisab äraelamiseks? Paljudel jääb pärast arvete, toidu ja ravimite eest tasumist väga vähe alles
Ühekordne abi ja regulaarne toetamine pole sama asi
Kui täiskasvanud laps vajab kord kümne aasta jooksul ootamatult sada eurot, on see üks olukord.
Kui iga kuu tekib uus „ootamatu” probleem, on see midagi muud.
Vanem võiks endalt küsida:
- Kui tihti laps raha küsib?
- Kas ta maksab selle tagasi?
- Kas ta proovib ise oma olukorda parandada?
- Kas tema kulutused vastavad võimalustele?
- Kas ta pöördub alati kõigepealt vanema poole?
- Kas vanemal endal jääb pärast abi andmist piisavalt?
- Kas lapsele öeldud „ei” tekitab süütunnet või pahameelt?
Need küsimused võivad anda olukorrast palju ausama pildi.
„Aga neil on ju lapsed”
See argument puudutab Tiinat kõige rohkem.
Kui Martin ütleb, et raha on vaja laste jaoks, on vanaemal peaaegu võimatu keelduda.
Lapselapsed pole ju milleski süüdi.
Kui lapselaps vajab uusi talvesaapaid, tahab vanaema aidata.
Aga ka siin võib tekkida piir.
Kas vanaema peab maksma hädavajalike saabaste eest, kui vanematel päriselt raha pole?
Või maksab ta ka siis, kui samal ajal ostetakse uus telefon, käiakse puhkusereisil või makstakse mitme voogedastusteenuse eest?
Tiina tütar Kadri ütleb:
„Kui inimesel on raha restoranis käimiseks, aga mitte lapse jalanõudeks, siis ei pea vanaema oma pensionist vahet kinni maksma.”
Tiina peab seda liiga karmiks.
Aga see pani teda mõtlema.
Mõni vanem aitab, sest kardab muidu lapse armastusest ilma jääda
Rahast rääkides pole asi alati ainult rahas.
Mõni eakas vanem kardab öelda „ei”.
Ta kardab:
- et laps solvub;
- et lapselapsi enam külla ei tooda;
- et talle helistatakse vähem;
- et teda peetakse isekaks;
- et laps ütleb: „Sina pole mind kunagi aidanud”;
- et ta jääb üksi.
Sellisel juhul võib rahaline abi muutuda justkui hinnaks suhte säilitamise eest.
See pole enam vaba andmine.
Terve peresuhe ei peaks sõltuma sellest, kas vanaema kannab iga kuu raha üle.
Täiskasvanud laps ei pruugi mõista, kui väike pension tegelikult on
Martin tunnistas hiljem õele, et ta polnud ema rahalist olukorda päriselt läbi mõelnud.
„Ema ei ole kunagi öelnud, et tal raske on.”
Martini jaoks oli sada eurot summa, mille ta sai järgmisel kuul tagasi teenida.
Tiina jaoks võis see olla peaaegu kogu kuu vaba raha.
Need kaks asja pole võrdsed.
Kui vanem ütleb alati:
„Ära minu pärast muretse,”
võib laps lõpuks uskuda, et muretsemiseks polegi põhjust.
Seetõttu võib olla kasulik rahast ausalt rääkida.
Mitte selleks, et lapses süütunnet tekitada.
Vaid selleks, et ta teaks tegelikku olukorda.
Kas vanem peab lastele oma rahalist seisu selgitama?
Ta ei pea.
Tema raha on tema enda asi.
Aga kui laps palub korduvalt abi, võib olla õiglane öelda:
„Ma tahaksin sind aidata, kuid pärast oma kulusid jääb mulle kuus ainult 150 eurot. Ma ei saa sellest regulaarselt sada ära anda.”
See on väga erinev lausest:
„Ma ei taha sind aidata.”
Piiri seadmine ei tähenda armastuse puudumist.
See tähendab lihtsalt, et vanemal on samuti vajadused.
„Ei” ütlemine võib pensionärile olla väga raske
Tiina otsustab järgmisel korral proovida.
Martin helistab mõne nädala pärast.
Seekord on tal vaja 70 eurot.
Tiina tunneb kohe tuttavat tungi öelda:
„Muidugi.”
Aga ta peatub.
„Martin, mul on endal sel kuul hambaarst.”
Poeg vaikib.
Tiina lisab kiiresti:
„Ma saaksin ehk kolmkümmend anda.”
Martin vastab:
„Ei, ema. Ära anna üldse. Ma lahendan ise.”
Tiina on üllatunud.
Ta oli oodanud pettumust.
Võib-olla isegi solvumist.
Seda ei tulnud.
Õhtuks saadab Martin sõnumi, et sai asja lahendatud.
Tiina mõtleb esimest korda:
„Võib-olla ma olen teda vahel aidanud ka siis, kui ta oleks ise hakkama saanud.”
Abi võib olla ka midagi muud kui raha
Vanem saab täiskasvanud last toetada ka ilma raha andmata.
Näiteks:
- hoida aeg-ajalt lapselapsi;
- aidata toiduga;
- anda praktilist nõu;
- aidata dokumentidega;
- olla rasketel hetkedel olemas;
- laenata mõnda vajalikku asja;
- aidata otsida odavamat lahendust;
- valmistada perele süüa;
- kuulata.
Vahel on palju väärtuslikum aidata inimesel probleem lahendada kui tema arve lihtsalt ära maksta.
Vaata ka :
„Pange see või tagasi…” – 78-aastane Linda pidi kassas valima toidu ja ravimite vahel
Aga mis siis, kui pensionäril on sääste?
Siin lähevad arvamused sageli eriti teravalt lahku.
Ühed ütlevad:
„Milleks vanainimene raha kogub? Lastele läheb see nagunii.”
Teised vastavad:
„Just pensionär vajab sääste kõige rohkem, sest tema sissetulek enam tõenäoliselt ei kasva.”
Sääste võib vaja minna:
- hambaraviks;
- prillideks;
- kodu remondiks;
- uue kodumasina ostmiseks;
- terviseprobleemide korral;
- hooldusvajaduse tekkimisel;
- ootamatult suure arve jaoks.
Kui 40-aastasel inimesel saab raha otsa, on tal sageli vähemalt võimalus rohkem töötada või uut sissetulekut otsida.
75-aastasel ei pruugi seda võimalust enam olla.
Seetõttu pole pensionäri säästud tingimata „üleliigne raha”.
Need võivad olla tema turvapadi.
„Nagunii jääb see kõik teile”
Tiina on seda oma lastele öelnud.
Kadri ei taha seda kuulda.
„Ema, palun ära ela nii, nagu sa oleksid juba surnud.”
See lause ehmatab Tiinat.
Kadri jätkab:
„Mine reisile. Osta endale hea mantel. Käi teatris. Tee vannituba korda. Me ei oota sinu raha.”
Tiina silmad lähevad märjaks.
Talle polnud keegi varem nii öelnud.
Ta oli alati arvanud, et hea ema jätab lastele midagi.
Aga võib-olla on hea ema ka see, kes näitab oma lastele, et elu ei lõpe pensionile jäädes.
Kas vanem peaks aitama last, kes teenib temast rohkem?
See on veel üks keeruline olukord.
Mõnikord teenib täiskasvanud laps mitu korda rohkem kui pensionär, kuid tal on ka palju suuremad kulud.
Kodulaen.
Kaks autot.
Reisid.
Kallid hobid.
Laste trennid.
Telefonid.
Vanemal võib olla ainult väike pension, kuid ta on harjunud kokku hoidma ning tema kontol näib olevat rohkem vaba raha.
Kas see tähendab, et vanem peaks last aitama?
Mõne arvates mitte.
Kui inimene teenib korralikult, peaks ta kõigepealt vaatama üle oma kulutused.
Vanaema pension ei peaks rahastama elustiili, mida täiskasvanud laps endale tegelikult lubada ei saa.
Mõnikord pole probleem rahapuuduses, vaid harjumustes
Kui täiskasvanud laps küsib pidevalt abi, võiks vaadata tema rahakasutust tervikuna.
Kas iga kuu ostetakse asju järelmaksuga?
Kas krediitkaart on pidevalt miinuses?
Kas sääste pole üldse?
Kas kulutatakse enne ja mõeldakse hiljem?
Kui vanem katab iga puudujäägi, ei teki lapsel vajadust oma harjumusi muuta.
See võib kõlada karmilt, kuid vahel võib pidev rahaline päästmine hoopis probleemi pikendada.
Teisest küljest – perekond pole pank
Kõike ei pea ka külmalt Exceli tabelisse panema.
Kui tütar on jäänud lastega üksi ja tal on tõesti raske, võib ema abi olla loomulik.
Kui poeg on kaotanud töö ning vajab paar kuud toetust, ei tähenda see, et ta kasutab vanemat ära.
Peres võib tulla perioode, kus üks aitab teist.
Mõne aasta pärast võib olukord olla vastupidine.
Tänane abi ei pea olema võlg.
Oluline on, et abi ei muudaks aitaja enda elu ebaturvaliseks.
Kas raha tuleks anda või laenata?
Ka siin pole ühte vastust.
Väiksema summa puhul võib vanem öelda:
„See on sulle, ära tagasi maksa.”
Suurema summa korral võib olla mõistlik kokku leppida, kas see on:
- kingitus;
- laen;
- ettemakse pärandist;
- või mingi ühise kulu katmine.
Peretülid tekivad sageli just sellest, et üks inimene peab raha kingituseks ja teine laenuks.
Eriti suurte summade puhul tasub asjad selgelt kokku leppida.
Ka õdede-vendade vahel võib tekkida ebaõigluse tunne
Tiina tütar Kadri ei vaja emalt raha.
Ta on hästi hakkama saanud.
Vend Martin on saanud emalt aastate jooksul rohkem abi.
Kadri ütleb, et ta pole raha peale kade.
Aga vahel häirib teda põhimõte.
„Kas vastutustundlik laps saabki vähem, sest tema ei küsi?”
See on väga tavaline pereprobleem.
Üks laps vajab rohkem abi.
Teine ei vaja.
Kas vanem peab kõikidele täpselt võrdselt andma?
Mõne arvates jah.
Teiste meelest peab aitama seda, kellel parasjagu rohkem vaja on.
Mõlemal seisukohal on oma loogika.
Pensionär ei pea enda heaolu pärast süüd tundma
Tiina hakkab tasapisi õppima midagi, mis on talle alati raske olnud.
Enda peale kulutamine pole isekus.
Ta ostab lõpuks selle kohvi, mille oli varem riiulile tagasi pannud.
Järgmisel kuul läheb sõbrannaga teatrisse.
See maksab rohkem, kui ta tavaliselt meelelahutusele kulutaks.
Korraks mõtleb ta:
„Selle raha eest saaks lapselastele midagi osta.”
Siis ostab pileti ikkagi.
Lapselastel on olemas vanemad.
Tiinal on ainult üks elu.
Martin hakkas pärast vestlust teisiti mõtlema
Kui Martin lõpuks teada sai, kui vähe emale pärast arvete tasumist alles jääb, oli tal piinlik.
„Ma arvasin, et sul on rohkem.”
Tiina vastas:
„Ma pole sulle ju kunagi öelnud.”
Martin hakkas varasemaid ülekandeid meenutama.
Ta sai aru, et mõni neist polnud tegelikult hädavajalik.
Ta oleks saanud hakkama.
Lihtsalt emalt küsimine oli olnud kõige lihtsam lahendus.
„Ma olen vist liiga palju lootnud sellele, et sina ütled alati jah.”
Tiina ei tahtnud pojale süütunnet tekitada.
Aga tal oli hea meel, et nad sellest lõpuks rääkisid.
Vaata ka :
Lapselapsed on rõõm, aga kas vanaemal on kohustus neid alati hoida, kui abi vajatakse?
Millal võiks vanem julgelt aidata?
Rahaline abi võib olla täiesti mõistlik, kui:
- pensionäril jääb endale piisavalt;
- tema vajalikud kulud on kaetud;
- tal säilib hädaabipuhver;
- abi andmine on vabatahtlik;
- laps ei suru ega manipuleeri;
- tegemist on päris vajadusega;
- abi ei kordu pidevalt;
- pensionär tunneb end pärast andmist hästi, mitte hirmunult.
Kõige olulisem küsimus võib olla:
Kas ma annan seda raha sellepärast, et tahan, või sellepärast, et ma ei julge keelduda?
Millal võiks öelda „ei”?
„Ei” võib olla mõistlik vastus, kui:
- endal jääb pärast raha liiga väheks;
- pead vajalikest asjadest loobuma;
- laps küsib pidevalt;
- raha kasutatakse mitte hädavajaduseks, vaid elustiili säilitamiseks;
- varasemad laenud on tagastamata;
- sulle avaldatakse survet;
- sind pannakse tundma halva ema või isana;
- su enda tulevik muutub ebakindlaks.
Vanem ei pea oma armastust rahaga tõestama.
Üks asi, mida lapsed vahel unustavad
Vanematel inimestel võib olla väiksem sissetulek, kuid nad kurdavad sageli vähem.
See võib tekitada vale mulje, et neil on kõik olemas.
Pensionär ütleb:
„Mul pole midagi vaja.”
Aga tegelikult vajaks ta uusi prille.
Ta tahaks hambaarstile minna.
Diivan on kakskümmend aastat vana.
Pesumasin teeb imelikku häält.
Ta pole viis aastat kusagil reisil käinud.
Ta lihtsalt ei pea oma soove sama tähtsaks kui laste omi.
See ei tähenda, et need soovid poleks olulised.
Täiskasvanud lapsed võiksid vahel hoopis küsida teist küsimust
Mitte:
„Ema, kas sa saad mulle natuke raha laenata?”
Vaid:
„Ema, kas sul endal on kõik olemas?”
Võib-olla vajab vanem abi poekottide kandmisel.
Võib-olla tahaks ta uut telefoni, aga ei oska valida.
Võib-olla on tal üks arve, millest ta aru ei saa.
Võib-olla pole tal vaja raha.
Tal on vaja aega.
Telefonikõnet.
Külastust.
Kedagi, kes küsiks päriselt, kuidas tal läheb.
Vaata ka :
Mida sina arvad: kas täiskasvanud lapsed peaksid oma eakaid vanemaid rahaliselt aitama või mitte?
Lõpetuseks
Täiskasvanud laste aitamine võib olla üks vanemaks olemise loomulikumaid soove.
Laps ei lakka ema või isa jaoks laps olemast ainult sellepärast, et tema sünnipäevatordil on nelikümmend küünalt.
Aga vanemaks olemine ei tähenda, et pensionär peab enda vajadused alati viimasele kohale panema.
Kui raha on piisavalt ja abi pakub rõõmu, pole põhjust seda keelata.
Kui aga vanem peab lapse aitamiseks ise toidu, tervise, vajalike ostude või oma väikeste rõõmude arvelt kokku hoidma, on täiesti õigustatud öelda:
„Ma armastan sind, aga seekord ma ei saa.”
Tiina õppis seda alles 72-aastaselt.
Ta aitab oma lapsi endiselt.
Aga mitte enam automaatselt.
Kõigepealt vaatab ta, kas tal endal jääb piisavalt.
Ja üllataval kombel pole lapsed teda sellepärast vähem armastama hakanud.
Võib-olla oli piir, mille panemist Tiina nii kaua kartis, vajalik mitte ainult talle.
Võib-olla oli seda vaja ka tema täiskasvanud lastele.
Mida arvad sina: kas pensionär peaks oma täiskasvanud last rahaliselt aitama ka siis, kui tal endal jääb pärast seda väga väheks, või peab täiskasvanud laps eelkõige ise hakkama saama?
Kommentaare ei ole