„Pange see või tagasi…” – 78-aastane Linda pidi kassas valima toidu ja ravimite vahel 78-aastane Linda seisis toidupoe kassas, käed kerge...

 

„Pange see või tagasi…” – 78-aastane Linda pidi kassas valima toidu ja ravimite vahel

78-aastane Linda seisis toidupoe kassas, käed kergelt värisemas.

 

foto : Canva

 

Kassapidaja oli kaubad juba läbi löönud, kui ekraanile ilmus lõppsumma. Linda vaatas kõigepealt seda numbrit ja seejärel oma rahakotti. Ta luges seal olevaid kupüüre veel kord üle, kuigi teadis juba ette, et raha ei jätku.

„Palun pange või tagasi,” ütles ta vaikselt.

Seejärel palus ta eemaldada ostudest juustu, õunad ja ühe paki hakkliha.

Kassajärjekorras seisnud inimesed vaatasid mujale. Mõni tundis piinlikkust Linda pärast, mõni enda pärast. Keegi ei teadnud, mida öelda.

Linda jäi lõpuks ostma leiva, piima, kartulid, kaerahelbed ja kõige odavama supikogu.

„Ma käisin enne apteegis,” selgitas ta hiljem. „Ravimid läksid kallimaks, kui arvasin. Midagi pidi ostmata jääma.”

„Kõigepealt maksan arved, siis vaatan, kas süüa saab”

Linda elab üksi väikeses korteris.

Tema abikaasa suri üheksa aastat tagasi. Seni, kuni nad olid kahekesi, tulid nad kuidagi toime. Ühe pensioniga maksti arved, teisest osteti toitu ja ravimeid.

Pärast mehe surma jäi suurem osa kuludest alles, kuid sissetulek vähenes poole võrra.

„Korter ei lähe ju väiksemaks sellepärast, et inimene üksi jääb,” ütleb Linda. „Küte, elekter, vesi – kõik tuleb ikka maksta.”

Pensionipäeval võtab ta köögisahtlist välja märkmiku ja kirjutab kõik kulud ritta.

Kõigepealt lähevad:

• korteri kommunaalkulud;
• elekter;
• telefon;
• ravimid;
• kodukindlustus;
• prügivedu;
• muud vältimatud maksed.

Alles siis vaatab Linda, kui palju jääb toidu jaoks.

„Mõnel kuul jääb rohkem, teisel vähem. Aga kui tuleb hambaarst, uus ravim või midagi läheb kodus katki, on kõik sassis.”

Ravimitest ei saa loobuda, aga toidust justkui saab

Lindal on kõrge vererõhk, liigeseprobleemid ja südamerütmihäired.

Ta vajab iga päev mitut ravimit.

„Arst ütles, et neid peab korralikult võtma,” räägib ta. „Aga arst ei näe ju, mis mul pärast apteegis rahakotti jääb.”

Retseptiravimid ostab Linda tavaliselt välja. Vitamiinid, liigesegeelid ja muud soovitatud abivahendid jäävad sageli ostmata.

„Öeldakse, et vanainimene peab tervise eest hoolitsema. Millega ma hoolitsen, kui kõige peale raha ei jätku?”

Mõnel kuul venitab ta ravimite ostmisega pensionipäevani. Mõnikord ostab ühe pakendi korraga, kuigi arst on kirjutanud välja mitu.

„Toidu puhul saad ju kartulit süüa. Ravimit kartuliga ei asenda.”

Kassas kauba tagasipanemine pole esimene kord

Linda tunnistab, et tal on varemgi tulnud kassas osa toidust ostmata jätta.

Ta püüab küll enne poodi minekut kõik hinnad läbi arvutada, kuid lõppsumma võib ikkagi üllatada.

„Ühel nädalal on piim üks hind, teisel teine. Või on kallis, kohv on kallis, isegi leib pole enam odav.”

Kõige rohkem häirib teda kassas teiste ees seismine.

„Kui pead ütlema, et võtke see tagasi, siis on tunne, nagu kõik vaataksid ja mõtleksid, miks sa üldse võtsid, kui raha pole.”

Tegelikult ei võta Linda ostukorvi midagi luksuslikku.

Seal pole kallist liha, maiustusi ega valmistoite.

Ta ostab kõige tavalisemaid asju:

• leiba;
• piima;
• kartulit;
• putru;
• mune;
• odavamat vorsti;
• vahel hakkliha;
• porgandit;
• kapsast;
• kõige odavamaid õunu.

„Ma ei osta ju midagi erilist. Aga ka tavaline toit on muutunud kalliks.”

Sooja sööki ei tee Linda iga päev

Linda teeb suurema potitäie suppi, mida sööb mitu päeva.

Vahel keedab kartulit ja teeb kõrvale kastme. Teinekord sööb putru või võileiba.

„Ega iga päev ei pea liha olema,” ütleb ta. „Aga vahel tahaks midagi muud ka kui kartulit.”

Kui pensionipäev on veel kaugel, muutub toit eriti lihtsaks.

Hommikul puder, lõunaks supp ja õhtul tee leivaga.

„Kõhu saab täis, aga kas see ongi korralik söömine?”

Linda teab, et peaks sööma rohkem kala, köögivilju ja värsket toitu.

„Arstid räägivad tervislikust toitumisest. Mina vaatan poes lõhe hinda ja kõnnin edasi.”

„Ma ei taha tütrelt küsida”

Lindal on tütar, kes elab teises linnas.

Tütar on korduvalt pakkunud, et võiks aidata emal arveid maksta või tuua toitu.

Linda keeldub enamasti.

„Tal on endal lapsed, laen ja töökoht pole ka kindel. Ma ei taha olla koormaks.”

Kui tütar külla tuleb, toob ta alati kaasa suure toidukoti.

Linda ütleb, et sellest poleks vaja, kuid paneb kõik siiski kappi.

„Ta ütleb, et ostis endale liiga palju. Ma saan aru küll, miks ta toob.”

Kõige raskem on Linda jaoks tunne, et ta ei saa ise lapselapsi aidata.

„Vanasti andsin neile sünnipäevaks raha või ostsin kingi. Nüüd küsin, kas nad tahavad moosi või sokke.”

Lapselapsed ütlevad, et vanaema tehtud moos ongi parem kingitus.

Linda naeratab, aga tema hääles on kurbus.

„Vanaema tahaks ikka vahel midagi ilusat ka anda.”

Hambaarstile pole ta kaks aastat jõudnud

Lindal on üks hammas, mis aeg-ajalt valutab.

Ta võtab valuvaigistit ja loodab, et valu läheb üle.

„Ma tean, et peaks minema. Aga ma kardan mitte hambaarsti, vaid arvet.”

Viimati, kui ta hambaarsti juurde jõudis, öeldi, et vaja oleks teha mitu parandust.

Linda lasi korda teha ainult kõige valusama hamba.

„Ülejäänud jäid ootama. Ma ütlesin arstile, et tulen hiljem tagasi. Tegelikult teadsin, et raha ei ole.”

Ka prille oleks vaja vahetada, kuid need on samuti edasi lükatud.

„Vanad prillid veel näitavad. Kui päris halvaks läheb, siis peab midagi välja mõtlema.”

Talvel on kõige raskem

Suvel tuleb Linda kuidagi paremini toime.

Talvel kasvavad küttearved ning toidu jaoks jääb veel vähem.

„Siis panen kodus kaks kampsunit selga,” räägib ta. „Tuba on jahedam, aga mis teha.”

Ta ei keera kütet päris kinni, kuid hoiab temperatuuri võimalikult madalal.

Õhtuti istub ta diivanil teki all ja joob kuuma teed.

„Ükskord ütles naabrinaine, et miks mul toas nii külm on. Ma ütlesin, et mulle meeldib värske õhk.”

Tegelik põhjus oli arve.

Pensionärid vahetavad omavahel toitu ja abi

Linda majas elab veel mitu eakat inimest.

Nad aitavad üksteist nii, nagu oskavad.

Üks naaber toob maalt kartuleid. Linda annab vastu moosi ja hoidiseid. Teine ostab sooduspakkumise ajal korraga rohkem kohvi ning jagab seda teistega.

„Meil on oma väike vahetuskaubandus,” ütleb Linda.

Kui kellelgi on auto, võetakse teised odavamasse poodi kaasa.

Kui kellelgi jääb üle õunu või kurke, pannakse need trepikotta laua peale.

„Keegi ei küsi raha. Kõik saavad aru, et teisel võib olla sama raske.”

Linda ütleb, et just see omavaheline hoolimine aitab tal kõige rohkem vastu pidada.

„Üksi oleks palju raskem.”

Mõni pensionär jätab söögikorra vahele

Linda teab inimesi, kes ei räägi oma olukorrast kellelegi.

Üks tema tuttav joob õhtul ainult teed, et toit kauem vastu peaks.

Teine käib turul päeva lõpus, kui müüjad annavad kaupa odavamalt.

Kolmas ostab loomadele mõeldud odavamat hakkliha, sest see maksab vähem.

„Inimesed ei räägi sellest, sest häbi on,” ütleb Linda.

Tema arvates ei peaks häbi tundma pensionär, kes ei tule toime.

„Häbi peaks olema sellel, et inimene on terve elu töötanud ja vanaduses peab toidu vahel valima.”

Kas poevargus on alati pahatahtlik tegu?

Linda pole ise kunagi varastanud.

Ta ütleb, et pigem jätab söömata, kui võtab midagi maksmata.

Samas mõistab ta neid eakaid, kes võivad meeleheites vale otsuse teha.

„Ma ei ütle, et varastada võib,” räägib ta. „Aga ma saan aru, kuidas inimene sinnani jõuab.”

Kui kõht on tühi, ravimid ostmata ja abi küsida ei julge, võib inimene tunda, et tal pole enam valikut.

Poetöötaja näeb siis varastatud leiba või vorstipakki.

Selle taga võib aga olla:

• tühi külmkapp;
• maksmata elektriarve;
• ostmata ravim;
• üksindus;
• häbi abi küsida;
• aastaid kestnud kokkuhoid;
• tunne, et keegi ei märka.

See ei muuda tegu õigeks.

Kuid see aitab mõista, miks mõni seni aus inimene võib meeleheitlikus olukorras eksida.

„Öeldakse, et küsige abi, aga see pole nii lihtne”

Linda on kuulnud, et raskustesse sattunud inimesed peaksid pöörduma kohaliku omavalitsuse, sotsiaaltöötaja või toiduabi poole.

Ta pole seda seni teinud.

„Ma ei oska minna ja öelda, et mul pole süüa.”

Linda kardab, et talle hakatakse küsimusi esitama.

Miks ta ei müü korterit? Miks lapsed ei aita? Mille peale raha kulub? Kas tal on sääste?

„Ma tean, et nad peavadki küsima. Aga inimene tunneb ennast nagu ülekuulamisel.”

Ta usub, et paljud eakad loobuvad abist just häbi ja keeruliste asjaajamiste tõttu.

„Kõigil pole arvutit ega oskust avaldusi täita. Mõni ei kuule hästi, mõni ei saa dokumentidest aru.”

Abi võib olla olemas, kuid inimene ei pruugi selleni jõuda.

Üksindus teeb olukorra raskemaks

Kahe pensioniga leibkonnas on toimetulek sageli lihtsam kui üksinda elades.

Linda tunneb seda iga päev.

„Kui mees elas, oli vähemalt kaks sissetulekut. Nüüd maksan kõik üksi.”

Üksinda elades ei jagune kulud pooleks.

Küte, elekter, kindlustus ja telefon tuleb ikka maksta.

Samuti pole kedagi, kes märkaks, kui külmkapp on tühi või ravimid ostmata.

„Kui inimene on üksi, võib ta vaikselt järjest vähem süüa ja keegi ei teagi.”

Linda arvates peaks rohkem tähelepanu pöörama just üksi elavatele eakatele.

„Nemad ei pruugi ise abi küsida.”

„Ma olen terve elu tööd teinud”

Linda töötas üle neljakümne aasta õmblejana.

Töö oli täpne ja väsitav. Päevad möödusid istudes, selg ja silmad said suure koormuse.

„Ma ei istunud kodus ega oodanud toetusi,” ütleb ta. „Ma käisin kogu elu tööl.”

Ta ei oodanud pensionipõlvelt luksust.

Ta tahtis lihtsalt rahulikult elada, maksta arved, osta süüa ja vahel bussiga tütrele külla sõita.

„Ma ei unistanud reisidest. Tahtsin, et ei peaks iga senti lugema.”

Nüüd mõtleb ta iga ostu juures, kas see on tingimata vajalik.

„Isegi jogurti puhul mõtlen, kas saan ilma hakkama.”

Kõige valusam pole alati rahapuudus

Linda ütleb, et inimene harjub paljuga.

Ta harjub jahedama toaga, lihtsama toidu ja vanade riietega.

Kõige raskem on tema jaoks tunne, et ta ei saa enam ise oma elu üle otsustada.

„Ma ei vali poes seda, mida tahaksin. Ma valin seda, milleks raha jätkub.”

Ta ei lähe kohvikusse, sest isegi tass kohvi tundub liiga kallis.

Ta ei sõida lähedaste hauale, sest bussipilet ja muud kulud lähevad suureks.

Ta ei osale pensionäride väljasõitudel, kuigi tahaks.

„Inimene ei ela ainult leivast. Tahaks vahel teistega koos olla ja midagi näha.”

Rahapuudus võib tähendada ka seda, et inimene jääb tasapisi ühiskonnast kõrvale.

Kas lapsed peavad vanemaid aitama?

Mõned inimesed leiavad, et eakate vanemate toetamine on täiskasvanud laste kohustus.

Teised ütlevad, et ka lastel on oma pere, laenud ja kulud.

Linda ei taha, et tema tütar peaks ema pärast enda laste arvelt kokku hoidma.

„Ma kasvatasin lapse selleks, et ta saaks oma elu elada, mitte selleks, et ta mind ülal peaks.”

Samas on paljude eakate toimetulek praegu võimalik just tänu laste abile.

Lapsed:

• maksavad mõne arve;
• ostavad ravimeid;
• toovad toitu;
• annavad raha;
• aitavad kodu remondiga;
• viivad arsti juurde.

Kõigil pensionäridel pole aga lapsi.

Kõigil pole häid peresuhteid.

Ja kõigi lapsed ei saa rahaliselt aidata.

Väärikas vanaduspõlv ei tohiks sõltuda ainult sellest, kas inimesel on jõukad ja hoolivad lapsed.

Mida saaks teha?

Ühte lihtsat lahendust ei ole.

Eakate toimetulekut võiks parandada mitme asja koosmõju:

• väiksema sissetulekuga eakatele paremini kättesaadav abi;
• lihtsamad ja arusaadavamad taotlused;
• suurem ravimite ja hambaravi toetus;
• kohalike toiduabivõimaluste nähtavamaks tegemine;
• üksi elavate pensionäride regulaarne märkamine;
• taskukohasemad koduteenused;
• kogukondlikud toidujagamised;
• rohkem võimalusi suhelda ja kodust välja pääseda.

Abi ei tohiks tulla alles siis, kui inimene jääb vargusega vahele või satub haiglasse alatoitumise tõttu.

Seda oleks vaja enne, kui meeleheide muutub viimaseks võimaluseks.

Kassas juhtunu ei läinud Lindal meelest

Sel päeval, kui Linda pidi või, juustu ja liha tagasi andma, astus tema järel järjekorras seisnud naine talle poe ees järele.

Ta ulatas Lindale koti.

Selle sees olid need samad kaubad, mille Linda oli kassas ostmata jätnud.

Linda hakkas nutma.

„Ma ütlesin, et ma ei saa seda vastu võtta,” meenutab ta. „Tema vastas, et võtke, ükskord aitate teie kedagi teist.”

Linda ei tea selle naise nime.

Ta teab ainult, et naisel oli punane sall ja väga lahke hääl.

„Mul oli nii häbi, aga samal ajal oli tunne, et keegi märkas.”

See väike tegu ei lahendanud Linda rahamuresid.

Kuid see päästis tema nädala.

Lõpetuseks

Ükski eakas inimene ei peaks kassas otsustama, kas panna tagasi toit või jätta apteegist ravim ostmata.

Ükski terve elu töötanud inimene ei peaks vanaduses tundma häbi selle pärast, et pensionist ei jätku elementaarseks eluks.

Linda ei taha luksust.

Ta tahab sooja kodu, vajalikku ravi, piisavalt süüa ja võimalust aeg-ajalt lapselapsele midagi väikest osta.

See ei ole liiga palju nõutud.

See on väärikas elu.

Me ei pruugi alati näha, mis toimub meie ees kassajärjekorras seisva eaka inimese elus. Võib-olla pole tema aeglus hoolimatus. Võib-olla arvutab ta peas, mida saab veel ostmata jätta.

Ja vahel võib üks märkamise hetk tähendada rohkem kui me arvatagi oskame.

Mida arvad sina: kas Eestis pööratakse piisavalt tähelepanu neile pensionäridele, kes peavad iga kuu valima toidu, ravimite ja arvete vahel?