Kas vanaema peab lapselapsi hoidma või on tal õigus omaenda elule? Vanaema on paljude perede jaoks hindamat...
Kas vanaema peab lapselapsi hoidma või on tal õigus omaenda elule?
Vanaema on paljude perede jaoks hindamatu tugi. Ta hoiab lapsi, teeb süüa, aitab haiguspäevadel, võtab lapse lasteaiast ära, kuulab, lohutab ja on olemas siis, kui noorel perel on raske.
Aga kas see tähendab, et vanaema peab alati valmis olema?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
See on teema, millest paljud pered räägivad poolihääli. Ühed leiavad, et vanaema roll ongi lapselastega aidata — nii on ju peredes alati olnud. Teised aga ütlevad, et ka vanaemal on oma elu, töö, tervis, väsimus ja soov vahel lihtsalt puhata.
Kus jookseb piir armastuse ja kohustuse vahel?
Tänapäeva vanaemad ei istu alati kodus
Sageli kujutatakse vanaema ette inimesena, kellel on palju vaba aega. Tegelik elu on aga tihti hoopis teine.
Paljud Eesti vanaemad käivad endiselt tööl. Mõni täiskohaga, mõni osalise koormusega, mõni lihtsalt sellepärast, et pensionist ei piisa. Pärast tööpäeva ei pruugi tal olla jõudu hakata veel lapsi hoidma, süüa tegema või kellegi kodust logistikat korraldama.
Ja isegi kui vanaema on pensionil, ei tähenda see automaatselt, et tal pole midagi teha. Tal võib olla oma tervis, kodu, aiamaa, arstid, abikaasa, sõbrad, kohustused või lihtsalt vajadus vaikuse ja rahu järele.
Pensionipõlv ei ole alati puhkus. Mõnikord on see lihtsalt elu järgmine etapp, kus inimene peab endiselt kõigega hakkama saama.
Lapselaste hoidmine peaks olema rõõm, mitte sund
Enamik vanaemasid armastab oma lapselapsi südamest. Nad tahavad nendega aega veeta, näha nende kasvamist ja olla nende elus tähtsal kohal.
Aga armastus ei tähenda, et inimene peab alati “jah” ütlema.
Kui lapselaste hoidmisest saab pidev kohustus, võib rõõm vaikselt kaduda. Vanaema võib hakata tundma, et teda ei nähta enam inimesena, vaid tasuta lapsehoidjana. Ta ei taha tülitseda, ei taha lapsi solvata, ei taha näida isekana — ja nii ta vaikibki.
Aga vaikuse taga võib olla väsimus.
Vanaema võib armastada lapselapsi ja samal ajal vajada oma aega. Need kaks asja ei välista teineteist.
Noortel peredel on samuti raske
Samas ei saa ka noori vanemaid hukka mõista. Laste kasvatamine on tänapäeval kallis, kiire ja väsitav. Tööpäevad on pikad, lasteaiaajad ei klapi alati graafikutega, haiguspäevi tuleb palju ja lapsehoidja palkamine pole iga pere jaoks võimalik.
Kui vanaema aitab, on see suur kergendus.
Paljud noored pered ei küsi abi halvast tahtest. Nad lihtsalt ei jaksa alati kõike üksi. Mõnikord on vanaema ainus inimene, keda päriselt usaldatakse.
Aga just sellepärast peaks abi olema läbi räägitud, mitte iseenesestmõistetav.
“Ta on ju vanaema” ei tohiks olla survevahend
Üks kõige valusamaid lauseid on: “Aga sa oled ju vanaema.”
Selle lausega pannakse inimesele peale roll, millest tal justkui pole õigust keelduda. Nagu vanaema olemine tähendaks automaatselt, et tema aeg, plaanid ja väsimus on vähem tähtsad.
Tegelikult võiks peres küsida palju lihtsamalt:
“Kas sa saad aidata?”
“Kas sul on jõudu?”
“Millal sulle sobiks?”
“Kas see on sinu jaoks liiga palju?”
Need küsimused muudavad palju. Siis ei tunne vanaema, et temalt nõutakse. Ta tunneb, et temaga arvestatakse.
Vanaemal on õigus öelda “ei”
See võib kõlada karmilt, aga vanaemal on õigus keelduda. Ka siis, kui tal pole “suurt põhjust”. Ka siis, kui ta on kodus. Ka siis, kui tal ei ole sel päeval ühtegi tähtsat asja plaanis.
Inimesel ei pea olema haiguslehte, arsti aega või matust, et tal oleks õigus puhata.
Mõnikord tahab vanaema lihtsalt rahulikult kohvi juua, jalutada, lugeda, magada, sõbrannaga rääkida või mitte midagi teha. Ja see on täiesti lubatud.
Kui inimene on kogu elu teiste eest hoolitsenud, ei peaks ta vanemas eas tundma süüd selle pärast, et tahab lõpuks ka enda peale mõelda.
Kõige parem abi sünnib kokkuleppest
Probleemid tekivad sageli siis, kui kõik eeldavad midagi, aga keegi ei räägi otse.
Noor pere võib arvata, et vanaema on alati valmis aitama.
Vanaema võib arvata, et ta ei tohi keelduda.
Ja lõpuks koguneb mõlemale poole pahameel.
Palju parem oleks kokku leppida:
- millal vanaema saab aidata;
- kui tihti ta jaksab lapsi hoida;
- kas see on erandkord või regulaarne abi;
- kas ta vajab selleks ette teatamist;
- millised päevad on tema enda jaoks;
- millal peaks pere otsima teise lahenduse.
Selged kokkulepped ei vähenda armastust. Vastupidi — need hoiavad suhteid.
Lapselapsed vajavad vanaema, mitte läbipõlenud hoidjat
Lapselaste jaoks on vanaema väga tähtis. Aga nad ei vaja vanaema, kes on pidevalt väsinud, pahur, üle koormatud ja sunnitud.
Nad vajavad vanaema, kes saab nendega olla rõõmuga.
Vahel on parem, kui vanaema hoiab lapsi harvem, aga teeb seda hea meelega. Siis jääb koosveedetud aeg soojaks, mitte kohustuseks.
Laps tunneb väga hästi, kas täiskasvanu on temaga päriselt kohal või teeb kõike viimasest jõust.
Kokkuvõtteks
Vanaema ei pea olema tasuta lapsehoidja ainult sellepärast, et ta on vanaema.
Kui ta tahab ja saab aidata, on see suur kingitus. Aga see peaks tulema südamest, mitte survest. Tänapäeva vanaemadel on oma töö, tervis, elu, mured ja unistused. Paljud neist pole sugugi “vabad inimesed”, kellel pole muud teha kui lapselapsi hoida.
Lapselapsed on rõõm. Pere aitamine on ilus. Aga ka vanaema elu on tähtis.
Armastus ei tähenda, et üks inimene peab alati andma ja teine alati eeldama.
Mida sina arvad?
Kas vanaema peaks lapselapsi hoidma, kui noorel perel on abi vaja, või on tal õigus öelda, et ta tahab oma aega ja oma elu? Kas lapselaste hoidmine peaks olema vanaema kohustus või ainult siis, kui ta seda ise soovib?
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole