Kas eakas inimene peaks kolima laste lähedale või jääma elama sinna, kus on tema kodu ja sõbrad? 31.08.2026...
Kas eakas inimene peaks kolima laste lähedale või jääma elama sinna, kus on tema kodu ja sõbrad?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Kui lapsed elavad teises linnas või lausa teises riigis, tekib varem või hiljem paljudes peredes sama küsimus: kas eakal emal või isal oleks targem kolida laste lähedale?
Laste jaoks võib vastus tunduda üsna lihtne. Kui vanem elab lähemal, on lihtsam teda aidata, arsti juurde viia, poes käia või lihtsalt sagedamini külas olla. Ka muret on vähem, sest vajadusel saab kiiremini kohale minna.
Eaka inimese enda jaoks pole otsus aga sugugi nii lihtne.
Tema kodu ei ole ainult maja või korter. Seal võivad olla aastakümnete pikkused mälestused, tuttavad naabrid, oma arst, harjumuspärane pood, sõbrad ja kogu igapäevane elu.
Kas turvalisuse nimel tasub sellest kõigest loobuda?
Laste lähedal oleks lihtsam abi saada
Kõige tugevam argument kolimise kasuks on tavaliselt praktiline.
Kui ema või isa elab sadade kilomeetrite kaugusel, võib isegi väike probleem muutuda keeruliseks. Kes aitab, kui ta kukub? Kes viib ta arsti juurde, kui ta enam ise autot ei juhi? Kes märkab, kui midagi on muutunud?
Telefonikõnest ei piisa alati.
Lapsed võivad tunda suurt muret, eriti siis, kui vanema tervis või igapäevane toimetulek pole enam endine.
Lähemal elades saaksid nad sagedamini läbi astuda ning vajadusel kiiremini appi minna.
Mõne eaka inimese jaoks võib see tähendada ka rohkem suhtlemist laste ja lastelastega. Selle asemel, et näha peret mõni kord aastas, saaks koos olla palju sagedamini.
See võib olla väga suur pluss.
Vaata ka :
Kas täiskasvanud lapsed peaksid otsustama, millal eakas inimene ei saa enam üksi hakkama ja peaks minema hooldekodusse?
Aga kas laste lähedal tähendab tingimata vähem üksindust?
Mitte alati.
Eakas inimene võib kolida laste lähedale lootusega, et nüüd hakatakse palju rohkem koos aega veetma. Tegelik elu võib aga olla teistsugune.
Täiskasvanud lastel on töö, oma pere, kohustused ja kiire argipäev.
Nad võivad elada küll kümne minuti kaugusel, kuid ikkagi jõuda külla vaid kord nädalas.
Samal ajal on vanem jätnud maha sõbrad, naabrid ja tuttava ümbruse.
Nii võib inimene paradoksaalselt tunda end pärast kolimist isegi üksildasemana kui varem.
Seepärast tasub enne kolimist väga ausalt läbi rääkida, milline hakkaks elu tegelikult välja nägema.
Mitte ainult: „Siis oled sa meile lähemal.“
Vaid ka:
Kui sageli me päriselt kohtume?
Kes aitab vajadusel?
Kas vanemal tekib uues kohas oma elu või jääb tema ainukeseks suhtlusringiks pere?
Sõbrad muutuvad vanemas eas eriti oluliseks
Vanemas eas võib aastakümneid kestnud sõprus olla palju rohkem kui lihtsalt seltskond.
Sõber võib olla inimene, kellega käiakse kohvikus, poes või jalutamas. Naaber võib tulla vaatama, miks rulood pole hommikul üles tõstetud. Tuttav võib aidata väikese asja ära teha või lihtsalt uksele koputada.
Sellist võrgustikku ei saa uude linna kaasa pakkida.
Kui inimene kolib paika, kus ta kedagi ei tunne, tuleb kogu suhtlusring nullist üles ehitada. Noorele inimesele võib see olla keeruline, eakale veelgi rohkem.
Seepärast ei tohiks lähedased alahinnata lauset:
„Aga siin on kõik minu inimesed.“
See võib olla väga kaalukas põhjus jäämiseks.
Vaata ka :
Kas täiskasvanud lapsed peaksid oma eakat ema rahaliselt aitama – või ei saa seda neilt oodata?
Kodu tähendab sageli palju rohkem kui kinnisvara
Lastele võib vana maja tunduda liiga suur, ebamugav või ebapraktiline.
Eaka inimese jaoks võib see olla aga koht, kus ta on elanud suurema osa oma elust.
Seal kasvasid lapsed.
Seal tähistati sünnipäevi ja jõule.
Seal elas võib-olla aastaid abikaasa, keda enam pole.
Aias on puud, mis istutati aastakümneid tagasi.
Sellisest kodust loobumine võib olla palju raskem kui lihtsalt aadressi vahetamine.
Mõne jaoks tähendab see isegi tunnet, et üks eluetapp saab lõplikult läbi.
Seetõttu pole õiglane öelda:
„See on ju ainult maja.“
Tema jaoks ei pruugi see sugugi ainult maja olla.
Mõnikord muutub oma kodus elamine siiski liiga raskeks
Samas tuleb vaadata ka tegelikku olukorda.
Kui inimene elab suures majas, kuid ei jaksa enam seda kütta, koristada või hooldada, võib kodust saada tasapisi koorem.
Samuti võib probleemiks olla see, kui:
- lähim pood või arst on kaugel;
- inimene ei saa enam autot juhtida;
- trepid muutuvad ohtlikuks;
- talvel on keeruline õue pääseda;
- läheduses pole enam sõpru ega naabreid;
- igapäevased toimingud hakkavad järjest raskemaks muutuma.
Sellisel juhul ei tasu küsida ainult:
„Kas sa tahad oma kodust ära minna?“
Sest sellele vastab enamik inimesi tõenäoliselt „ei“.
Parem küsimus võiks olla:
„Kas sul on siin endiselt hea ja turvaline elada?“
Need on kaks väga erinevat asja.
Vaata ka :
Kas täiskasvanud lapsed peaksid vanale emale või isale iga päev helistama – või on see liiga suur ootus?
Lapsed võivad muretseda, aga otsus ei peaks automaatselt kuuluma neile
Täiskasvanud lapsed näevad olukorda sageli teise pilguga.
Nad võivad märgata, et ema unustab asju, isa ei jaksa enam maja eest hoolitseda või mõlemad väldivad abi palumist.
Muret ei tohiks pisendada.
Aga seni, kuni inimene on võimeline ise oma elu puudutavaid otsuseid tegema, peaks tema arvamus olema keskne.
Lause:
„Sa pead meie juurde kolima.“
võib tekitada vastuseisu isegi siis, kui mõte ise on mõistlik.
Palju parem oleks:
„Me muretseme sinu pärast. Mõtleme koos, kuidas sul oleks edaspidi kõige parem elada.“
See jätab inimesele tunde, et tema elu üle ei otsustata ilma temata.
Aga mis siis, kui vanem ütleb kategooriliselt „ei“?
See ongi üks raskemaid olukordi.
Lapsed võivad näha, et praegune elukorraldus pole enam hea, kuid vanem ei taha muutusest kuuldagi.
Mõnikord peitub selle taga hirm.
Uus linn tähendab tundmatut.
Kolimine tähendab loobumist.
Ja mõne inimese jaoks tähendab laste lähedale kolimine ka tunnistamist, et ta pole enam nii iseseisev kui varem.
Sellises olukorras võib surve asja hullemaks teha.
Vahel aitab rohkem see, kui hakata rääkima väiksematest muudatustest.
Näiteks:
kas saaks korraldada koduabi?
Kas toidukaubad võiks tuua koju?
Kas mõni naaber või sugulane saaks regulaarselt läbi astuda?
Kas oleks võimalik kolida samas linnas väiksemasse ja mugavamasse korterisse?
Kas võiks proovida mõneks kuuks laste lähedal elamist, enne kui tehakse lõplik otsus?
Kolimine ei pea alati olema esimene lahendus.
Vaata ka :
Kas ema peaks täiskasvanud lapse võlad kinni maksma – või peab ta ise vastutama?
Laste juurde kolimine võib tuua ka uusi pingeid
Eriti hoolikalt tasub läbi mõelda olukord, kus vanem ei koli lihtsalt samasse linna, vaid päriselt lapse koju.
Alguses võib see tunduda ideaalne.
„Me hoolitseme sinu eest.“
Aga igapäevane kooselu võib olla hoopis teine.
Kõigil on oma harjumused.
Vanemal võib tekkida tunne, et ta on külaline.
Laps võib hakata tundma, et vastutab ööpäev läbi.
Ka minia või väimehe jaoks võib olukord olla keerulisem, kui alguses arvati.
Seetõttu tasub enne sellist otsust rääkida väga konkreetsetest asjadest:
Kes teeb süüa?
Kas vanemal on oma tuba ja piisavalt privaatsust?
Kui palju oodatakse temalt abi?
Kui palju vajab tema ise abi?
Kas kõigil kodus elavatel inimestel on selle otsusega päriselt hea olla?
Armastus ei kõrvalda automaatselt kõiki kooseluga seotud pingeid.
Kui lapsed elavad välismaal, muutub otsus veel keerulisemaks
Teise riiki kolimine tähendab sageli palju enamat kui lihtsalt pikemat kolimisteekonda.
Uus keel, teistsugune tervishoiusüsteem, võõras kultuur ja kogu senise elu maha jätmine võivad olla vanemas eas väga suured muutused.
Laste jaoks võib tunduda loogiline:
„Sa oled ju meie juures, me aitame sind kõigega.“
Aga vanem võib samal ajal kaotada peaaegu kogu oma iseseisva elu.
Kui ta ei räägi kohalikku keelt ega saa ise asju ajada, võib ta muutuda täielikult laste abist sõltuvaks.
Seetõttu tuleb sellist kolimist eriti põhjalikult kaaluda.
Vaata ka :
„Ta on ju ikkagi minu laps” – kas pensionär peaks oma täiskasvanud lapsi rahaliselt aitama, kui endal jääb väheks?
Mõnikord on parim lahendus kusagil vahepeal
Valik ei pea alati olema ainult:
jään vanasse koju
või
kolin laste juurde.
Vahepealseid võimalusi on palju.
Eakas inimene võib kolida väiksemasse korterisse oma kodukohas.
Ta võib valida kodu, kust pääseb lihtsamini poodi ja arsti juurde.
Võimalik on korraldada koduabi.
Mõni inimene veedab osa aastast laste juures ja osa oma kodus.
Teine kolib lastega samasse linna, kuid omaette korterisse.
Sageli võib just selline lahendus säilitada korraga nii iseseisvuse kui ka turvatunde.
Kõige tähtsam küsimus ei ole ainult see, kus on lapsed
Võib-olla tasuks enne otsustamist küsida hoopis:
Kus saab see inimene kõige paremini oma elu jätkata?
Mitte ainult ellu jääda.
Mitte ainult olla turvaline.
Vaid päriselt elada.
Kas tal on inimesi, kellega rääkida?
Kas ta pääseb kodust välja?
Kas saab ise võimalikult paljude asjadega hakkama?
Kas tunneb end vajalikuna?
Kas tal on oma elu ka väljaspool lapsi?
Sest vanemas eas ei kao vajadus oma elu, vabaduse ja sõprade järele kuhugi.
Vaata ka :
„Ma olen vanaema, mitte tasuta lapsehoidja” – 67-aastane Malle väsis sellest, et lapsed planeerisid tema aega tema eest
Kodu või pere lähedus – kumb kaalub rohkem?
Ühte õiget vastust pole.
Mõne inimese jaoks võib laste lähedale kolimine olla elu parim otsus. Ta saab rohkem näha lapselapsi, tunneb end turvalisemalt ja üksildus väheneb.
Teise jaoks võib kodukohast lahkumine tähendada kõige selle kaotamist, mis tema päevi seni sisustas.
Kõige parem otsus on tõenäoliselt selline, kus arvestatakse korraga turvalisuse, iseseisvuse, suhtlemise ja inimese enda soovidega.
Laste mure on oluline.
Aga sama oluline on ka see, et eakas inimene ei tunneks, nagu võetaks temalt otsustusõigus lihtsalt vanuse tõttu.
Aga mida sina arvad?
Kas eakas inimene peaks kolima laste lähedale, kui lapsed elavad kaugel?
Või peaks tal olema õigus jääda oma koju ka siis, kui see tähendab, et lapsed peavad tema pärast rohkem muretsema?
Ja kui peaksid ise vanemas eas sellise valiku tegema – kas valiksid laste läheduse või oma tuttava kodu ja sõbrad?
Kommentaare ei ole