Kas täiskasvanud lapsed peaksid otsustama, millal eakas inimene ei sa...
Kas täiskasvanud lapsed peaksid otsustama, millal eakas inimene ei saa enam kodus üksi hakkama ja peaks minema hooldekodusse?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
See hetk tuleb mõnes peres väga tasapisi.
Alguses unustab ema või isa mõne arve maksmata. Siis jääb pliit kogemata sisse. Ühel päeval kukub ta kodus ega suuda enam ise püsti tõusta. Või märkavad lapsed, et külmkapp on peaaegu tühi, ravimid võtmatа ja kodu pole enam nii korras nagu varem.
Täiskasvanud lapsed hakkavad muretsema.
Eakas vanem ütleb aga ikka:
„Ma saan ise hakkama.“
Ja just siit algab üks väga keeruline küsimus: kellel on õigus otsustada, millal inimene ei peaks enam üksi elama?
Oma kodu ei ole lihtsalt neli seina
Laste jaoks võib olukord tunduda üsna selge.
Kui ema või isa enam hästi ei kõnni, unustab palju, ei söö korralikult või võib endale kogemata viga teha, tundub hooldekodu turvalisem.
Eaka inimese jaoks tähendab tema kodu aga palju enamat kui lihtsalt elukohta.
Seal on tema harjumused.
Tema mööbel.
Tema naabrid.
Tema mälestused.
Tema igapäevane rütm.
Ja võib-olla kõige tähtsam – tema iseseisvus.
Kui keegi ütleb talle, et nüüd tuleb sellest kõigest loobuda, võib ta kuulda hoopis midagi muud:
„Sa ei saa enam ise oma elu üle otsustada.“
Vaata ka :
Kas täiskasvanud lapsed peaksid oma eakat ema rahaliselt aitama – või ei saa seda neilt oodata?
Millal on muretsemine päriselt põhjendatud?
Vanus üksi ei ole põhjus hooldekodusse kolimiseks.
Üks 90-aastane võib kodus väga hästi hakkama saada, samal ajal kui mõni palju noorem inimene vajab juba igapäevast abi.
Olulisem on vaadata, kuidas inimene tegelikult toime tuleb.
Murekoht võib tekkida siis, kui inimene:
- kukub korduvalt;
- unustab ravimeid võtta või võtab neid valesti;
- jätab pliidi või muud seadmed sisse;
- ei söö enam korralikult;
- ei suuda enda hügieeni eest hoolitseda;
- eksib tuttavas ümbruses;
- ei saa enam rahaasjadega hakkama;
- jätab ukse lahti või satub muul viisil ohtu;
- vajab ööpäevaringset abi, mida pere ei suuda pakkuda.
Üksik juhtum ei tähenda veel, et inimene peab kohe oma kodust lahkuma.
Aga kui ohtlikud olukorrad hakkavad korduma, ei saa neid enam lihtsalt kõrvale vaadata.
Vaata ka :
Kas täiskasvanud lapsed peaksid oma eakat ema rahaliselt aitama – või ei saa seda neilt oodata?
Aga kui inimene ise keeldub?
See ongi kõige raskem osa.
Täiskasvanud lapsed võivad näha väga selgelt, et olukord pole enam turvaline.
Vanem ise võib aga oma võimeid teistmoodi hinnata.
Ta võib karta hooldekodu.
Ta võib olla kuulnud halbu lugusid.
Ta võib karta, et lapsed tahavad temast lihtsalt „lahti saada“.
Või võib talle tunduda, et kui ta tunnistab abi vajadust, tähendab see vanadusele alla andmist.
Seetõttu ei pruugi lause „Sa ei saa enam üksi hakkama“ olla kõige parem viis vestlust alustada.
Palju parem võiks olla:
„Me muretseme sinu pärast. Mõtleme koos, kuidas sa saaksid võimalikult kaua turvaliselt ja iseseisvalt elada.“
See muudab vestluse olemust.
Enam ei räägita ainult sellest, mida inimene ei saa, vaid sellest, millist abi ta vajab.
Vaata ka :
Kas täiskasvanud lapsed peaksid vanale emale või isale iga päev helistama – või on see liiga suur ootus?
Hooldekodu ei pea olema esimene lahendus
Sageli on hooldekodu pere jaoks esimene asi, mis pähe tuleb, sest see tundub kõige turvalisem.
Aga enne tasub vaadata ka teisi võimalusi.
Võib-olla piisaks sellest, kui keegi käiks iga päev abiks.
Võib-olla saab korraldada koduhoolduse.
Võib-olla vajab inimene abi ainult koristamisel, pesemisel, söögi tegemisel või ravimite võtmisel.
Mõnikord saab kodu turvalisemaks muuta – eemaldada libisevad vaibad, paigaldada tugikäepidemed või kasutada häirenuppu.
Kui selliste lahendustega saab inimene veel aastaid oma kodus hakkama, võib see olla talle palju parem kui liiga varajane kolimine.
Ka lastel on oma piirid
Samas ei saa kogu vastutust panna täiskasvanud laste õlgadele.
Väga sageli algab see märkamatult.
Tütar käib poes.
Poeg viib arsti juurde.
Keegi valmistab süüa.
Keegi teine käib õhtul kontrollimas, kas kõik on korras.
Alguses tundub see täiesti loomulik.
Aga kui abi on vaja iga päev ja lõpuks ka öösiti, võib täiskasvanud lapse elu hakata täielikult keerlema vanema hooldamise ümber.
Tal võib endal olla töö, lapsed, terviseprobleemid või lihtsalt vajadus puhata.
Öelda „Ma ei suuda enam üksi kogu seda vastutust kanda“ ei tähenda, et inimene oma vanemat vähem armastaks.
Mõnikord on just see märk, et pere vajab rohkem professionaalset abi.
Vaata ka :
Kas vanaema võib keelduda lapselapse hoidmisest, kui ta tahab oma elu elada?
Kas lapsel on õigus vanema eest otsustada?
Niikaua kui inimene saab aru oma otsuste tagajärgedest ja on võimeline ise otsuseid tegema, peaks tema arvamusel olema väga suur kaal.
See võib laste jaoks olla raske.
Vanem võib teha valiku, millega nad ise ei nõustu.
Ta võib otsustada jätkata kodus elamist, kuigi laste meelest oleks hooldekodu turvalisem.
Täiskasvanud inimene ei kaota oma otsustusõigust lihtsalt sellepärast, et ta on vanaks saanud.
Kui aga inimese mälu või otsustusvõime on tugevalt halvenenud ning ta ei suuda enam oma turvalisust hinnata, muutub olukord keerulisemaks.
Siis võib pere olla sunnitud võtma rohkem vastutust.
Just sellistes olukordades tasub otsus teha koos arsti ja teiste spetsialistidega, mitte ainult peretüli keskel.
„Ma lubasin, et ei pane sind kunagi hooldekodusse“
Paljud inimesed on oma vanematele midagi sellist lubanud.
Sageli antakse see lubadus ajal, mil keegi ei tea, milline olukord kümne või kahekümne aasta pärast tegelikult on.
Aga elu võib muutuda.
Kui inimene vajab lõpuks ööpäevaringset hooldust, mida ükski pereliige enam pakkuda ei suuda, võib sellest vanast lubadusest saada tohutu süütunde allikas.
Võib-olla tasub küsimust vaadata teisiti.
Mitte:
„Kas ma rikkusin oma lubadust?“
vaid:
„Kus saab mu ema või isa praegu kõige turvalisemalt ja väärikamalt elada?“
Need ei ole alati üks ja sama asi.
Vaata ka :
Kas pensionipõlves peaks lõpuks iseenda järgi elama – või arvestama ikka kõigepealt laste ja lastelastega?
Hooldekodu ei tähenda, et perekond kaob
Mõni eakas inimene kardab, et hooldekodusse minnes jääb ta üksi.
Ja mõnikord kardavad ka lapsed, et nad justkui annavad oma vanema kellelegi teisele üle.
Tegelikult ei pea see nii olema.
Kui igapäevane hooldus ei ole enam ainult laste vastutus, võib nende suhe vanemaga mõnikord isegi paremaks muutuda.
Laps ei pea enam iga kohtumise ajal kontrollima ravimeid, koristama või lahendama praktilisi probleeme.
Ta saab jälle lihtsalt külla tulla.
Istuda.
Rääkida.
Juua koos kohvi.
Olla poeg või tütar, mitte ainult hooldaja.
Kõige parem oleks sellest rääkida enne kriisi
Paljud pered hakkavad hooldusest rääkima alles siis, kui midagi on juba juhtunud.
Pärast kukkumist.
Haiglaravi järel.
Pärast seda, kui vanem on eksinud ega leidnud enam koju.
Siis tuleb otsus teha kiiresti ja emotsioonid on tugevad.
Palju parem oleks rääkida sellest varem.
Näiteks võiks vanemalt küsida:
„Kui sa ühel päeval enam päris üksi hakkama ei saa, mida sa ise tahaksid?“
Kas ta eelistaks koduabi?
Kas ta tahaks kolida lapse lähedale?
Kas ta oleks valmis hooldekodu kaaluma?
Milline koht talle sobiks?
Selline vestlus võib tunduda ebamugav, kuid hiljem võib see säästa terve pere väga raskest olukorrast.
Vaata ka :
Kas ema peaks täiskasvanud lapse võlad kinni maksma – või peab ta ise vastutama?
Turvalisus ja vabadus peavad kuidagi koos eksisteerima
Täiskasvanud lapsed ei peaks võtma eaka inimese üle kontrolli lihtsalt sellepärast, et nad kardavad.
Aga ka vanema soov kodus elada ei saa tähendada, et kogu pere peab pidevalt ootama järgmist õnnetust.
Ideaalset lahendust ei pruugigi olla.
Mõnikord tähendab armastus seda, et austame inimese soovi jääda oma koju.
Teinekord tähendab armastus seda, et julgeme talle öelda:
„Me ei usu enam, et sul on siin üksi turvaline.“
Kõige tähtsam on, et otsust ei tehtaks eaka inimese üle, kui seda on võimalik teha koos temaga.
Aga mida sina arvad?
Kas eakal inimesel peaks olema õigus oma koju jääda ka siis, kui tema täiskasvanud lapsed peavad seda juba ohtlikuks?
Või tuleb hetk, mil laste kohustus on sekkuda – isegi siis, kui vanem ise hooldekodusse minna ei taha?
Kommentaare ei ole