Kas vanaema ja vanaisa peaksid lapselapsi hoidma alati, kui lapsed seda vajavad? 30.08.2026, 09:28 ...
Kas vanaema ja vanaisa peaksid lapselapsi hoidma alati, kui lapsed seda vajavad?
Kristi
Kodused lood autor
|
| foto : Canva |
Paljudes peredes on vanavanemad need, kelle poole pöördutakse esimesena, kui on vaja last hoida.
Laps on haige ja ei saa lasteaeda minna.
Vanemad peavad kauem tööl olema.
On vaja minna arsti juurde, poodi või mõnele üritusele.
Mõnikord tahavad noored vanemad lihtsalt kahekesi välja minna või ühe õhtu puhata.
Ja siis tulebki küsimus:
„Kas vanaema või vanaisa saaks lapse enda juurde võtta?“
Paljud vanavanemad ütlevad hea meelega jah.
Aga kas nad peavad alati jah ütlema?
Vanavanemate abi võib olla noorele perele tohutult tähtis
Pole kahtlust, et vanavanemate abi võib teha noorte vanemate elu palju lihtsamaks.
Kui vanaema või vanaisa saab aeg-ajalt lapse enda juurde võtta, ei pea vanemad iga ootamatu olukorra puhul paanikasse sattuma.
Samuti võib see olla lapse jaoks väga väärtuslik.
Vanavanematega tekib omaette suhe, omad traditsioonid ja mälestused.
Vanaema juures võib olla teistsugune hommikusöök.
Vanaisaga tehakse asju, mida vanematega võib-olla kunagi ei tehta.
Sellised suhted võivad olla lapse elus väga tähtsad.
Aga vanaema ei ole tasuta lapsehoidja
Probleem tekib siis, kui abi muutub ootuseks.
Alguses küsitakse:
„Kas sa saaksid laupäeval last hoida?“
Mõne aja pärast muutub see:
„Me toome lapsed laupäeval sinu juurde.“
Vahe võib tunduda väike, aga tegelikult on see päris suur.
Esimesel juhul küsitakse.
Teisel juhul eeldatakse.
Vanavanem võib armastada oma lapselapsi väga, kuid see ei tähenda, et tema aeg kuulub automaatselt nende vanematele.
Pensionipõlv ei tähenda, et inimesel pole enam oma elu
Mõnikord võib noorem põlvkond mõelda:
„Aga sa oled ju pensionil, sul on aega.“
Tegelikult ei tähenda pensionil olemine seda, et inimesel pole plaane.
Ta võib reisida.
Käia trennis.
Kohtuda sõpradega.
Tegeleda aiaga.
Käia kursustel.
Veeta aega oma partneriga.
Või ta võib lihtsalt tahta olla oma kodus ja mitte midagi teha.
Ja ka see on täiesti lubatud.
Inimene ei pea oma vaba aega „põhjendama“, et tohtida lapselapse hoidmisest keelduda.
„Aga nad on ju sinu lapselapsed“
See lause võib tekitada päris tugeva süütunde.
Muidugi on nad lapselapsed.
Muidugi vanavanemad enamasti armastavad neid.
Aga armastus ja kohustus ei ole päris sama asi.
Vanaema võib armastada oma lapselast kogu südamest ja ikkagi öelda:
„Täna ma ei saa.“
Või isegi:
„Täna ma lihtsalt ei taha.“
See ei tähenda, et ta oleks halb vanaema.
Mõnele vanavanemale meeldibki lapsi väga palju hoida
Samas ei tasu minna ka teise äärmusse.
On vanaemasid ja vanaisasid, kelle jaoks lapselaste hoidmine on üks suurimaid rõõme.
Nad tahavad, et laps tuleks nädalavahetuseks.
Nad helistavad ise ja küsivad, millal laps jälle külla tuleb.
Neil on energiat, tervist ja tahtmist.
Sellises peres võib väga tihe vanavanemate abi olla täiesti loomulik ja kõigile meeldiv.
Probleem tekib alles siis, kui üks pool teeb seda rõõmuga, aga teine hakkab seda võtma kohustusena.
Kas vanavanemad peaksid aitama ka siis, kui vanematel on lihtsalt vaba õhtu vaja?
Siin lähevad arvamused sageli eriti lahku.
Mõni ütleb:
„Kui sa ise lapsed said, siis pead ise hakkama saama.“
Teine ütleb:
„Ka lapsevanem vajab vahel puhkust.“
Tõenäoliselt on tõde kuskil vahepeal.
Noored vanemad ei pea olema ööpäev läbi ainult ema ja isa.
Neil võib olla vaja aega paarisuhtele, sõpradele või lihtsalt unele.
Kui vanavanem tahab ja saab aidata, võib sellest terve pere võita.
Aga jällegi: see peaks olema abi, mitte automaatne kohustus.
Mis siis, kui vanavanem ütleb peaaegu alati „ei“?
Ka see võib tekitada pingeid.
Kui vanavanem tahab lapselapsega lähedast suhet, aga ei taha kunagi temaga aega veeta ega noori vanemaid aidata, võivad lapsed tunda pettumust.
Eriti kui nende peres oli kunagi teistsugune kokkulepe või vanavanem ise lubas palju abiks olla.
Siin on oluline ausalt rääkida.
Võib-olla pole probleem lapselapses.
Võib-olla on vanavanem väsinud.
Tal on tervisemure.
Lapse hoidmine tundub talle füüsiliselt liiga raske.
Või ta kardab vastutust.
Kõik „ei“-d ei tähenda ükskõiksust.
Ka lapse hoidmine võib olla päris suur vastutus
Väikese lapse hoidmine ei ole alati lihtne.
Laps võib joosta, ronida, ärgata öösel, vajada abi pesemisel või olla väga aktiivne.
Vanavanem, kes saab mõneks tunniks suurepäraselt hakkama, ei pruugi tahta võtta last terveks nädalavahetuseks.
Ja tal on õigus seda piiri ise tunnetada.
Sama kehtib mitme lapse hoidmise puhul.
Ühe lapselapsega võib kõik olla lihtne, kolme väikese lapsega hoopis teine olukord.
Kas täiskasvanud lapsel on õigus solvuda?
Tal on õigus pettuda.
Kui oled lootnud abi peale ja seda ei tule, võib see olla väga ebamugav.
Aga pettumus ei tähenda automaatselt, et vanavanem on midagi valesti teinud.
Täiskasvanud lapsed võivad küsida abi.
Vanavanemad võivad öelda jah.
Ja nad võivad öelda ka ei.
Hea suhe tähendab seda, et mõlemad pooled võivad seda teha ilma süütunde või karistuseta.
Kõige paremad on selged kokkulepped
Paljud tülid tekivad sellest, et ootustest pole kunagi räägitud.
Üks pool arvab, et vanaema hoiab lapsi igal reedel.
Vanaema arvab, et ta teeb seda ainult vajadusel.
Üks arvab, et nädalavahetuseks lapse võtmine on normaalne.
Teine arvab, et paar tundi korraga on tema piir.
Sellised asjad tasub välja öelda.
Näiteks:
„Me saame lapsi hoida kord nädalas, aga mitte igal nädalavahetusel.“
või:
„Kui on päris hädaolukord, helista alati. Aga tavalise lapsehoidmise puhul küsi paar päeva ette.“
Selline selgus aitab vältida pahameelt mõlemal poolel.
Vanavanemate ja lapselaste suhe ei tohiks muutuda ainult lapsehoidmiseks
See on veel üks oluline asi.
Kui laps käib vanaema juures ainult siis, kui vanematel on abi vaja, võib nende suhe muutuda väga praktiliseks.
Palju ilusam on, kui laps läheb vanavanema juurde ka lihtsalt külla.
Kooki sööma.
Jalutama.
Juttu rääkima.
Koos midagi tegema.
Vanavanem ei peaks olema ainult inimene, kellele laps „ära antakse“, kui vanematel on tegemist.
Hea abi sünnib vabast tahtest
Vanavanemate abi võib olla noore pere jaoks hindamatu.
Aga kõige parem on see siis, kui seda antakse rõõmuga, mitte süütunde või surve tõttu.
Vanaema ja vanaisa roll ei ole ainult lastehoid.
Neil on õigus olla vanavanemad omal moel.
Nad võivad aidata palju.
Nad võivad aidata vähem.
Ja vahel võivad nad lihtsalt öelda:
„Täna ei sobi.“
Armastus ei muutu sellepärast väiksemaks.
Aga mida sina arvad?
Kas vanaema ja vanaisa peaksid lapselapsi hoidma alati, kui nende täiskasvanud lapsed abi vajavad?
Või on vanavanematel täielik õigus öelda „ei“ ka siis, kui neil tegelikult muid plaane pole?
Kommentaare ei ole