Sa naeratad ja ütled, et kõik on korras, kuid keegi ei näe, kui raske sul tegelikult on On valu, millest sa ei räägi pe...
Sa naeratad ja ütled, et kõik on korras, kuid keegi ei näe, kui raske sul tegelikult on
On valu, millest sa ei räägi peaaegu mitte kellelegi.
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Mitte sellepärast, et sa ei tahaks, vaid seetõttu, et sa ei oska seda alati sõnadesse panna. Võib-olla kardad, et sind ei mõisteta. Võib-olla oled juba proovinud rääkida, kuid tundnud pärast seda end veel üksikumana.
Teised näevad sind tööl, tänaval, pere keskel või sõpradega vestlemas. Sa vastad küsimusele „Kuidas sul läheb?” harjumuspäraselt, et kõik on korras.
Aga sinu sees võib samal ajal olla kurbus, lein, hirm, pettumus või valu, mida keegi ei märka.
Selle põhjuseks võib olla lähedase kaotus, keeruline suhe, haigus, üksildus, ammune hingehaav või midagi sellist, mida oled aastaid enda sees kandnud.
Väljastpoolt ei pruugi sellest midagi näha. Ometi muudab see iga sinu päeva raskemaks.
1. Sa ütled, et kõik on hästi, kuigi tegelikult pole
Sa oled õppinud oma valu varjama.
Tööl teed ära selle, mida sinult oodatakse. Tänaval kohtad tuttavat, naeratad ja ajad paar sõna juttu. Kodus vastad küsimustele ning püüad käituda nii, nagu oleks kõik tavapärane.
Sa ei taha teisi muretsema panna. Võib-olla ei taha sa jälle kõike seletada. Võib-olla kardad, et kui hakkad rääkima, ei suuda sa enam pisaraid peatada.
Seetõttu ütledki: „Kõik on korras.”
Ent pidev tugev olemine väsitab.
Naeratuse taga võib olla soov nutta, karjuda või lihtsalt mõneks ajaks kõigest eemalduda. Mitte sellepärast, et sa oleksid nõrk, vaid sellepärast, et oled liiga kaua kandnud midagi, mis on ühe inimese jaoks väga raske.
2. Sa oled proovinud rääkida, kuid pole tundnud, et sind päriselt mõistetakse
Sulle on öeldud, et jagatud mure on pool muret. Sa oled ehk seda nõu kuulda võtnud ning rääkinud oma lähedase, sõbra või spetsialistiga.
Inimesed on püüdnud sind aidata. Nad on andnud nõu, lohutanud ja öelnud, et kõik läheb mööda.
Ometi oled pärast vestlust tundnud, et nad ei saanud päriselt aru sellest, mida sa enda sees kannad.
Mõnikord ei vajagi inimene kohe lahendust. Ta vajab kedagi, kes ei katkestaks, ei võrdleks tema valu enda kogemusega ega ütleks liiga kiiresti, mida ta tegema peaks.
Sa võid vajada lihtsalt tunnet, et keegi jääb sinu kõrvale ka siis, kui tal pole õigeid sõnu.
See, et üks vestlus sind ei aidanud, ei tähenda, et sinu valu pole võimalik leevendada. Võib-olla polnud see õige hetk, õige inimene või selline abi, mida sa tegelikult vajasid.
3. Sa tunned end üksikuna isegi teiste inimeste keskel
Sa võid istuda inimeste keskel, kuulata nende juttu ja isegi kaasa naerda, kuid tunda samal ajal, et oled neist väga kaugel.
Nagu sinu ja teiste vahel oleks nähtamatu sein.
Nemad räägivad igapäevastest asjadest, plaanidest ja väikestest muredest. Sina aga kannad enda sees midagi nii suurt, et kõik muu tundub hetkeks ebaoluline.
Sa võid olla hakanud rohkem kuulama kui rääkima. Nii ei pea sa oma tundeid seletama ega otsima sõnu, mida nagunii on raske leida.
Teiste keskel kogetud üksindus võib olla isegi valusam kui päriselt üksi olemine. Sest inimesed on su kõrval, kuid ometi tundub, et mitte keegi ei jõua sinuni.
4. Sa tahad olla üksi, kuid igatsed samal ajal lähedust
Mõnikord tahad, et kõik jätaksid sind rahule.
Üksi olles ei pea sa naeratama, vastama küsimustele ega tegema nägu, et oled tugev. Sa võid lihtsalt olla selline, nagu sel hetkel oled.
Samas igatsed sa, et keegi võtaks sind kaissu, hoiaks su kätt või ütleks: „Sa ei pea mulle praegu midagi seletama. Ma olen lihtsalt siin.”
Sa ei taha tingimata seltskonda, kuid sa ei taha ka tunda, et oled üksi jäetud.
Need kaks soovi ei ole vastuolus. Sa võid vajada korraga nii vaikust kui ka turvatunnet. Nii ruumi kui ka teadmist, et keegi ei kao ära.
5. Teised nimetavad sind tujukaks, sest nad ei näe sinu sisemist võitlust
Ühel hetkel võid olla rõõmsam, rääkida ja isegi naerda. Järgmisel hetkel haarab sind ootamatult sügav kurbus.
Teistele võib see tunduda arusaamatu.
Nad näevad ainult sinu meeleolu muutumist, kuid ei näe mõtet, mälestust või sisemist valu, mis selle vallandas.
Mõnikord piisab ühest laulust, lausest, tuttavast lõhnast või juhuslikust meenutusest, et kõik tuleb korraga tagasi.
See ei tähenda, et sa liialdad või oled liiga tundlik. Mõni haav annab endast märku just ootamatutel hetkedel.
6. Sinu mõtted ei anna sulle puhkust
Väliselt võid olla paigal, kuid sinu mõtted töötavad lakkamatult.
Sa meenutad vestlusi, mõtled sellele, mida oleksid võinud teisiti teha, ja kujutad ette, mis võib tulevikus juhtuda.
Sa võid sama olukorda enda peas kümneid kordi läbi mängida, kuid ei leia ikkagi vastust, mis tooks rahu.
Seetõttu on raske keskenduda tööle, lugemisele või isegi lihtsale vestlusele. Sa kuuled küll teise inimese sõnu, kuid osa sinust on endiselt oma mõtete sees.
See võib muuta sind väsinuks ka siis, kui sa pole füüsiliselt midagi rasket teinud.
Mõtlemisest ei saa end lihtsalt käsu peale välja lülitada. Mõnikord vajab meel aega, rahu ja turvalist viisi, kuidas kogunenud valu tasapisi lahti harutada.
7. Sa tunned survet ennast kokku võtta, kuid ei tea, kuidas
Sulle võidakse öelda, et pead edasi liikuma, positiivsemalt mõtlema või minevikust lahti laskma.
Sa tead isegi, et tahaksid end paremini tunda. Sa ei taha lõputult sellesse raskesse seisundisse jääda.
Aga tahtmisest üksi ei pruugi piisata.
Hingevalu ei kao sellepärast, et keegi ütleb: „Võta ennast kokku.” Mõnikord teeb selline lause olukorra veel raskemaks, sest lisaks valule tekib süütunne, et sa ei suuda piisavalt kiiresti paraneda.
Sa ei pea kõike korraga lahendama.
Mõnikord on järgmine samm lihtsalt voodist tõusmine, duši all käimine, jalutamine või inimesele kirjutamine, kelle kõrval tunned end turvaliselt.
Väike samm on samuti samm.
8. Sa oled teiste jaoks alati olemas, kuid ei tea, kelle poole ise pöörduda
Sageli on just sisemiselt kõige rohkem kannatavad inimesed need, kes oskavad teisi kõige paremini kuulata.
Sa märkad, kui kellelgi on halb. Sa pakud abi, saadad toetava sõnumi ja püüad tema koormat kergendada.
Ent kui sinul on raske, ei taha sa kedagi koormata.
Sa ütled endale, et teistel on omad probleemid. Et sinu mure pole piisavalt tähtis. Et küll sa saad ise hakkama.
Aga ka inimene, kes on alati teisi hoidnud, vajab vahel hoidmist.
Sa ei pea ootama, kuni oled täiesti kurnatud, enne kui lubad kellelgi end aidata.
Sa ei pea oma valu tõestama
Sinu valu ei muutu vähem tõeliseks sellepärast, et teised seda ei näe.
Sa ei pea alati nutma, kokku varisema või oma igapäevaeluga toimetuleku lõpetama, et sinu kannatus oleks päris.
Inimene võib väliselt naeratada, töötada ja teiste eest hoolitseda ning olla samal ajal sisemiselt täiesti väsinud.
Sa ei pea ennast teistega võrdlema ega mõtlema, et kellelgi teisel on hullem ja seetõttu pole sul õigust kurb olla.
See, mida sa tunned, väärib tähelepanu.
Lõpetuseks
Sa ei pea täna kõike lahendama.
Sa ei pea teadma, kuidas kogu oma elu korda teha. Piisab sellest, kui leiad ühe väikese asja, mis muudab tänase päeva natuke kergemaks.
Puhka, kui oled väsinud. Räägi, kui tunned, et suudad. Vaiki, kui vajad aega. Otsi teistsugust abi, kui varasemad katsed pole sind toetanud.
Kõige tähtsam on mitte jääda uskuma, et pead kogu seda valu igavesti üksinda kandma.
Võib-olla ei tule homme veel täiesti kerge päev. Kuid see võib olla veidi pehmem kui tänane.
Ja vahel algab paranemine just sellest väikesest erinevusest.
Kommentaare ei ole