Kas pensionipõlves peaks oma elu lõpuks iseenda järgi elama – või arvestama ikka kõigepealt laste ja lastelastega? ...
Kas pensionipõlves peaks oma elu lõpuks iseenda järgi elama – või arvestama ikka kõigepealt laste ja lastelastega?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Suure osa elust keerleb inimese aeg teiste ümber.
Kõigepealt kasvatatakse lapsi.
Viiakse neid lasteaeda ja kooli, aidatakse õppida, ostetakse riideid, tehakse süüa ja muretsetakse selle pärast, kas neil ikka kõik hästi on.
Hiljem saavad lapsed täiskasvanuks.
Võiks arvata, et nüüd algab aeg iseendale.
Aga sageli tulevad siis lapselapsed.
Ja koos nendega uus ring küsimusi.
„Ema, kas sa saad homme lapsi hoida?“
„Kas sa saaksid neile kooli järele minna?“
„Me tahaksime nädalavahetuseks ära sõita, kas lapsed võivad sinu juurde jääda?“
„Kas sa saad natuke rahaliselt aidata?“
„Sa oled ju pensionil, sul on aega.“
Viimane lause võib olla neist kõige valusam.
Sest pensionil olemine ei tähenda, et inimese aeg ei kuuluks enam talle endale.
„Sul pole ju enam tööd“
Paljud pensionärid kuulevad seda vähemalt korra.
Kui inimene enam tööl ei käi, tundub teistele vahel, et tema kalender on täiesti tühi.
Tegelikult võib pensionile jäämine olla esimene aeg mitmekümne aasta jooksul, mil inimene saab ise otsustada, mida ta hommikul teeb.
Ta võib tahta kauem magada.
Aias töötada.
Sõbrannaga kohvikusse minna.
Reisida.
Raamatut lugeda.
Tantsuringis käia.
Või mitte midagi teha.
Ja ka viimane on täiesti lubatud.
Pensionile jäädes pole inimene saanud endale uut ametit nimega „pere tasuta abiline“.
Vanavanemad tahavad enamasti ise aidata
Seejuures pole asi tavaliselt selles, et vanavanemad ei tahaks oma laste või lastelastega aega veeta.
Vastupidi.
Paljudele on lapselapsed üks pensionipõlve suurimaid rõõme.
Nendega koos olemine annab elule tähendust ja hoiab põlvkondade vahel sidet.
Probleem tekib siis, kui vabatahtlikust abist saab vaikimisi kohustus.
Üks asi on see, kui vanaema ütleb:
„Tooge lapsed laupäeval minu juurde, ma pole neid ammu näinud.“
Hoopis teine tunne tekib siis, kui talle teatatakse:
„Laupäeval pead lapsi hoidma, meil on plaanid.“
Esimesel juhul on tegemist rõõmuga.
Teisel juhul kohustusega.
Kas pensionäril on õigus öelda „mul on plaanid“?
Muidugi.
Isegi siis, kui tema „plaan“ on lihtsalt kodus olla.
Inimesel ei pea olema arsti aega, lennupiletit või tähtsat kohtumist selleks, et tema aeg oleks väärtuslik.
„Ma ei saa täna“ peaks olema piisav vastus.
Ometi tunnevad paljud vanemad inimesed selle peale süüd.
Äkki olen halb ema?
Äkki olen halb vanaema?
Äkki lapsed arvavad, et ma ei hooli neist?
Aga inimese armastust ei saa mõõta selle järgi, mitu korda kuus ta lapselapsi hoiab.
„Meie ju aitasime sind, kui sa väike olid“
Siin läheb asi veel keerulisemaks.
Mõnikord tekib täiskasvanud lastel tunne, et vanemate abi kuulub justkui iseenesest pereelu juurde.
Nemad käivad tööl.
Neil on väikesed lapsed.
Elu on kiire.
Vanavanematel on rohkem aega.
Ja tõsi on, et mõnikord võib vanavanemate abi noore pere elu tohutult lihtsamaks teha.
Aga kas sellest peaks saama kohustus?
Vanemad otsustasid kunagi oma lapsed saada ja kasvatada.
See ei tähenda automaatselt kokkulepet, et nende lapsed võivad aastakümneid hiljem arvestada vanavanematega kui püsiva lapsehoiulahendusega.
Abi on kõige ilusam siis, kui seda antakse vabast tahtest.
Mõni pensionär elab endiselt täielikult laste elu
On emasid ja isasid, kes ka 70-aastaselt muretsevad oma 45-aastase lapse pärast nagu siis, kui too oli kümnene.
Kas tal on raha?
Kas ta sööb korralikult?
Kas tema abielu on korras?
Kas tal läheb tööl hästi?
Kas lapselapsed saavad kõik vajaliku?
Ja kui täiskasvanud lapsel tekib probleem, hakkab vanem kohe seda lahendama.
Annab raha.
Sõidutab.
Helistab.
Korraldab.
Muretseb.
Mõnikord on raske märgata, et laps, kelle pärast südant valutatakse, on ammu täiskasvanud inimene.
Ja tal on õigus – ning vajadus – ise oma elu eest vastutada.
Kas laste aitamine peaks tähendama oma unistustest loobumist?
Kujutame ette, et 68-aastane naine on aastaid unistanud reisist Itaaliasse.
Tal on lõpuks raha kõrvale pandud.
Sõbranna on nõus kaasa tulema.
Kõik on valmis.
Siis ütleb täiskasvanud laps:
„Äkki sa ei läheks? Meil oleks sind sel nädalal lastega vaja.“
Mida ta peaks tegema?
Paljud emad loobuksid reisist.
Sest lapsed vajavad neid.
Aga kui seda juhtub ikka ja jälle, võib ühel päeval selguda, et kõik need asjad, mida inimene kavatses „kunagi“ teha, jäidki tegemata.
Pensionipõlv pole lõputu.
Ka pensionäril on unistused, mida pole mõistlik igavesti edasi lükata.
Raha võib olla veel tundlikum teema
Vanemad aitavad täiskasvanud lapsi sageli ka rahaliselt.
Ühel on kodulaenu sissemaksest puudu.
Teisel läheb auto katki.
Kolmandal on lahutus.
Lapselaps vajab arvutit.
Ja vanaema või vanaisa mõtleb:
„Mul ju natuke on.“
Ühekordne abi pole tingimata probleem.
Aga pensionär peaks enne mõtlema ka enda tulevikule.
Mis saab siis, kui tervis halveneb?
Kui kodu vajab remonti?
Kui tekivad suured ravimi- või hoolduskulud?
Kui pension enam igapäevaste kuludega sammu ei pea?
Laste aitamiseks ei peaks inimene omaenda vanaduspõlve turvalisust ohtu seadma.
Aga pere peab ju kokku hoidma?
Muidugi peab.
Perekond ongi selleks, et üksteist rasketel hetkedel toetada.
Ent toetamine peaks liikuma mõlemas suunas.
Kui vanaema aitab pidevalt lapselapsi hoida, võiks ka tema tunda, et vajadusel on pere tema jaoks olemas.
Kui vanaisa aitab poega rahaliselt, võiks poeg omakorda märgata, kui isa vajab abi koduste töödega.
Perekond ei peaks olema süsteem, kus kõige vanem inimene annab pidevalt oma aega, raha ja energiat ning tema enda vajadused jäävad viimaseks.
Mõnikord tahavad lapsed vanemate elu üle liiga palju otsustada
Vanemas eas võib tekkida veel üks huvitav muutus.
Lapsed hakkavad oma vanematele ütlema:
„Sa ei peaks enam nii kaugele sõitma.“
„Milleks sul seda raha kulutada?“
„Miks sa tahad sinna reisile minna?“
„Kas sul on ikka vaja uut autot?“
„Miks sa tahad kolida?“
Mõnikord tuleb see päris murest.
Aga vahel unustatakse, et 70-aastane inimene on endiselt täiskasvanu.
Tal on õigus teha otsuseid, millega tema lapsed ei pruugi nõus olla.
Isegi valesid otsuseid.
Täpselt nagu 40-aastasel.
Ja mis saab siis, kui pensionär leiab uue armastuse?
Ka see võib perekonnas pingeid tekitada.
Eriti juhul, kui üks vanematest on surnud või vanemad on lahutanud.
Täiskasvanud lastele võib olla raske näha oma ema või isa uue partneriga.
Aga kas inimene peaks sellepärast veetma oma ülejäänud elu üksinda?
Tal võib olla veel 10, 20 või isegi rohkem aastat ees.
Kas ta peaks nende aastate jooksul lähtuma sellest, mis teeb tema täiskasvanud lastele kõige vähem ebamugavust?
Või sellest, mis teeb tema enda õnnelikuks?
Lapselapsed vajavad vanavanemaid – aga mitte tingimata lapsehoidjana
Vanavanema ja lapselapse suhe võib olla üks elu kõige ilusamaid suhteid.
Just sellepärast võiks seda hoida.
Kui iga kohtumine muutub kohustuseks – söögi tegemine, lapsehoidmine, sõidutamine ja järelevalve –, võib kaduma minna midagi tähtsat.
Vanavanem ei pea olema teine lapsevanem.
Ta võib olla hoopis see inimene, kellega laps:
küpsetab kooki;
läheb metsa;
kuulab vanu lugusid;
mängib kaarte;
õpib midagi, mida vanematel pole aega õpetada;
või lihtsalt istub köögis ja räägib.
See side võib olla palju väärtuslikum kui küsimus, mitu korda vanaema nädalas lastehoidu teeb.
Pensionipõlv ei ole elu ooteruum
Võib-olla on see kõige olulisem.
Pensionile jäämine pole aeg, mil inimene peaks lihtsalt ootama, millal lapsed helistavad ja ütlevad, mida neil vaja on.
See on endiselt elu.
Aeg võib-olla õppida midagi uut.
Reisida.
Leida hobi.
Kohtuda sõpradega.
Armuda.
Veeta terve päev aias.
Kolida teise linna.
Osta endale midagi ilusat.
Või lihtsalt nautida rahu, mida aastakümneid polnud.
Inimene on suure osa oma elust täitnud kohustusi.
Tööl.
Kodus.
Laste ees.
Võib-olla on pensionipõlv lõpuks aeg, mil küsimus ei pea alati olema:
„Mida teistel minust vaja on?“
Vaid:
„Mida mina oma ülejäänud elult tahan?“
See ei tähenda, et pere muutuks vähem tähtsaks
Iseenda järgi elamine ei tähenda egoismi.
See ei tähenda laste hülgamist.
Ega lapselastest eemaldumist.
Tasakaal võib olla hoopis selles, et inimene aitab siis, kui saab ja tahab, kuid ei korralda kogu oma elu enam teiste vajaduste järgi.
Ta võib olla armastav ema.
Suurepärane vanaema.
Abivalmis isa.
Hooliv vanaisa.
Ja samal ajal inimene, kellel on oma sõbrad, oma plaanid, oma raha, oma unistused ja oma elu.
Need asjad ei välista üksteist.
Võib-olla peaks pensionipõlves lõpuks natuke rohkem iseennast valima
Aastakümneid on paljud vanemad pannud lapsed esikohale.
See on olnud loomulik osa lapsevanemaks olemisest.
Aga täiskasvanud lapsed kasvatavad nüüd omaenda elu.
Võib-olla on õiglane, et ka ema ja isa saavad lõpuks rohkem enda oma elada.
Aidata, kui nad tahavad.
Hoida lapselapsi, kui see neile rõõmu teeb.
Olla pere jaoks olemas, kui päriselt vaja.
Aga ka öelda:
„Täna ei saa, mul on omad plaanid.“
Ja mitte tunda selle pärast süüd.
Sest pensionipõlv ei ole aeg, mil inimese elu muutub vähem väärtuslikuks.
Võib-olla on see hoopis esimene kord pärast väga pikka aega, kui tal on võimalus küsida:
„Kui ma ei peaks enam kogu aeg teiste soovidega arvestama, kuidas ma ise tahaksin elada?“
Mida sina arvad?
Kas pensionär peaks pärast aastakümneid pere eest hoolitsemist lõpuks rohkem iseenda järgi elama?
Või tähendab emaks, isaks ja vanavanemaks olemine sinu arvates seda, et laste ja lastelaste vajadused jäävad alati esikohale?
Ja kus läheb sinu arvates piir pere aitamise ja iseenda elu ohverdamise vahel? ❤️
Kommentaare ei ole