Kas täiskasvanud lapsed peaksid vanale emale või isale iga päev helistama – või on see liiga suur ootus?

  Kas pensionär peaks võtma lemmiklooma, kui ta elab üksi? 28.08.2026, 00:24 ...

 

Kas pensionär peaks võtma lemmiklooma, kui ta elab üksi?

28.08.2026, 00:24

Kristi

Kodused lood autor

 

foto : Canva

Üksi elamine võib mõnele inimesele sobida väga hästi. Teise jaoks võib aga vaikus kodus muutuda ajapikku raskeks, eriti siis, kui lapsed elavad kaugel, sõpru nähakse harvem või igapäevane suhtlus jääb väheseks.

Just sel põhjusel mõtlevad paljud vanemad inimesed lemmiklooma võtmisele.

Koer või kass võib tuua koju elu, rütmi ja seltskonda. Loom ootab, tunneb ära, rõõmustab ja annab inimesele põhjuse hommikul voodist tõusta.

Aga lemmikloom ei ole ainult seltskond.

Ta vajab toitu, arstiabi, aega, raha ja hoolt. Ning varem või hiljem tuleb mõelda ka küsimusele, mis saab loomast siis, kui omaniku tervis halveneb või ta ei saa enam tema eest hoolitseda.

Seega pole küsimus ainult selles, kas pensionär tahab lemmiklooma.

Olulisem küsimus on: kas tema elu ja võimalused sobivad selle vastutusega?

 

 

Lemmikloom võib vähendada üksildust

Üksi elava inimese jaoks võib loom olla väga oluline kaaslane.

Koer või kass annab igapäevaelule teise rütmi. Hommikul tuleb loomale süüa anda, koeraga peab välja minema ja päeva jooksul on kodus alati keegi, kellega rääkida või koos olla.

See võib tunduda väikese asjana, aga inimese jaoks, kelle päevad on vaiksed, võib see muuta väga palju.

Lemmikloom võib anda ka tunde, et keegi vajab sind.

See tunne on paljude jaoks oluline, eriti pärast pensionile jäämist või elukaaslase kaotust.

Vaata ka :  

Kas täiskasvanud lapsed peaksid vanale emale või isale iga päev helistama – või on see liiga suur ootus?

 

Koer võib aidata rohkem liikuda ja inimestega suhelda

Koer tähendab regulaarseid jalutuskäike.

See võib olla väga hea asi inimesele, kes muidu liiguks vähe.

Koeraga õue minnes kohtutakse naabritega, teiste koeraomanikega ja vahel tekivad just nende igapäevaste jalutuskäikude kaudu uued tuttavad.

Nii võib loom vähendada mitte ainult üksindust kodus, vaid aidata ka rohkem inimeste keskel olla.

Samas tuleb siin olla realistlik.

Koer vajab jalutamist ka siis, kui vihma sajab, on külm või inimene ise tunneb end halvasti.

 

 

Kass võib olla mõnele üksi elavale inimesele lihtsam valik

Kui pikad jalutuskäigud oleksid keerulised, võib kass sobida paremini.

Kass ei vaja mitu korda päevas õue viimist ja suudab üldiselt rohkem iseseisvalt hakkama saada.

See ei tähenda siiski, et kass oleks „hooldusvaba“.

Ka tema vajab:

• igapäevast toitu ja värsket vett;
• liivakasti puhastamist;
• veterinaarabi;
• tähelepanu ja mängimist;
• hoolitsust siis, kui omanik reisib või satub haiglasse.

Seega tuleks valida loom selle järgi, milline elu inimesel päriselt on, mitte ainult selle järgi, millist looma ta kõige rohkem armastab.

Vaata ka :  

Täiskasvanud laps kolib pärast lahutust ema juurde tagasi – kas ema peaks sellega alati nõustuma?

 

Loomaga kaasnevad kulud võivad olla suuremad, kui esialgu arvatakse

Üks olulisemaid küsimusi on raha.

Igakuine toit pole tavaliselt ainus kulu.

Lisaks võivad tulla vaktsiinid, ravimid, loomaarsti visiidid, hambaravi, uuringud või erakorraline ravi.

Noor ja terve loom võib aastaid peaaegu probleemideta elada ning siis ühel hetkel vajada kallist ravi.

Pensionäril tasub enne looma võtmist küsida:

Kas minu eelarves on ruumi ka ootamatuteks loomaarstikuludeks?

Kui juba igapäevaste arvete tasumine on keeruline, võib lemmiklooma haigestumine panna inimese väga raskesse olukorda.

 

 

Kas kutsikas või kassipoeg on alati parim valik?

Mitte tingimata.

Kutsikas võib olla väga armas, kuid ta vajab palju energiat, õpetamist ja liikumist.

Lisaks võib koer elada veel kümme või isegi viisteist aastat.

Seetõttu võib vanemale inimesele mõnikord palju paremini sobida täiskasvanud või vanem loom, kelle iseloom on juba teada ja kelle energiavajadus on väiksem.

Näiteks rahulik täiskasvanud kass või vanem väike koer võib sobida palju paremini kui väga aktiivne kutsikas.

Looma valides tasub mõelda mitte ainult tänasele päevale, vaid ka sellele, milline võib inimese enda elu olla viie või kümne aasta pärast.

Vaata ka :  

Kas pensionär peaks jätkama autojuhtimist nii kaua, kuni ta ise tunneb, et saab turvaliselt hakkama?

 

Mis saab siis, kui tervis halveneb?

See on võib-olla kõige ebamugavam, aga samas kõige olulisem küsimus.

Keegi meist ei tea, mis juhtub tulevikus.

Inimene võib sattuda haiglasse, vajada operatsiooni või jääda mingil põhjusel ajutiselt koju.

Koera puhul võib probleem tekkida väga kiiresti: kes viib ta õue?

Kassi puhul: kes annab süüa ja puhastab liivakasti?

Seetõttu võiks lemmiklooma võtval vanemal inimesel olla juba ette vähemalt üks inimene, kellelt saab hädaolukorras abi küsida.

See võib olla laps, naaber, sõber või mõni teine lähedane.

 

 

Ja mis saab loomast siis, kui omanikku enam pole?

Sellele küsimusele ei taha keegi meelsasti mõelda.

Aga vastutustundliku loomaomaniku jaoks on see oluline.

Kui inimene võtab 70-aastaselt kutsika, võib loom temaga elada järgmised 12–15 aastat.

Seetõttu tasub enne looma võtmist pereliikmetega ausalt rääkida:

Kas keegi oleks valmis looma enda juurde võtma, kui mina enam ei saa tema eest hoolitseda?

Seda ei tohiks lihtsalt eeldada.

Täiskasvanud laps võib armastada oma vanema koera väga, kuid tal ei pruugi olla võimalik seda enda juurde võtta – näiteks elukoha, töö, teiste loomade või allergia tõttu.

Kõige parem on see küsimus enne kokku leppida.

Vaata ka :  

Kas inimene peaks pärast aastakümneid töötamist saama pensionist väärikalt ära elada?

 

Lemmikloom ei tohiks olla „ravim“ üksinduse vastu

Loom võib üksindust väga palju leevendada.

Aga ta ei tohiks olla inimese ainus kontakt maailmaga.

Kui inimene tunneb end väga üksikuna, võib lemmikloom olla suurepärane kaaslane, kuid samal ajal tasub hoida sidet ka teiste inimestega.

Sõbrad, lapsed, naabrid, huviringid ja muud tegevused on endiselt tähtsad.

Loom võib inimese elu rikastada, kuid ta ei saa täielikult asendada inimlikke suhteid.

 

 

Mõnikord tasub loom enne „proovida“

Kui inimene pole kindel, kas ta tuleb loomaga toime, ei pea kohe päriseks koera või kassi võtma.

Võimalik on näiteks:

• hoida mõne lähedase looma nädalavahetusel;
• käia varjupaigas loomadega tegelemas;
• aidata naabri koera jalutada;
• pakkuda ajutist hoiukodu;
• veeta rohkem aega pereliikmete loomadega.

Nii saab üsna kiiresti aru, kas loomaga seotud igapäevased kohustused sobivad inimese eluviisiga.

 Vaata ka : 

Kui pensionipõlves jääb elu liiga vaikseks – üksindus puudutab paljusid rohkem, kui välja paistab

 

Millal võib lemmikloom olla väga hea mõte?

Lemmikloom võib üksi elavale pensionärile väga hästi sobida, kui:

• ta päriselt tahab looma, mitte ei võta teda teiste survel;
• tervis võimaldab looma eest igapäevaselt hoolitseda;
• loom sobib tema liikumisvõime ja eluviisiga;
• eelarves on ruumi nii igapäevasteks kui ootamatuteks kuludeks;
• olemas on inimene, kes saab vajadusel ajutiselt aidata;
• on läbi mõeldud, kes looma eest hoolitseks tulevikus.

Kui need küsimused on läbi mõeldud, võib loom anda inimese ellu tohutult palju rõõmu.

 

 

Mõnikord on targem looma mitte võtta

Ka see võib olla väga hooliv otsus.

Kui inimene teab, et tema tervis on ebastabiilne, raha on väga vähe või puudub täielikult keegi, kes saaks hädaolukorras aidata, võib looma võtmine olla liiga suur vastutus.

See ei tähenda, et inimene ei armastaks loomi.

Vastupidi.

Mõnikord tähendab loomast loobumine just seda, et mõeldakse ka looma enda heaolule, mitte ainult soovile seltskonda saada.

Vaata ka :  

Kas pensionärist ema peaks suure maja laste pärast alles hoidma või kolima väiksemasse korterisse?

 

Kõige parem vastus sõltub inimesest

Vanus üksi ei otsusta, kas inimene peaks lemmiklooma võtma.

Üks 75-aastane võib olla väga aktiivne, käia iga päev mitu kilomeetrit ja hoolitseda koera eest suurepäraselt.

Teisel võib juba 65-aastaselt olla raske regulaarselt välja minna.

Seetõttu pole kõige olulisem küsimus:

„Kas pensionär peaks looma võtma?“

Pigem:

„Kas see konkreetne inimene suudab sellele konkreetsele loomale pakkuda head ja turvalist elu?“

Kui vastus on jah, võib lemmikloomast saada üks tema elu kõige paremaid kaaslasi.

 

 

Aga mida sina arvad?

Kas üksi elavale pensionärile on lemmikloom pigem suurepärane seltsiline ja põhjus rohkem liikuda?

Või peaks enne looma võtmist alati olema kindel plaan, kes tema eest hoolitseb siis, kui omanik ühel päeval enam ei saa?