„Ma olen 50 aastat ilma avariita sõitnud” – kas 70+ inimene peaks veel autot juhtima, kui reaktsioon pole enam endine? 07.08.20...
„Ma olen 50 aastat ilma avariita sõitnud” – kas 70+ inimene peaks veel autot juhtima, kui reaktsioon pole enam endine?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
76-aastane Rein paneb mantli selga, võtab esikukapilt autovõtmed ja teatab:
„Ma käin poes ära.”
Tema tütar Maris tõstab köögis pilgu.
„Isa, ma võin ise minna.”
Rein kortsutab kulmu.
„Milleks? Mul on auto olemas.”
Maris ei vasta kohe.
Ta ei taha jälle sama vestlust alustada.
Isa on juhtinud autot peaaegu kogu täiskasvanuelu. Ta on sõitnud talvel, pimedas, välismaal ja pikkadel reisidel. Tal pole olnud ühtegi tõsist liiklusõnnetust.
Rein on selle üle uhke.
Aga viimase aasta jooksul on Maris hakanud isa kõrval istudes midagi märkama.
Isa sõidab aeglasemalt.
Mõnikord liiga aeglaselt.
Ristmikul vaatab ta mitu korda mõlemale poole, kuid otsustab siis viimasel hetkel sõita.
Parkides on tal raskem kaugust hinnata.
Ühel korral sõitis ta äärekivile.
Teisel korral ütles pärast järsku pidurdamist:
„Ma ei näinud seda autot tulemas.”
Maris ei arva, et isa oleks halb juht.
Ta lihtsalt kardab, et tema reaktsioon pole enam see, mis varem.
Ja veel rohkem kardab ta päeva, mil peab isale ütlema:
„Võib-olla ei peaks sa enam rooli minema.”
Rein ei pea ennast vanaks
Kui Maris teemat esimest korda puudutab, hakkab isa naerma.
„76 pole mingi vanus.”
Rein tunneb ennast hästi.
Ta käib ise poes.
Ta teeb aias tööd.
Ta sõidab sõpradele külla.
Ta lahendab oma asjad ise.
Auto on tema jaoks osa iseseisvusest.
„Mis ma siis tegema peaksin? Kodus istuma ja ootama, kuni keegi mind kuhugi viib?”
Maris ütleb, et asi pole vanuses.
„Ma räägin sellest, kuidas sa viimasel ajal sõidad.”
See solvab Reinu rohkem.
Vanuse üle võib nalja teha.
Aga vihje sellele, et ta ei saa enam millegagi hakkama, puudutab tema väärikust.
„Ma olen sõitnud kauem, kui sina elanud oled”
See on Reinu tugevaim argument.
Ja selles on tõtt.
Ta on sõitnud ligi pool sajandit.
Ta tunneb liiklust.
Tal on kogemus.
Ta ei vaata roolis telefoni.
Ta ei kihuta.
Ta ei istu autorooli pärast alkoholi tarvitamist.
Ta ütleb:
„Noored on palju ohtlikumad. Nad kihutavad ja vahivad telefoni.”
Maris ei vaidle sellele vastu.
Kuid kogemus ei muuda inimest vananemise mõjudest puutumatuks.
Inimene võib olla väga kogenud autojuht ning samal ajal märgata, et:
- reageerimine võtab kauem aega;
- hämaras nägemine on halvenenud;
- liiklusmärkide märkamine võtab rohkem aega;
- korraga mitme asja jälgimine on raskem;
- ootamatu olukord tekitab rohkem segadust;
- pea pööramine üle õla pole enam nii lihtne;
- väsimus tuleb kiiremini.
See ei tähenda automaatselt, et inimene peab autovõtmed ära andma.
Aga see tähendab, et enda võimeid tuleks ausalt hinnata.
Vaata ka :
„Ma ei ela pensionist ära“ – 70-aastane mees peab tööle minema, et toime tulla
Vanus üksi ei tee inimesest halba juhti
Oleks ebaõiglane tõmmata joon näiteks 70. sünnipäeva juurde ja öelda:
„Nüüd oled liiga vana.”
Üks 75-aastane võib olla väga tähelepanelik, heas füüsilises vormis ja turvaline juht.
Teisel võivad probleemid tekkida palju varem.
Inimesed vananevad erinevalt.
Seetõttu ei peaks küsimus olema ainult:
„Kui vana sa oled?”
Vaid:
„Kuidas sa praegu tegelikult sõidad?”
Rein ise ütleb:
„Kui ma ei saaks hakkama, siis ma ei sõidaks.”
Aga just siin võib tekkida kõige keerulisem probleem.
Kas inimene märkab alati ise, et tema oskused on halvenenud?
Perekond märkab muutusi vahel esimesena
Maris hakkas muretsema pärast ühte konkreetset sõitu.
Nad tulid koos sugulase sünnipäevalt.
Oli juba hämar.
Ristmikul hakkas Rein vasakule pöörama.
Maris nägi paremalt lähenevat autot.
„Isa!”
Rein pidurdas järsult.
Auto möödus.
Midagi ei juhtunud.
Rein pahandas:
„Ma nägin teda küll.”
Maris polnud selles kindel.
Ülejäänud tee istus ta vaikides.
Järgmisel päeval küsis ta isalt:
„Kas sa ise ei tundnud, et see oli napikas?”
Rein vastas:
„Selliseid olukordi juhtub kõigil.”
Ja selleski oli tal õigus.
Üks viga ei tähenda tingimata, et inimene ei tohiks enam juhtida.
Aga kui väikseid ehmatusi hakkab kogunema?
Millised märgid võiksid panna mõtlema?
Üksikud eksimused võivad juhtuda igaühel.
Murettekitavam on see, kui tekib muster.
Näiteks kui inimene:
- satub tuttaval teel segadusse;
- saab korduvalt signaali teistelt juhtidelt;
- sõidab sageli äärekivile;
- märkab jalakäijaid liiga hilja;
- pidurdab ootamatult;
- jätab liiklusmärgi tähelepanuta;
- sõidab valele rajale;
- muutub tihedas liikluses väga närviliseks;
- ei taha enam pimedas sõita, sest nägemine häirib;
- eksib parkimisel üha sagedamini;
- saab autole uusi kriime ega oska öelda, kust need tulid;
- ajab gaasi ja piduri segamini;
- satub olukordadesse, mida varem polnud.
Ükski märk üksi ei tähenda automaatselt, et sõitmine peab lõppema.
Aga mitu sellist muutust võiksid olla põhjus olukorda tõsiselt hinnata.
Reinu auto küljele ilmus kriim
Ühel hommikul märkab Maris isa auto paremal küljel pikka kriimu.
„Mis juhtus?”
Rein vaatab.
„Ei tea. Keegi tegi parklas.”
Mõni nädal hiljem on tagumise põrkeraua nurgal uus jälg.
Ka selle kohta Rein ei tea.
Maris hakkab muretsema.
„Äkki sa ise puudutasid midagi?”
Isa solvub.
„Kas sa arvad, et ma olen seniilne?”
See pole üldse see, mida tütar öelda tahtis.
Kuid vestlus lõpeb.
Autovõtmed võivad tähendada palju rohkem kui lihtsalt autot
Noore inimese jaoks võib tunduda lihtne:
„Kui sõitmine pole enam turvaline, siis ära sõida.”
Aga 76-aastase Reinu jaoks tähendaks autost loobumine palju enamat.
See tähendaks, et ta ei saaks enam:
- ise poodi minna;
- sõbrale külla sõita;
- kalale minna;
- surnuaial käia;
- oma õele külla minna;
- spontaanseid otsuseid teha;
- vajadusel kohe apteeki sõita.
Ta peaks kelleltki küsima:
„Kas sa viiksid mind?”
Just see on talle kõige raskem.
Rein on terve elu olnud inimene, kes aitab teisi.
Nüüd peaks tema ise abi küsima.
Maal võib autost loobumine tähendada peaaegu koduaresti
Linnas on valikuid rohkem.
Buss.
Takso.
Tramm.
Rong.
Lähedal asuvad poed.
Väiksemas asulas või maal võib olukord olla hoopis teine.
Buss käib paar korda päevas.
Pood on kümne kilomeetri kaugusel.
Perearst veel kaugemal.
Takso maksab palju.
Sellises kohas võib auto olla vanema inimese viimane tõeline iseseisvuse garantii.
Seetõttu pole aus öelda lihtsalt:
„Ära enam sõida.”
Kui perekond tahab, et eakas lähedane autost loobuks, peab rääkima ka sellest, kuidas tema elu pärast seda toimima hakkab.
Kes viib poodi?
Kes toob arstilt?
Kuidas saab ta sõprade juurde?
Kas keegi päriselt aitab või öeldakse ainult:
„Helista, kui midagi vaja on.”
„Helista mulle” ei pruugi olla päris lahendus
Maris ütleb isale:
„Ma võin sind alati sõidutada.”
Aga Rein teab, et tütrel on töö ja oma pere.
Kui tal on teisipäeval kell 11 vaja ehituspoodi minna, ei taha ta helistada ja paluda tütrel oma päev ümber korraldada.
Kui tal tuleb õhtul isu sõbrale külla minna, ei taha ta kedagi autojuhiks kutsuda.
„Sina ütled, et helista. Aga mina tean, et sul on tegemist.”
Maris saab aru, et isa räägib tõtt.
Autost loobumise otsus pole ainult Reinu otsus.
See muudaks ka kogu pere elu.
Kas 70+ inimesed peaksid regulaarselt oma juhtimisvõimet kontrollima?
See küsimus jagab arvamusi.
Ühed leiavad, et teatud vanusest võiks olla regulaarne tervise- või sõiduvõime kontroll.
Teised peavad seda diskrimineerivaks.
Nende argument on lihtne:
„Miks kontrollida inimest ainult sünniaasta järgi?”
Ka 40-aastasel võivad olla nägemisprobleemid, tervisehäired või ravimid, mis mõjutavad juhtimist.
Samas suureneb vanusega võimalus, et tekib mitu väikest muutust korraga.
Seetõttu võiks inimene ise oma tervist ja sõiduvõimet senisest tähelepanelikumalt jälgida.
Mitte sellepärast, et „vanad ei tohiks sõita”.
Vaid sellepärast, et autojuhtimine nõuab väga paljude võimete samaaegset kasutamist.
Silmanägemine võib muutuda märkamatult
Rein oli alati arvanud, et näeb hästi.
Ta luges ajalehte.
Vaatas televiisorit.
Tundis inimesed tänaval ära.
Alles silmaarsti juures selgus, et tema nägemine oli võrreldes varasemaga päris palju muutunud.
Uute prillidega ütles Rein pärast esimest sõitu:
„Ma ei saanud arugi, kui palju halvemini ma enne nägin.”
See pani ka teda ennast mõtlema.
Mõnikord toimub muutus nii aeglaselt, et inimene harjub sellega.
Sama võib juhtuda kuulmise, liikuvuse või reaktsioonikiirusega.
Vaata ka :
75-aastane pensionär tabati poevarguselt: väike pension sunnib eakaid valima ellujäämise ja väärikuse vahel
Ravimid võivad samuti rolli mängida
Vanem inimene võib tarvitada mitut ravimit.
Mõned ravimid võivad tekitada näiteks:
- unisust;
- pearinglust;
- tähelepanu hajumist;
- nägemise hägustumist;
- vererõhu kõikumist.
Seetõttu tasub alati lugeda ravimi infolehte ning vajadusel küsida arstilt või apteekrilt, kas ravim võib autojuhtimist mõjutada.
See pole ainult eakate küsimus.
See puudutab kõiki juhte.
Kas aeglasem sõit tähendab automaatselt ohutumat sõitu?
Rein ütleb:
„Mina vähemalt ei kihuta.”
See on hea.
Aga liiga aeglane sõit võib teatud olukordades samuti probleeme tekitada.
Kui juht sõidab oluliselt aeglasemalt sellepärast, et ta ei suuda enam liiklusolukorda kiiresti hinnata, võivad teised hakata möödasõite tegema või järsult reageerima.
Kõige tähtsam pole seega ainult kiirus.
Oluline on, kas juht suudab:
- liiklusvoogu jälgida;
- otsuseid õigel ajal teha;
- märgata ohtu;
- reageerida ootamatule olukorrale;
- sõita etteaimatavalt.
Mõni vanem juht kohandab ise oma sõitmist
Rein on juba ammu loobunud mõnest asjast.
Ta ei sõida enam suure lumega.
Ta väldib tipptundi.
Ta ei taha võõras suurlinnas juhtida.
Pimedas sõidab harva.
Pikematel reisidel teeb rohkem pause.
See võib olla väga mõistlik viis sõidu jätkamiseks.
Kõik ei pea olema ainult kaks äärmust:
„Sõidan nagu varem” või „annan võtmed ära.”
Vahepeal võib olla palju lahendusi.
Näiteks:
- ainult päevasel ajal sõitmine;
- tuttavate marsruutide kasutamine;
- halva ilmaga sõitmisest loobumine;
- tipptunni vältimine;
- lühemad sõidud;
- rohkem pause;
- suuremate linnade vältimine;
- automaatkäigukastiga auto;
- tänapäevaste juhiabisüsteemide kasutamine.
Aga kohandamisest ei piisa alati
On olukordi, kus pole enam küsimus selles, kas sõita ainult päeval.
Kui inimene:
- satub korduvalt segadusse;
- ei märka teisi liiklejaid;
- ei suuda enam kiiresti pidurdada;
- teeb üha rohkem ohtlikke vigu;
- kaotab tuttaval teel orientatsiooni;
- või tema tervis muudab juhtimise ebaturvaliseks,
siis võib roolist loobumine olla paratamatu.
See on valus otsus.
Aga liikluses ei vastuta juht ainult enda eest.
Ta vastutab ka jalakäija, ratturi, lapse ja teise autojuhi elu eest.
„Aga ma pole ju kellelegi otsa sõitnud”
Seda argumenti kuuleb sageli.
Rein ütleb sama.
Maris vastab:
„Kas me peame ootama, kuni midagi juhtub?”
See lause paneb isa vaikima.
Sest just seda keegi ei taha.
Otsus ei peaks sündima alles pärast esimest tõsist avariid.
Kui inimene ja tema pere näevad juba enne selgeid ohumärke, tasub nendega tegeleda.
Samas ei tohiks iga väikest eksimust katastroofiks muuta
Vanem juht võib vahel auto välja suretada.
Ta võib parkimisel eksida.
Ta võib vale mahasõidu valida.
Seda teevad ka noored.
Kui perekond hakkab iga väikest viga kasutama tõendina:
„Näed, sa ei tohi enam sõita,”
võib vanem inimene muutuda kaitsvaks ja lõpetada ausalt rääkimise.
Palju parem on jälgida tervikpilti.
Kas probleemid sagenevad?
Kas sõitmine tekitab juhis endas ärevust?
Kas kaasreisijad tunnevad end turvaliselt?
Kas on tekkinud napikaid?
Kas inimene ise väldib üha rohkem olukordi?
Perevestlus autost loobumisest võib olla väga valus
Reinu poeg Toomas ütleb õele:
„Sa ei saa lihtsalt isalt võtmeid ära võtta.”
Maris ei tahagi.
„Aga keegi peab temaga rääkima.”
Perekond vaidleb.
Üks arvab, et isa sõidab täiesti normaalselt.
Teine ütleb, et ei laseks oma lastel temaga enam autosse minna.
Kolmas leiab, et olukorda dramatiseeritakse.
Sellistes peredes võib tekkida väga palju pingeid.
Sest küsimus pole ainult liiklusohutuses.
Küsimus puudutab ka seda, kas vanem inimene saab ise enda elu üle otsustada.
Lapsel võib olla raske oma vanemale piire seada
Terve lapsepõlve oli Rein see, kes ütles Marisele:
„Ole ettevaatlik.”
„Ära sõida liiga kiiresti.”
„Pane turvavöö kinni.”
Nüüd peab tütar ütlema samu asju isale.
Rollide vahetumine on mõlemale raske.
Maris ütleb:
„Ma ei taha sulle midagi keelata. Ma lihtsalt ei taha ühel päeval saada telefonikõnet, et sinuga juhtus midagi.”
Rein vastab:
„Ja mina ei taha elada nii, et kõik otsustavad minu eest lihtsalt sellepärast, et olen vana.”
Mõlemal on õigus oma tunnetele.
Kuidas sellest rääkida ilma inimest alandamata?
Kõige halvem algus oleks ilmselt:
„Sa oled liiga vana, et sõita.”
See paneb inimese kohe ennast kaitsma.
Palju parem on rääkida konkreetsetest juhtumitest:
„Ma märkasin, et sul on viimasel ajal ristmikel keerulisem.”
või:
„Mul oli eelmisel korral autos natuke hirm, sest sa märkasid teist autot väga hilja.”
Või:
„Kas sa ise tunned, et pimedas on sõit raskemaks muutunud?”
Siis ei räägita inimese väärtusest ega vanusest.
Räägitakse sõiduvõimest.
Mõnikord võiks lasta hinnata kellelgi neutraalsel
Pere sõnu on vahel raske kuulata.
Kui tütar ütleb:
„Sa ei sõida enam nii hästi,”
võib isa kuulda:
„Sa oled vana ja saamatu.”
Neutraalse spetsialisti hinnang võib olla lihtsamini vastuvõetav.
Näiteks võib alustada tervisekontrollist:
- nägemine;
- kuulmine;
- liikuvus;
- ravimid;
- üldine tervis.
Vajadusel saab arutada ka seda, kas oleks mõistlik oma sõiduoskust professionaalselt hinnata.
Mõnikord annab kontroll hoopis kindlustunde, et inimene võib jätkata.
See ei pea alati lõppema võtmete loovutamisega.
Vaata ka :
Kas on õiglane, et 70-aastane pensionär peab elukalliduse tõttu ellujäämiseks endiselt tööl käima?
Rein teeb kompromissi
Pärast mitut tüli lepivad Rein ja Maris kokku, et isa läheb nägemiskontrolli ja räägib arstiga.
Rein saab uued prillid.
Ta otsustab, et ei sõida enam pimedas ega halva ilmaga.
Pikemaid otsi teeb koos lastega.
Poodi, sõbra juurde ja lähedal asuvasse linna sõidab ta endiselt ise.
Maris pole täiesti rahulik.
Aga ta tunneb, et isa võttis muret vähemalt tõsiselt.
Rein tunneb, et temalt ei võetud otsustusõigust.
Mõneks ajaks sellest piisab.
Ühel päeval tuleb siiski uus hetk
Kaks aastat hiljem, 78-aastasena, läheb Rein poodi.
Tagasiteel keerab ta tuttaval ristmikul valele poole.
Ta märkab seda alles mõne kilomeetri pärast.
See ehmatab teda.
Ta ei räägi sellest alguses kellelegi.
Õhtul istub ta köögis ja vaatab autovõtmeid.
Esimest korda ei mõtle ta:
„Lapsed tahavad mu autot ära võtta.”
Ta mõtleb:
„Kas mul on endal veel turvaline?”
See küsimus on palju raskem.
Aga ka palju ausam.
Autost loobumise otsus võiks võimalusel tulla inimeselt endalt
Mõne nädala pärast ütleb Rein tütrele:
„Ma arvan, et ma ei taha enam linnas sõita.”
Maris ei ütle:
„Ma ju rääkisin.”
Ta lihtsalt vastab:
„Olgu.”
Hiljem lõpetab Rein ka poesõidud.
Auto jääb mõneks ajaks hoovi.
Ühel päeval annab ta võtmed pojale.
„Tee sellega, mis tahad.”
See pole talle kerge.
Ta vaatab autot veel kaua aknast.
Sest see pole ainult sõiduk.
See on tükk tema iseseisvusest.
Pärast autot peab tulema uus plaan
Pere teeb nüüd midagi, mida oleks pidanud tegema juba varem.
Nad koostavad Reinu jaoks praktilise süsteemi.
Maris viib teda kord nädalas suuremasse poodi.
Poeg aitab arstikäikudega.
Rein kasutab mõnikord taksot.
Naabrimehega käivad nad koos kalal.
Mõned poekaubad tellitakse koju.
Alguses on Rein pahur.
Hiljem tunnistab:
„Tegelikult pole nii hull.”
Kõige tähtsam on, et ta ei tunne ennast mahajäetuna.
Autost loobumine ei tohiks tähendada elust loobumist
See on võib-olla kõige tähtsam.
Kui eakale inimesele öeldakse:
„Ära enam sõida,”
aga keegi ei mõtle, kuidas ta edaspidi liigub, võib tema maailm väga kiiresti väikseks muutuda.
Ta võib:
- vähem inimestega kohtuda;
- harvem kodust väljuda;
- muutuda teistest sõltuvaks;
- kaotada oma harjumused;
- tunda end koormana.
Seetõttu peaks pere küsima mitte ainult:
„Kuidas me ta roolist ära saame?”
Vaid:
„Kuidas tagame, et tema elu jääb pärast seda sama täisväärtuslikuks?”
Mõnele inimesele pole 80. eluaastagi piir
Teisel pool on inimesed, kes sõidavad kõrges eas täiesti turvaliselt.
Nad tunnevad oma piire.
Nad kontrollivad tervist.
Nad ei võta tarbetuid riske.
Nad kohandavad sõitmist vastavalt võimetele.
Sellisele inimesele lihtsalt sünniaasta põhjal öelda:
„Sa ei tohiks enam juhtida,”
pole õiglane.
Vanus võib olla põhjus tähelepanelikumaks muutuda.
See ei tohiks üksi olla kohtuotsus.
Kõige raskem küsimus: millal on õige aeg lõpetada?
Üht universaalset numbrit pole.
70?
75?
80?
85?
Kõik inimesed on erinevad.
Palju mõistlikumad küsimused on:
- Kas ma näen liikluses piisavalt hästi?
- Kas suudan ootamatule olukorrale kiiresti reageerida?
- Kas tunnen end roolis kindlalt?
- Kas teised tunnevad end minu autos turvaliselt?
- Kas mul on olnud viimasel ajal rohkem napikaid?
- Kas ma eksin tuttavatel teedel?
- Kas mu tervis või ravimid võivad sõitmist mõjutada?
- Kas ma väldin juba teatud olukordi sellepärast, et need käivad üle jõu?
Ja võib-olla kõige ausam:
Kas ma jätkan sõitmist sellepärast, et olen veel turvaline juht, või sellepärast, et ma kardan oma iseseisvusest loobuda?
Lõpetuseks
- sünnipäev ei tohiks olla päev, mil inimese autovõtmed automaatselt ära võetakse.
Ka 80-aastane võib olla väga hea juht.
Samas ei tohiks aastakümnete pikkune sõidukogemus olla põhjus ignoreerida muutusi, mis võivad mõjutada turvalisust.
Kui reaktsioon, nägemine, tähelepanu või otsustuskiirus on märgatavalt halvenenud, tuleb seda võtta tõsiselt.
Mitte sellepärast, et inimene on vana.
Vaid sellepärast, et liikluses võivad paar sekundit otsustada väga palju.
Ja kui saabub päev, mil roolist tuleb loobuda, ei tohiks pere võtta inimeselt ainult autovõtmeid.
Ta vajab asemele võimalust säilitada oma elu, liikumine, suhted ja väärikus.
Rein ütles pärast oma viimast sõitu:
„Kõige raskem polnud autost loobuda. Kõige raskem oli endale tunnistada, et ma ei sõida enam nii nagu vanasti.”
Võib-olla ongi see kõige olulisem hetk.
Mitte see, kui keegi teine ütleb:
„Sa ei tohiks enam sõita.”
Vaid see, kui inimene suudab ise küsida:
„Kas minul ja teistel on minu autos veel turvaline?”
Mida arvad sina: kas 70+ inimene peaks saama autot juhtida seni, kuni ta ise tunneb end võimekana, või peaks teatud vanusest sõiduvõimet regulaarsemalt kontrollima?
Kommentaare ei ole