Kas vanaema võib keelduda lapselapse hoidmisest, kui ta tahab oma elu elada? 20.08.2026, 22:27 ...

 

Kas vanaema võib keelduda lapselapse hoidmisest, kui ta tahab oma elu elada?

20.08.2026, 22:27

Kristi

Kodused lood autor

 

foto : Canva

 

Paljude perede jaoks on vanaema see inimene, kelle poole pöördutakse esimesena, kui on vaja last hoida. Vanematel on töö, tegemised, kohtumised või lihtsalt soov mõneks tunniks omaette olla ning vanaema tundub loomuliku abilisena.

Aga mis saab siis, kui vanaema ütleb: „Ei, seekord ma ei saa“ või isegi „Ma ei taha“?

Kas tal on selleks õigus? Või peaks vanaema lapselaste hoidmist pidama üheks oma loomulikuks kohustuseks?

Tegelikult pole sellele küsimusele ühte vastust. Palju sõltub peresuhetest, võimalustest ja sellest, kui sageli abi oodatakse. Üks asi on siiski selge: vanaemaks saamine ei tähenda, et inimese enda elu peaks lõppema.

 

 

Vanaema ei ole tasuta lapsehoidja

On peresid, kus vanaema hoiab lapselapsi suure rõõmuga. Mõni vanaema lausa ootab neid päevi ja tahab laste elust võimalikult palju osa saada.

See on ilus.

Probleem tekib aga siis, kui vabatahtlikust abist saab vaikimisi kohustus.

Kui vanemad hakkavad eeldama, et vanaema on alati olemas, võib olukord tasapisi muutuda. Alguses palutakse abi aeg-ajalt, hiljem igal nädalavahetusel ja lõpuks võib vanaema avastada, et kogu tema elu tuleb korraldada laste vajaduste järgi.

Vanaema võib oma lapselapsi väga armastada ja samal ajal mitte tahta neid pidevalt hoida. Need kaks asja ei välista teineteist.

Armastust ei mõõdeta selles, mitu tundi nädalas keegi lapsehoidjana töötab.

 

 

Ka vanaemal võivad olla oma plaanid

Tänapäeva vanaemad ei ole tingimata inimesed, kelle elu koosneb ainult kodust, aiast ja lastelaste ootamisest.

Paljud töötavad veel täiskohaga. Teised reisivad, käivad trennis, kohtuvad sõpradega, hoolitsevad oma vanemate eest, õpivad midagi uut või tahavad pärast aastakümneid kestnud laste kasvatamist lihtsalt rohkem aega iseendale.

Ja miks ei võiks?

Kui inimene on suure osa oma elust pühendanud laste kasvatamisele, ei ole isekas soovida hiljem natuke rohkem vabadust.

Võib-olla tahab ta nädalavahetusel sõbrannaga kohvikusse minna. Võib-olla tahab ta sõita spaasse, minna tantsima või lihtsalt hommikul kaua magada ja mitte kellelegi süüa teha.

Ka need on täiesti piisavad põhjused.

Vanaema ei pea oma keeldumist õigustama ainult haiguse või mõne „tähtsa“ kohustusega.

 

 

Aga vanematel võib tõesti abi vaja olla

Teisalt ei saa unustada ka noori vanemaid.

Laste kasvatamine on väsitav ning paljudel peredel ei ole suurt tugivõrgustikku. Kui mõlemad vanemad töötavad, lasteaiad sulguvad vara või laps jääb haigeks, võib vanavanemate abi olla tohutult oluline.

Mõnikord ei paluta vanaemal last hoida sellepärast, et vanemad tahavad lõbutseda, vaid sellepärast, et neil pole lihtsalt muud võimalust.

Seetõttu võikski peredes olla rohkem avatud vestlusi selle üle, millist abi vanaema saab ja tahab pakkuda.

Probleemiks pole enamasti abipalumine. Probleem tekib siis, kui abist saab nõudmine.

 

 

„Aga mina hoidsin sinu pärast sinu lapsi…“

Üks keerulisemaid olukordi tekib siis, kui erinevad põlvkonnad näevad vanavanema rolli erinevalt.

Mõni tänane ema võib öelda oma emale:

„Minu vanaema hoidis mind kogu aeg. Miks sina oma lapselapsi ei taha hoida?“

Selle taga võib olla päris pettumus. Võib-olla on ta alati ette kujutanud, et tema emast saab samuti vanaema, kes võtab lapselapsed nädalavahetuseks enda juurde, küpsetab nendega kooki ja aitab vanemaid igal võimalusel.

Aga igal põlvkonnal on õigus oma elu ise kujundada.

See, et üks vanaema elas 30 aastat tagasi ühtmoodi, ei tähenda, et kõik vanaemad peavad sama mudelit järgima.

 

 

Kas vanaemal on õigus öelda „ei“?

Jah.

Tal on õigus öelda „ei“, isegi kui tal pole sellel päeval midagi erilist plaanis.

Ta võib olla väsinud. Ta võib tahta vaikust. Ta võib soovida oma nädalavahetust iseendale.

Ja ta ei pea selle pärast tundma, et armastab oma lapselast vähem.

Samas võiks keeldumine olla võimalusel soe ja aus.

Näiteks võib öelda, et täna ei sobi, aga järgmisel nädalal võiks koos midagi teha. Nii saab lapselaps ikkagi tunda, et vanaema soovib temaga aega veeta, isegi kui ta pole valmis olema pidevalt kättesaadav.

 

 

Lapselapsega koos olemine ei pea tähendama lapsehoidmist

On veel üks oluline erinevus: lapselapsega koos olemine ja lapse hoidmine ei ole päris sama asi.

Vanaema võib armastada lapselapsega jalutamas käimist, küpsetamist, mängimist või koos väljasõitude tegemist, kuid mitte soovida võtta vastutust terve nädalavahetuse eest.

Mõni inimene naudib lastelapsega aega kõige rohkem siis, kui ka lapse vanemad on läheduses.

See ei tee temast halvemat vanaema.

Tähtis on suhte kvaliteet, mitte see, kas vanaema on valmis igal reede õhtul last enda juurde võtma.

 

 

Millal muutub abipalumine liiga suureks ootuseks?

Mõelda tasub siis, kui vanaema tunneb, et ta ei julge enam keelduda.

Kui iga „ei“ peale järgnevad solvumised, süütunne või etteheited, pole tegemist enam päriselt vabatahtliku abiga.

Samuti võib olla probleem, kui vanaema peab pidevalt loobuma oma plaanidest, sest temalt eeldatakse automaatselt lapsehoidmist.

Perekonnas võiks abi põhineda vastastikusel austusel.

Vanematel on õigus abi paluda. Vanaemal on õigus otsustada, kas ta saab seda anda.

 

 

Mõnikord tahavad vanaemad hoopis rohkem lapselapsi näha

On muidugi ka vastupidiseid peresid.

Mõni vanaema tahaks lapselastega palju rohkem aega veeta, kuid vanemad ei küsi teda kunagi appi või hoiavad lapsi temast eemal.

Seetõttu pole olemas üht „õiget“ vanaema rolli.

Üks vanaema tahab lapselapsi kolm korda nädalas enda juurde. Teine tahab nendega kohtuda kord kuus. Kolmas eelistab kogu perega koos aega veeta.

Kõik need variandid võivad olla täiesti normaalsed, kui inimesed omavahel kokku lepivad ja austavad üksteise piire.

 

 

Vanaemaks saamine ei tähenda oma elu loovutamist

Kõige olulisem on ehk meeles pidada, et vanaemaks saades ei kao inimene kuhugi.

Ta on ikka naine, kellel on oma soovid, sõbrad, suhted, hobid, plaanid ja unistused.

Ta võib olla suurepärane vanaema ja samal ajal tahta reisida.

Ta võib oma lapselast väga armastada ja samal ajal öelda, et sel nädalavahetusel tahab ta olla omaette.

Need kaks asja saavad täiesti rahulikult koos eksisteerida.

Lapselapse jaoks võib olla isegi väärtuslik näha vanaema, kellel on oma elu, huvid ja rõõmud. See õpetab, et ka vanemaks saades ei pea inimene loobuma kõigest sellest, mis teda ennast õnnelikuks teeb.

 

 

Kõige parem lahendus on kokkulepe, mitte kohustus

Kõige tervem variant on see, kui pere räägib ootustest enne, kui tekivad solvumised.

Kui vanaema soovib näiteks last hoida kord nädalas, võib sellest kujuneda ilus traditsioon. Kui ta eelistab aidata ainult aeg-ajalt, võiks ka seda austada.

Samuti võiksid vanemad mõista, et vanavanemate abi on väärtuslik kingitus, mitte automaatne kohustus.

Ja vanaema võiks omakorda mõista, et vahel võib tema abi olla noore pere jaoks väga oluline.

Perekonnas ei pea alati lugema, kes kellele kui palju võlgneb.

Kõige rohkem aitab see, kui mõlemad pooled saavad öelda ausalt, mida nad vajavad ja milleks nad valmis on.

 

 

Mida sina arvad?

Kas vanaema peaks lapselapsi hoidma alati, kui tema lastel abi vaja on, või on tal täielik õigus öelda: „Ma olen oma lapsed suureks kasvatanud ja nüüd tahan oma elu elada“?