Kas täiskasvanud lapsed peaksid oma eakat ema rahaliselt aitama? 25.08.2026, 23:38 ...
Kas täiskasvanud lapsed peaksid oma eakat ema rahaliselt aitama?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Kui ema on juba eakas ja tema pensionist ei piisa kõigi kulude katmiseks, tekib paljudes peredes varem või hiljem keeruline küsimus: kas täiskasvanud lapsed peaksid oma ema rahaliselt toetama?
Mõne jaoks on vastus iseenesestmõistetav. Ema hoolitses kunagi laste eest, kasvatas nad üles ja aitas neid aastaid – nüüd on laste kord.
Teise jaoks pole asi aga sugugi nii lihtne. Täiskasvanud lastel on oma pere, kodulaen, lapsed, arved ja tulevik, mille eest vastutada.
Kus siis jookseb piir aitamise ja kohustuse vahel?
„Ta hoolitses meie eest, nüüd hoolitseme meie tema eest“
Paljud inimesed tunnevad, et eaka vanema aitamine on loomulik osa peresuhetest.
Kui ema pensionist ei piisa näiteks ravimite, kütte, toidu või mõne ootamatu suurema arve jaoks, tundub lastele sageli enesestmõistetav talle appi tulla.
See ei pea tähendama suurt igakuist summat.
Abi võib olla ka selles, et lapsed maksavad mõne konkreetse arve, ostavad toidukraami, aitavad ravimite või transpordikuludega või teevad suurema väljamineku puhul omavahel kulud pooleks.
Sellises olukorras ei tajuta toetust tavaliselt kohustusena, vaid pereliikme aitamisena.
Vaata ka :
Kas täiskasvanud lapsed peaksid vanale emale või isale iga päev helistama – või on see liiga suur ootus?
Aga ka täiskasvanud lapsel võivad olla rasked ajad
Probleem tekib siis, kui eeldatakse, et täiskasvanud laps peab vanemat aitama sõltumata tema enda olukorrast.
40- või 50-aastasel inimesel võivad olla endal suured rahalised kohustused.
Tal võivad olla õppivad lapsed, eluasemelaen, tervisega seotud kulud või lihtsalt sissetulek, millest jätkub vaevu oma pere jaoks.
Kui vanema toetamine tähendab seda, et lapse enda pere peab hakkama millestki olulisest loobuma, muutub olukord keerulisemaks.
Perekondlik lähedus ei tohiks tähendada, et üks põlvkond peab enda majandusliku turvalisuse täielikult ohverdama.
Kõige rohkem tekitab pingeid ütlemata ootus
Sageli pole probleem isegi rahas.
Probleem on selles, et keegi ei räägi sellest otse.
Ema võib arvata: „Ma ei taha lastelt midagi küsida.“
Lapsed omakorda võivad mõelda: „Kui tal oleks abi vaja, küll ta ütleks.“
Nii võib vanem vaikselt kokku hoida kohtades, kus tegelikult ei peaks, samal ajal kui lapsed ei teagi, kui keeruline tema olukord on.
Teises peres võib juhtuda vastupidine: vanem peab laste rahalist abi iseenesestmõistetavaks ning lapsed hakkavad tundma, et neist oodatakse rohkem, kui nad suudavad anda.
Avatud vestlus võib lahendada palju rohkem kui vaikne solvumine.
Vaata ka :
Kas vanaema võib keelduda lapselapse hoidmisest, kui ta tahab oma elu elada?
Kas kõik lapsed peaksid aitama võrdselt?
See on veel üks küsimus, mis võib õdede-vendade vahel pingeid tekitada.
Ühel lapsel võib olla väga hea sissetulek, teisel palju väiksem.
Üks elab ema lähedal ja aitab teda igapäevaselt – viib arsti juurde, teeb sisseoste ja tegeleb praktiliste asjadega.
Teine elab kaugel ning saab panustada peamiselt rahaliselt.
Kas mõlemad peaksid siis maksma täpselt sama summa?
Tõenäoliselt pole kõige õiglasem lahendus alati see, kui kõik annavad võrdselt.
Palju mõistlikum võib olla, kui igaüks aitab vastavalt oma võimalustele ja sellele, mil viisil ta juba panustab.
Rahaline abi pole ainus abi.
Ka vanema enda valikutel on tähtsus
Siin muutub teema veel keerulisemaks.
On üks asi aidata ema, kelle pensionist lihtsalt ei jätku põhivajadusteks.
Hoopis teine olukord on siis, kui vanem kulutab oma raha viisil, millega lapsed ei nõustu, ning ootab seejärel, et nemad puudujäägi kinni maksaksid.
Täiskasvanud lapsel on õigus öelda:
„Ma aitan sind toidu, ravimite ja arvete puhul, aga ma ei saa kõiki sinu väljaminekuid enda kanda võtta.“
Abi võib olla armastuse väljendus, kuid ka sellel võivad olla piirid.
Vaata ka :
Kas pensionipõlves peaks lõpuks iseenda järgi elama – või arvestama ikka kõigepealt laste ja lastelastega?
Kas vanemal on õigus laste abile?
Emotsionaalselt võivad inimesed sellele küsimusele väga erinevalt vastata.
Mõni ütleb, et vanemad on laste heaks kogu elu ohverdanud ja neil on täielik õigus oodata, et lapsed neid vanaduses aitavad.
Teised leiavad, et lapse kasvatamine oli vanema enda otsus ning täiskasvanud laps ei jää selle eest kogu eluks võlgu.
Tõde jääb ilmselt kuhugi nende kahe vahele.
Armastavas peres aidatakse üksteist tavaliselt mitte sellepärast, et keegi „võlgneb“, vaid sellepärast, et ei taheta näha lähedast inimest raskustes.
Samas peaks abi olema selline, mida andja suudab anda ilma, et tema enda elu selle tõttu kokku variseks.
Mõnikord pole raha üldse parim lahendus
Kui eakal emal on pidevalt rahapuudus, tasub koos vaadata ka suuremat pilti.
Kas tal on kõik toetused ja soodustused, millele tal on õigus?
Kas mõnda püsikulu saab vähendada?
Kas kodu on muutunud ühe inimese jaoks liiga kalliks?
Kas mõni pereliige saab aidata transpordi, toidu või muude igapäevaste kuludega?
Mõnikord võib hästi korraldatud praktiline abi olla väärtuslikum kui lihtsalt igakuine rahaülekanne.
Kõige olulisem on, et abi ei muutuks vaikseks kibestumiseks
Kõige halvem olukord tekib siis, kui üks pool annab raha vastumeelselt ja teine pool hakkab seda pidama enesestmõistetavaks.
Kui abi tekitab pidevalt pahameelt, süütunnet või tülisid, tasub kokkulepe uuesti läbi rääkida.
Võib-olla on võimalik leppida kokku kindel summa.
Võib-olla saavad õed-vennad vastutuse omavahel jagada.
Või saab üks inimene aidata rahaga ja teine praktiliste asjadega.
Kõige õiglasem lahendus pole igas peres ühesugune.
Vaata ka :
Kas ema peaks täiskasvanud lapse võlad kinni maksma – või peab ta ise vastutama?
Aga mida sina arvad?
Kas sinu meelest on täiskasvanud lastel moraalne kohustus oma eakat ema või isa rahaliselt aidata, kui vanema pensionist ei piisa?
Või peaks iga inimene ka vanemas eas eelkõige ise oma majandusliku toimetuleku eest vastutama?
Ja kui peres on mitu last – kas kõik peaksid aitama võrdselt või vastavalt oma võimalustele?
Kommentaare ei ole