„Ma olen vanaema, mitte tasuta lapsehoidja” – 67-aastane Malle väsis sellest, et lapsed planeerisid tema aega tema eest ...
„Ma olen vanaema, mitte tasuta lapsehoidja” – 67-aastane Malle väsis sellest, et lapsed planeerisid tema aega tema eest
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
67-aastane Malle oli just hommikukohvi valmis saanud, kui telefon helises.
Ekraanil oli tütre nimi.
„Ema, kas sa saad täna lapsed enda juurde võtta?” küsis tütar kohe pärast tervitamist. „Meil tuli üks asi vahele.”
Malle vaatas köögilauale asetatud teatripiletit.
Ta oli sõbrannaga juba mitu nädalat tagasi kokku leppinud, et nad lähevad õhtul etendusele. Enne seda pidid nad linnas sööma ja natuke ringi jalutama.
„Mul on täna plaanid,” vastas Malle ettevaatlikult.
Telefoni teises otsas jäi vaikseks.
„Aga ainult paariks tunniks,” ütles tütar lõpuks. „Meil pole tõesti kedagi teist võtta.”
Malle tundis tuttavat süütunnet.
Ta vaatas uuesti teatripiletit ja mõtles lapselastele. Kaheksa-aastane Rasmus ja viieaastane Liisa armastasid tema juurde tulla. Nad küpsetasid koos pannkooke, mängisid lauamänge ning käisid maja taga pargis.
Malle armastas neid rohkem, kui oskas sõnadesse panna.
Ometi kuulis ta end ütlemas:
„Olgu, tooge nad siis siia.”
Kui kõne lõppes, saatis ta sõbrannale sõnumi:
„Ma ei saa täna tulla. Pean lapsi hoidma.”
See polnud esimene kord.
Alguses oli Mallel alati hea meel aidata
Kui esimene lapselaps sündis, pakkus Malle ise abi.
Ta ütles tütrele:
„Helista alati, kui vajad. Vanaema on olemas.”
Ta mõtles seda siiralt.
Malle oli äsja pensionile jäänud ning päevades oli rohkem vaba aega. Tal oli hea meel, et sai olla lapselapse elus kohal.
Ta hoidis last, kui tütar käis arsti juures, juuksuris või poes. Hiljem võttis ta lapse enda juurde ka siis, kui vanemad tahtsid kahekesi välja minna.
„Mulle meeldis temaga olla,” räägib Malle. „Ta oli minu esimene lapselaps ja ma ootasin iga kohtumist.”
Kui sündis teine laps, muutus abi veel vajalikumaks.
Malle käis tütre juures süüa tegemas, pesu voltimas ja vanema lapsega jalutamas.
Ta ei pidanud seda koormaks.
„Mõtlesin, et noorel emal on raske. Mina saan aidata.”
Tasapisi muutus aga erandist harjumus.
Abi küsimisest sai teade
Alguses küsis tütar:
„Kas sul oleks võimalik lapsi hoida?”
Hiljem kõlasid telefonikõned teisiti:
„Me toome lapsed laupäeval kell kümme.”
Või:
„Sul pole ju pühapäeval midagi, eks ole?”
Vahel sai Malle alles eelmisel õhtul teada, et lapsed tuuakse talle terveks päevaks.
Mõnikord oli tütar juba oma plaanid ära teinud enne, kui vanaemaga rääkis.
„Nad eeldasid, et ma olen alati vaba,” ütleb Malle.
Kui ta ütles, et tahab ise kuhugi minna, kuulis ta vastuseks:
„Sa oled ju pensionil.”
See lause tegi talle haiget.
„Pensionil olemine ei tähenda, et mul pole oma elu.”
Vanaema aeg tundus teistele vähem väärtuslik
Malle käib kaks korda nädalas võimlemas.
Tal on aiandusring, mõned head sõbrannad ning ta aitab aeg-ajalt vabatahtlikuna kohalikus seltsimajas.
Ta naudib ka täiesti tühje päevi.
„Mõnikord tahan hommikul lihtsalt otsustada, mida ma teen. Võib-olla loen, lähen jalutama või ei tee mitte midagi.”
Tütre arvates saab selliseid plaane kergesti ümber tõsta.
Lapse arsti vastuvõtt, vanemate töö või mõni oluline käik tundub ju tähtsam kui vanaema kohv sõbrannaga.
Malle saab sellest aru.
Ent kui tema plaanid jäävad alati viimaseks, tekib tunne, et tema aeg ei maksa midagi.
„Nagu kõik, mida mina teen, oleks vähem oluline.”
„Aga nad on ju sinu lapselapsed”
Kui Malle rääkis oma väsimusest õele, vastas too:
„Aga nad on ju sinu lapselapsed. Mina hoiaksin neid hea meelega.”
Malle tundis, nagu peaks ta ennast õigustama.
Ta armastab lapselapsi.
Ta ei kahetse nendega veedetud aega.
Küsimus pole selles, kas ta tahab neid näha.
Küsimus on selles, kas tal on õigus vahel keelduda.
„Miks arvatakse, et kui ma ei taha iga kord lapsi hoida, siis ma ei armasta neid?”
Tema arvates saab lapselapsi väga armastada ja samal ajal vajada puhkust, oma aega ning ette planeerimist.
Need kaks asja ei välista teineteist.
Tütar tundis, et ema ei mõista tema olukorda
Malle tütar Kadri töötab täiskohaga.
Tema abikaasa tööpäevad on pikad ning vahel tuleb ette komandeeringuid.
Lasteaed on avatud kindlate kellaaegadeni, koolivaheajad on pikad ja lapsed jäävad aeg-ajalt haigeks.
Kadri ütleb, et vanaema abi pole tema jaoks mugavus, vaid vahel ainus võimalus töö ja perega toime tulla.
„Kui lapsel on palavik, ei saa ma iga kord mitmeks päevaks töölt ära jääda.”
Ta on emale abi eest tänulik.
Samas tunnistab ta, et hakkas Malle olemasolu iseenesestmõistetavaks pidama.
„Ta ütles ju alati, et aitab.”
Kadri jaoks oli ema esimene inimene, kellele helistada.
Ta ei mõelnud, et ka ema võib väsida.
Laste hoidmine pole alati lihtsalt mõnus külaskäik
Kui lapselapsed tulevad paariks tunniks ja kõik on heas tujus, naudib Malle nende seltskonda.
Aga terve päev kahe aktiivse lapsega on midagi muud.
Malle peab:
- süüa tegema;
- laste järel koristama;
- tülisid lahendama;
- mängima ja tegevusi leidma;
- jälgima, et keegi viga ei saaks;
- aitama riietuda;
- kuulama lõputuid küsimusi;
- õhtuks kõik asjad kokku pakkima.
Kui lapsed on haiged, tuleb mõõta palavikku, anda ravimeid ja olla öösel valmis ärkama.
„Ma olen pärast mõnda päeva täiesti läbi.”
Nooremana kasvatas Malle ise kaks last.
Nüüd pole tal enam sama jõudu ega vastupidavust.
Ta selg valutab ning põlved annavad pärast pikka mängupäeva tunda.
„Armastus ei tee mind kakskümmend aastat nooremaks.”
Vanemad ootavad vahel, et vanaema järgiks kõiki nende reegleid
Kadri on laste kasvatamisel hoolikas.
Ta saadab emale alati juhised:
- mida lapsed võivad süüa;
- kui palju ekraaniaega tohib olla;
- mis kell tuleb magama minna;
- milliseid maiustusi ei tohi anda;
- kuidas tuleb karistamise asemel rääkida;
- millised riided õue panna;
- kui pikalt võib televiisorit vaadata.
Malle püüab reegleid järgida.
Ent vahel tundub talle, et teda ei usaldata.
„Ma olen ju ise kaks last suureks kasvatanud.”
Kadri vastab, et ajad ja teadmised on muutunud.
Ta ei taha, et lapsed sööksid terve päeva kommi või läheksid liiga hilja magama.
Malle nõustub, et vanemate põhimõtteid tuleb austada.
Samas tunneb ta, et temalt oodatakse korraga nii tasuta abi kui ka täpset teenust.
„Kui ma olen ainult hoidja, kellele antakse käsud, siis kus on vanaemaks olemise rõõm?”
Vanaema abi aitab noorel perel palju raha säästa
Kadri ja tema abikaasa on arvutanud, kui palju maksaks tasuline lapsehoidja.
Seda poleks neil võimalik sageli kasutada.
Vanaema abiga saavad nad:
- rahulikult tööl käia;
- minna kahekesi välja;
- teha vajalikke käike;
- puhata;
- osaleda üritustel;
- hoida haige lapse kodus;
- katta lasteaia või kooli vaheaegu.
Malle ei küsi kunagi raha.
Kadri toob vahel toitu või lilli ning kutsub ema sööma.
Aga perekonnas pole kunagi päriselt räägitud, kui suur panus vanaema abi tegelikult on.
„Kui keegi teine teeks sama tööd, peaksime talle maksma,” tunnistab Kadri.
Just seetõttu võib tasuta abi nii kergesti nähtamatuks muutuda.
Seda hakatakse pidama mitte kingituseks, vaid pere tavaliseks korralduseks.
„Me ei saa ju võõrale lapsi usaldada”
Kadri ütleb, et ema on ainus inimene, keda ta täielikult usaldab.
See on Mallele korraga kompliment ja koorem.
Kui Malle soovitab leida ka mõni teine hoidja, vastab tütar:
„Aga lapsed ei tunne teda.”
Kui Malle pakub, et laste isa võiks mõnikord oma plaane muuta, ütleb Kadri:
„Tema töö on keerulisem.”
Kui Malle küsib, kas abikaasa vanemad võiksid aidata, vastatakse, et nemad elavad kaugemal või pole laste hoidmisega harjunud.
Nii jõuab vastutus ikka Malle juurde tagasi.
„Mina olen kõige lihtsam lahendus.”
Kas vanaema peab hoidma lapsi ka selleks, et vanemad saaksid puhata?
Kui laps on haige ja vanem peab tööl olema, tundub Mallele abi küsimine arusaadav.
Keerulisemaks läheb asi siis, kui tütar palub lapsi hoida selleks, et minna sõpradega välja, spaasse või lihtsalt koju puhkama.
Ühel laupäeval hoidis Malle lapsi kümme tundi.
Hiljem sai ta teada, et Kadri ja tema mees olid suurema osa päevast kodus filme vaadanud.
Malle solvus.
„Mulle öeldi, et neil on väga vaja üks asi ära teha.”
Kadri ei mõistnud, miks ema pahandas.
„Kas vanemad ei tohigi vahel puhata?”
Loomulikult tohivad.
Laste kasvatamine on väsitav ning paarisuhe vajab samuti aega.
Malle arvates polnud probleem puhkamises.
Probleem oli selles, et talle ei öeldud ausalt, miks abi vajati.
„Oleks võinud küsida, kas ma tahan neile vaba päeva anda. Mitte jätta muljet, et on hädaolukord.”
Mõni vanaema tahaks lapselapsi palju rohkem näha
Kõigi perede probleem pole see, et vanaemale antakse liiga palju kohustusi.
Mõni vanaema igatseb lapselapsi, kuid saab neid harva näha.
Vanemad võivad eelistada tasulist hoidjat või teisi vanavanemaid.
Mõni ei usalda vanaema kasvatusvõtteid.
Mõni pere elab kaugel.
Selline vanaema võib lugeda Malle muret ja mõelda:
„Tema ei tea, kui õnnelik ta tegelikult on.”
Malle mõistab seda.
Ta on tänulik, et tal on lapselastega lähedane suhe.
Aga tema arvates ei muuda kellegi teise puudus tema väsimust olematuks.
„Üks vanaema kannatab sellepärast, et ei näe lapsi. Teine sellepärast, et temalt oodatakse liiga palju. Mõlemal võib valus olla.”
Vanaemaks olemine ja lapsehoidjaks olemine pole päris sama
Malle tahaks lapselastega teha asju rõõmust, mitte kohustusest.
Ta tahab:
- kutsuda neid ise külla;
- küpsetada koos kooki;
- minna loomaaeda;
- õpetada neile vanu mänge;
- rääkida perekonna lugusid;
- olla nende jaoks turvaline inimene;
- vahel reegleid natuke leebemaks lasta;
- viia nad jäätist sööma.
Kui lapsi tuuakse tema juurde pidevalt tööpäevade katmiseks, muutub suhe teistsuguseks.
Malle peab olema täpne, vastutav ja alati valmis.
„Vanaema tahab vahel olla see, kes lubab natuke rohkem. Igapäevase hoidjana pean aga kogu kasvatuse enda peale võtma.”
Liiga suur kohustus võib võtta suhtest ära just selle erilise kerguse, mida vanaema ja lapselapse side võiks pakkuda.
„Sinul pole ju tööd”
See lause tuli ühes vaidluses uuesti.
Kadri palus emal hoida lapsi kolm päeva järjest, sest kool oli suletud.
Malle ütles, et tal on teisel päeval arstiaeg ja kolmandal aiandusring.
Kadri vastas:
„Kas sa ei saa neid ümber tõsta? Sinul pole ju tööd.”
Malle jäi vaikseks.
Hiljem ütles ta tütrele:
„Minu elu ei alanud sinu lastega ega lõppenud pensionile jäämisega.”
Kadri tunnistab, et ema sõnad tegid talle haiget.
Samas mõistis ta esimest korda, kui halvustavalt oli tema enda lause kõlanud.
Töö pole ainus asi, mis inimese aja väärtuslikuks muudab.
Kas vanaema abi peaks olema vabatahtlik või kohustuslik?
Mõnes peres peetakse täiesti loomulikuks, et vanavanemad aitavad lapsi kasvatada.
Öeldakse:
„Perekond peabki kokku hoidma.”
Vanavanemate abi võib olla noore pere jaoks hindamatu.
See loob lastele turvatunde ja lähedase suhte vanema põlvkonnaga.
Ent abi ja kohustuse vahel on oluline erinevus.
Vabatahtlik abi tähendab:
- vanaemalt küsitakse;
- tal on õigus keelduda;
- tema aega arvestatakse;
- teda tänatakse;
- temaga lepitakse varem kokku;
- tema tervist ja jõudu märgatakse;
- kogu vastutus ei jää talle.
Kohustus tähendab, et tema nõusolekut eeldatakse.
Kui vanaema ütleb „ei”, järgneb solvumine või süütunde tekitamine.
„Mina aitasin sind, nüüd aita sina mind”
Malle meenutab, et tema ema hoidis samuti lapselapsi.
Kui Kadri ja tema vend olid väikesed, viibisid nad sageli vanaema juures.
Kadri kasutab seda vahel argumendina:
„Sinu ema ju aitas sind.”
Malle vastab, et olukord polnud päris sama.
Tema ema elas nendega samas majas ning lapsed olid osa igapäevasest kooselust.
Malle ei jätnud lapsi talle pidevalt ette teatamata ega eeldanud, et vanaema loobub kõigist oma plaanidest.
Võib-olla mäletavad ema ja tütar minevikku erinevalt.
Paljud tänased vanaemad kasvasid ise üles maailmas, kus vanavanemate abi oligi tavalisem.
See ei tähenda tingimata, et sama korraldus sobib kõigile või peab jätkuma muutumatult.
Mõni vanaema kardab öelda „ei”
Malle sõbranna hoiab oma lapselapsi peaaegu iga päev.
Ta on sellest väsinud, kuid ei julge keelduda.
„Ta kardab, et tütar ei too siis lapsi üldse tema juurde.”
Mõnikord kasutavad vanemad teadlikult või alateadlikult lapselastega suhtlemist survevahendina.
Vanaema võib karta:
- et teda peetakse isekaks;
- et lapsed solvuvad;
- et ta jääb lapselastest ilma;
- et teised sugulased mõistavad hukka;
- et lapselapsed arvavad, et vanaema ei taha neid;
- et tema asemel leitakse teine hoidja ja suhe kaugeneb.
Seetõttu ütleb ta „jah” ka siis, kui tahaks puhata.
Nõusolek, mis sünnib hirmust, pole päriselt vaba valik.
Lapselapsed märkavad samuti vanaema väsimust
Ühel õhtul küsis kaheksa-aastane Rasmus:
„Vanaema, miks sa täna nii pahur oled?”
Malle ehmus.
Ta ei tahtnud, et lapsed tunneksid end soovimatuna.
Ta oli lihtsalt väsinud. Lapsed olid olnud tema juures kolm päeva järjest ja öösel oli noorem laps halvasti maganud.
„Sain aru, et kui ma olen liiga kurnatud, pole sellest kellelegi kasu.”
Vanaema võib nõustuda lapsi hoidma armastusest, kuid kui tal pole jõudu, muutub ta kannatamatumaks.
Lapsed tajuvad seda.
Vahel on aus „täna ma ei jaksa” parem kui pahur ja väsinud „jah”.
Kas vanaema peaks laste hoidmise eest raha saama?
Malle pole kunagi mõelnud, et tütar peaks talle palka maksma.
„Ma ei taha oma lapselastega olemist rahaks teha.”
Samas leiab ta, et pikema või väga regulaarse hoidmise puhul võiks pere vähemalt kulud katta.
Kui lapsed on mitu päeva tema juures, suureneb toidu-, transpordi- ja meelelahutuskulu.
Malle maksab sageli ise:
- toidu;
- maiustused;
- bussipiletid;
- kinopiletid;
- mänguasjad;
- huvitegevused.
Kadri polnud varem sellele mõelnud.
„Arvasin, et ema ostab neid asju omast soovist.”
Malle ostabki, sest tahab lastele rõõmu teha.
Aga kui hoidmine muutub sagedaseks, võivad kulud pensionäri eelarves märgatavaks muutuda.
Abi küsimisel võiks vanem vähemalt pakkuda, et katab laste toidu ja muud kulud.
Ka teised vanavanemad võiksid vastutust jagada
Kadri abikaasa vanemad elavad umbes tunni kaugusel.
Nad näevad lapselapsi harvem ja hoiavad neid vaid üksikutel kordadel.
Kadri ütleb, et nemad pole nii osavad ja lapsed ei taha sinna alati jääda.
Malle leiab, et oskus tekib harjutades.
„Kui mina kogu aeg hoian, siis teistel ei tekigi lastega oma suhet.”
Mõnes peres langeb peaaegu kogu koormus ema emale.
Selle põhjuseks võib olla harjumus, lähedus või arvamus, et naise ema vastutab laste eest rohkem.
Ka vanaisad jäävad sageli lapsehoidmise arutelust kõrvale.
Malle küsib:
„Miks on alati vanaema kohustus? Lapsel on ju kaks vanemat ja sageli mitu vanavanemat.”
Vanemate enda vastutus ei kao
Malle arvates on vanavanemate abi väärtuslik, kuid lapsed on eelkõige nende vanemate vastutus.
See tähendab, et vanemad peaksid püüdma:
- oma töökorraldust jagada;
- kordamööda haigete lastega koju jääda;
- luua varuplaani;
- kasutada vajadusel tasulist hoidjat;
- jagada abi mõlema pere vahel;
- mitte eeldada vanaema pidevat valmisolekut;
- planeerida oma vaba aega ette;
- õpetada lapsi vastavalt vanusele iseseisvamaks.
Vanaema võib pereelu toetada.
Ta ei peaks olema süsteem, mille najal kogu pere korraldus püsti seisab.
Kui ühe vanaema keeldumine paneb kogu elu kokku varisema, on vastutus liiga palju tema õlgadel.
Kas vanematel on õigus kahekesi aega veeta?
Kadri rõhutab, et ilma vanaema abita oleks tema paarisuhtel raske.
Tema ja abikaasa jõuavad harva kahekesi välja.
„Kas me peame ootama, kuni lapsed on teismelised?”
Malle ei arva nii.
Ta tahab, et tütre abielu oleks tugev ja et noored vanemad saaksid vahel puhata.
Ta on valmis lapsi selleks hoidma.
Aga ta tahab, et temalt küsitaks ausalt ja aegsasti.
„Võib öelda: ema, me tahaksime laupäeval kahekesi välja minna. Kas sulle sobiks lapsi hoida?”
Selline küsimus annab Mallele võimaluse valida.
Lause:
„Me tuleme lastele pühapäeva hommikul järele”
ei anna talle valikut.
Malle ütles lõpuks esimest korda kindlalt „ei”
Mõni nädal pärast ärajäänud teatrit palus Kadri emal taas lapsed nädalavahetuseks enda juurde võtta.
Mallel oli plaan minna sõbrannadega spaasse.
Seekord ta ei hakanud põhjendama ega vabandama.
„Ei, sel nädalavahetusel ma ei saa.”
Kadri küsis:
„Miks?”
Malle vastas:
„Sest mul on oma plaanid.”
Tütar oli pettunud.
Ta ütles, et nüüd peavad nad enda ürituse ära jätma.
Malle tundis süütunnet, kuid ei muutnud otsust.
„Esimest korda sain aru, et nende pettumus ei tähenda automaatselt, et mina olen midagi valesti teinud.”
Tüli tuli siiski
Kadri ütles emale, et ei saa tema peale enam kindel olla.
See lause tegi Mallele haiget.
„Mina olen neid aastaid aidanud. Üks kord ütlesin ei ja kohe ei saa minu peale kindel olla.”
Vestlus muutus teravaks.
Malle ütles:
„Te ei küsi enam abi. Te lihtsalt jagate minu aega.”
Kadri vastas:
„Sa räägid, nagu me kasutaksime sind ära.”
Malle jäi vaikseks.
Just nii ta vahel tundiski.
Mitte sellepärast, et tütar oleks halb inimene.
Vaid sellepärast, et harjumus oli muutnud tänulikkuse nähtamatuks.
Aus vestlus tõi välja mõlema poole väsimuse
Paar päeva hiljem tuli Kadri ema juurde.
Seekord polnud lapsi kaasas.
Nad istusid köögis ja rääkisid ilma kiirustamata.
Kadri tunnistas, et tunneb end pidevalt ülekoormatuna.
Töö, lapsed, kodu ja paarisuhe nõuavad kõik midagi.
„Kui sa ütled ei, tunnen, et mul pole enam kedagi appi kutsuda.”
Malle vastas:
„Kui sina alati mulle helistad, tunnen mina, et mul pole õigust oma elu elada.”
Mõlemad mõistsid, et nende tüli taga polnud armastuse puudumine.
Mõlemad olid lihtsalt väsinud ja kartsid, et nende vajadusi ei nähta.
Nad panid paika uued kokkulepped
Malle ja Kadri leppisid kokku, et lapsi ei tooda enam vanaema juurde ilma eelneva selge nõusolekuta.
Nende kokkulepped olid lihtsad:
- lapsehoidmist küsitakse võimaluse korral vähemalt paar päeva ette;
- Malle võib keelduda ilma pika selgituse ja süütundeta;
- tõelise hädaolukorra puhul proovib ta aidata, kui tervis lubab;
- terveks nädalavahetuseks hoidmist ei eeldata sagedamini kui kord kuus;
- laste toit ja suuremad kulud annavad vanemad kaasa;
- haigete laste hoidmist arutatakse eraldi;
- ka teistelt vanavanematelt ja hoidjatelt hakatakse abi küsima;
- Malle võib ka ise lapselapsed külla kutsuda.
Kadri kartis alguses, et reeglid muudavad peresuhte liiga ametlikuks.
Tegelikult vähendasid need pingeid.
Vanaema hakkas lapselastega veedetud aega jälle rohkem nautima
Kui Malle ei pidanud enam kartma iga ootamatut telefonikõnet, muutus ka tema suhtumine.
Ta kutsus lapselapsed ise üheks laupäevaks enda juurde.
Nad tegid koos pitsat, käisid pargis ja vaatasid vana fotoalbumit.
„See päev oli jälle nagu vanasti.”
Malle teadis, et lapsed lähevad õhtul koju ja järgmisel päeval on tal aega puhata.
Ta ei tundnud, et keegi oli tema päeva ära võtnud.
Vabatahtlikult antud aeg tundus täiesti teistsugune kui vaikiva kohustusena võetud aeg.
Lapselaps ei tohiks sattuda täiskasvanute vaidluse keskele
Malle ja Kadri püüdsid mitte rääkida lapsehoidmise tülidest laste kuuldes.
See on oluline, sest laps võib kergesti arvata:
- vanaema ei taha mind;
- ema sunnib mind vanaema juurde;
- mina olen probleem;
- vanaema väsib minu pärast;
- vanemad tülitsevad minu tõttu.
Tegelikult pole laps süüdi.
Küsimus on täiskasvanute kokkulepetes ja piirides.
Vanaema võib öelda lapsele:
„Ma armastan sinuga koos olla, aga täna ma puhkan.”
See õpetab ka lapsele, et armastus ja piirid saavad eksisteerida koos.
Kas „ei” ütlev vanaema on isekas?
Mõni inimene leiab, et vanaemal peaks olema auasi lapselapsi hoida.
Lapsed kasvavad kiiresti ning hiljem võib vanaema kahetseda, et ei veetnud nendega rohkem aega.
Selles mõttes on tõetera.
Koos veedetud aeg on väärtuslik ja seda ei saa hiljem tagasi.
Ent väärtuslik aeg ei pea tähendama pidevat kättesaadavust.
Vanaema ei pea enda tervist, sõpru, hobisid ega puhkust kõrvale jätma, et tõestada oma armastust.
Malle ütleb:
„Isekas oleks see, kui ma ei tahaks neid kunagi näha. Aga ma tahan. Ma lihtsalt ei taha, et minu elu planeeritakse ilma minuta.”
Ka tänamine muudab palju
Kadri hakkas emale sagedamini ütlema:
„Aitäh, et sa meid aitad.”
Varem arvas ta, et ema teab seda niigi.
Malle jaoks oli neil sõnadel suur tähendus.
Ta ei vajanud tasu ega kingitusi.
Ta vajas tunnet, et tema panust märgatakse.
Tänu võib väljendada mitmel viisil:
- öelda seda otse;
- tuua vanaemale toitu;
- aidata tema kodutöödega;
- viia ta kuhugi, kuhu ta ise minna ei saa;
- kutsuda teda koos perega välja;
- anda talle pärast hoidmist aega puhata;
- mitte hilineda lastele järele minnes;
- küsida, kuidas tema end tunneb.
Tasuta abi ei tohiks muutuda nähtamatuks.
Vanaema ei pea olema alati saadaval, et olla hea vanaema
Hea vanaema ei ole see, kes ütleb kõigele jah.
Ta võib olla hea vanaema ka siis, kui:
- elab kaugel;
- töötab endiselt;
- tervis ei luba väikseid lapsi pikalt hoida;
- tahab reisida;
- vajab palju oma aega;
- ei oska imikutega hästi toime tulla;
- ei soovi olla regulaarne lapsehoidja;
- kohtub lapselastega teisel viisil.
Vanaema rolli ei saa mõõta ainult hoitud tundide arvuga.
Tähtsam on suhte soojus, usaldus ja päriselt koos veedetud aeg.
Lõpetuseks
Kas vanaema peab alati lapselapsi hoidma, kui lapsed seda paluvad?
Ei pea.
Vanaema abi võib olla noorele perele hindamatu ning lapselastega loodud side võib olla üks elu suurimaid rõõme. Kuid abi peaks jääma vabatahtlikuks.
Vanaemal on õigus:
- oma ajale;
- puhkusele;
- tervisele;
- sõpradele;
- hobidele;
- reisidele;
- spontaansetele plaanidele;
- öelda mõnikord „ei”.
Täiskasvanud lapsed võivad abi küsida, kuid nad ei tohiks seda automaatselt eeldada.
Samuti ei tohiks keeldumist võtta märgina, et vanaema oma lapselapsi ei armasta.
Malle ei tahtnud lapselastest eemalduda.
Ta tahtis lihtsalt tagasi tunnet, et temalt küsitakse, mitte ei teatata.
„Ma olen nende vanaema ja tahan nende elus olla,” ütleb ta. „Aga ma olen endiselt ka Malle. Mul on oma elu, oma jõud ja oma piirid.”
Pärast uute kokkulepete tegemist näeb ta lapselapsi endiselt sageli.
Erinevus on selles, et nüüd saab ta nende tulekut jälle oodata, mitte karta.
Mida arvad sina: kas vanaema peaks lapselapsi hoidma alati, kui tema abi vajatakse, või on tal täielik õigus keelduda ja oma elu elada?
Kommentaare ei ole