Kas vanaemal või vanaisal võib päriselt olla lemmiklapselaps? 25.08.2026, 13:51 ...
Kas vanaemal või vanaisal võib päriselt olla lemmiklapselaps?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Mõnes peres tekib vanavanemal ühe lapselapsega eriti lähedane side. Vahel jääb see peaaegu märkamatuks, teinekord aga tajuvad teised lapsed väga selgelt, et kedagi hoitakse rohkem, kutsutakse sagedamini külla või hellitatakse rohkem.
See võib tekitada küsimuse, millest peredes alati rääkida ei taheta: kas vanavanemal võib päriselt olla lemmiklapselaps?
Ja kui võib, siis kas sellest peaks kuidagi välja näitama?
Mõne lapselapsega tekib lihtsalt erilisem side
Vanavanemaks saamine tähendab paljude inimeste jaoks justkui uut võimalust kogeda lapsega lähedust ilma igapäevase kasvatamise koormata.
Eriti oluline koht võib vanavanema südames olla esimesel lapselapsel. Tema teeb inimesest esimest korda vanaema või vanaisa ning paljud mäletavad seda tunnet terve elu.
Samas võib hoopis pere kõige noorem lapselaps saada rohkem hellitamist, sest tema on „viimane väike“ ja vanavanemad teavad, et järgmisi beebiaastaid ei pruugi enam tulla.
Ka sarnasus mõne pereliikmega võib sidet tugevdada. Kui laps meenutab välimuselt, iseloomult või käitumiselt väga oma ema, isa või mõnd kallist sugulast, võib vanavanem temaga alateadlikult tugevamat lähedust tunda.
See ei tähenda tingimata, et teisi lapselapsi armastatakse vähem.
Mõnikord on suhted lihtsalt erinevad.
Seotud lood :
Kas täiskasvanud lapsed peaksid vanale emale või isale iga päev helistama – või on see liiga suur ootus?
Kõigiga ei saagi olla täpselt ühesugune suhe
Peresuhetega tegelevad spetsialistid rõhutavad, et täiesti võrdset suhet kõigi lapselastega ei pruugigi olla võimalik luua.
Ühe lapsega veedetakse rohkem aega. Teisega on rohkem ühiseid huvisid. Kolmas on jutukam ja otsib ise rohkem vanaema või vanaisa lähedust.
Armastus võib olla sama suur, kuid suhe ise kujuneb erinevaks.
Probleem tekib siis, kui erinevus muutub nii nähtavaks, et teised lapsed hakkavad tundma, nagu oleksid nad vähem olulised.
Seotud lood :
Kas vanaema võib keelduda lapselapse hoidmisest, kui ta tahab oma elu elada?
Ka vahemaa mõjutab vanavanema ja lapselapse lähedust
Mõnikord pole suurema läheduse taga üldse eelistamine, vaid lihtsalt eluolukord.
Kui üks lapselaps elab vanaema lähedal ja käib tema juures mitu korda nädalas, teine aga teises linnas või riigis, kujuneb esimese lapsega paratamatult rohkem ühiseid mälestusi ja igapäevast kontakti.
Teisalt võib vanavanem hoopis kaugemal elavaid lapselapsi puhkuse ajal rohkem hellitada ja nendega rohkem aega veeta, sest tahab kaotatud aega tasa teha.
Kõrvalt vaadates võib see tunduda ebaõiglane, kuigi vanavanema enda jaoks ei pruugi see üldse nii olla.
Seotud lood :
Kas vanaema peab jõulud alati enda kodus korraldama või peaks pere ühel hetkel vastutuse üle võtma?
Lapsed märkavad eelistamist väga kiiresti
Täiskasvanud võivad arvata, et lapsed ei pane väikeseid erinevusi tähele.
Tegelikult märkavad nad sageli palju rohkem, kui välja näitavad.
Kes saab suurema kingituse?
Keda vanaema rohkem kallistab?
Kellele helistatakse sagedamini?
Kes saab alati vanaema kõrvale istuda?
Kelle tegemiste üle kõige rohkem uhkust tuntakse?
Kui üks laps saab järjepidevalt rohkem tähelepanu, võivad õed-vennad või nõod hakata tundma, et temaga arvestatakse rohkem.
See võib tekitada armukadedust, solvumist ja isegi pingeid laste omavahelistes suhetes.
Mõnikord puudutab see rohkem vanemaid kui lapsi
Huvitaval kombel võib vanavanema eelistus puudutada väga tugevalt ka tema täiskasvanud last.
Kui ema näeb, et tema enda ema hellitab üht lapselast rohkem, võivad esile kerkida mälestused tema enda lapsepõlvest.
Ta võib mõelda:
„Miks minu lapsega ollakse nii, nagu minuga kunagi ei oldud?“
või:
„Miks minu venna laps saab alati rohkem tähelepanu kui minu oma?“
Nii võib tänane olukord avada hoopis palju vanemaid haavu ja lahendamata peresuhteid.
Seetõttu ei pruugi vaidlus lemmiklapselapse üle alati tegelikult olla ainult lapselastest.
Seotud lood :
Kas ema peaks täiskasvanud lapse võlad kinni maksma – või peab ta ise vastutama?
Mida teha, kui laps tunneb, et teda armastatakse vähem?
Kõigepealt tasub last kuulata.
Kui ta ütleb, et vanaema armastab nõbu rohkem, ei maksa kohe vastata:
„Ära räägi rumalusi, vanaema armastab teid kõiki võrdselt.“
Tema tunne on tema jaoks päris.
Parem on küsida:
„Mis pani sind nii tundma?“
Võib selguda, et vanaema tegi ühe täiesti süütu märkuse. Aga võib ka selguda, et laps on juba pikemat aega märganud korduvat erinevat kohtlemist.
Oluline on aidata tal oma tunnet sõnadesse panna.
Kas vanavanemaga peaks sellest rääkima?
Kui erinevus on väga selge ja teeb lapsele haiget, siis jah – sellest võiks rääkida.
Aga mitte terve pere ees jõululauas.
Kõige parem on valida rahulik hetk, kus vanem, vanavanem ja vajadusel ka laps saavad ilma teiste kuulajateta rääkida.
Süüdistamise asemel võiks kirjeldada konkreetseid olukordi.
Näiteks:
„Ta on viimasel ajal öelnud, et tunneb end kõrvalejäetuna, sest sa kutsud tema nõbu palju sagedamini enda juurde.“
See annab vanavanemale võimaluse olukorda näha ilma, et ta tunneks, et teda kohe halvaks vanaemaks või vanaisaks tembeldatakse.
Seotud lood :
„Ma olen vanaema, mitte tasuta lapsehoidja” – 67-aastane Malle väsis sellest, et lapsed planeerisid tema aega tema eest
Mõnikord ei saa vanavanem ise arugi, et teeb vahet
Eelistamine ei pruugi olla teadlik.
Vanavanem võib arvata, et kõik on täiesti võrdselt koheldud, kuni keegi talle näitab, kuidas olukord teistele paistab.
Võib-olla on ühe lapsega lihtsalt lihtsam suhelda. Võib-olla helistab üks lapselaps ise rohkem. Võib-olla on nende vahel ühine hobi.
Selliseid erinevusi ei pea tingimata kaotama.
Küll aga võiks vanavanem jälgida, et ükski laps ei jääks pidevalt tundega, et tema on „teine valik“.
Kas siis võib olla lemmiklapselaps?
Tundeid ei saa alati käsu peale võrdselt jagada.
On täiesti võimalik, et vanavanem tunneb ühe lapselapsega loomulikult tugevamat sidet kui teisega.
See iseenesest ei tee temast halba inimest.
Oluline on aga see, kuidas ta oma käitumisega lapsi kohtleb.
Lapsed ei pea saama täpselt samu kingitusi, sama palju telefonikõnesid või ühesugust suhet.
Aga nad peaksid kõik tundma, et nad on armastatud, oodatud ja tähtsad.
Aga mida sina arvad?
Kas sinu meelest on täiesti loomulik, et vanaemal või vanaisal on ühe lapselapsega lähedasem side?
Või peaks vanavanem väga hoolikalt jälgima, et ükski laps ei tunneks, et teda armastatakse vähem?
Ja kas sinu peres oli lapsena tunda, kes oli vanaema või vanaisa lemmik? ❤️
Kommentaare ei ole