8 lauset, mida vanavanemad võiksid lapselastele pigem mitte öelda 25.08.2026, 14:11 ...
8 lauset, mida vanavanemad võiksid lapselastele pigem mitte öelda
Kristi
Kodused lood autor
|
| foto : Canva |
Vanavanematel on laste elus väga eriline koht. Nad pakuvad armastust, hellust, turvatunnet ja sageli ka mälestusi, mis jäävad terveks eluks.
Samas võivad mõned täiesti süütuna tunduvad laused lapsele haiget teha või mõjutada seda, kuidas ta mõtleb iseendast, oma vanematest ja tunnetest.
Põlvkondade vahel on kasvatamises alati olnud erinevusi. See, mida peeti tavaliseks või õigeks 30–40 aastat tagasi, ei pruugi tänapäeval enam samamoodi kõlada.
Vanavanemad ei pea muidugi järgima iga pisimat vanemate reeglit täpselt samal viisil. Aga see ei tähenda ka seda, et kõike võiks öelda või teha ainult põhjendusega: „Meie ajal oli nii.“
Siin on kaheksa lauset, mida tasuks lapselapsega rääkides pigem vältida.
1. „Ära emale-isale ütle“
„Ära emale ja isale ütle, see jääb meie väikeseks saladuseks.“
Paljud vanaemad ja vanaisad on midagi sellist öelnud täiesti heatahtlikult. Näiteks antakse lapsele komm, kuigi vanemad on öelnud, et enne õhtusööki maiustusi ei sööda.
Vanavanema jaoks võib see tunduda lõbusa salakokkuleppena, mis loob lapselapsega erilise sideme.
Probleem on aga selles, et laps õpib niimoodi, et vanemate eest võib asju varjata.
Palju parem oleks öelda midagi sellist nagu: „Küsime emalt-isalt, kas praegu võib.“
Nii ei panda last olukorda, kus ta peab ühe armastatud täiskasvanu eest teisele valetama.
Seotud lood :
Kas vanaemal või vanaisal võib olla lemmiklapselaps – ja mida teha, kui teised lapsed seda märkavad?
2. „Sinu ema või isa oli sinu vanuses palju korralikum“
Põlvkondade võrdlemine tundub vahel süütu, kuid lapsele võib see kõlada hoopis teistmoodi.
„Sinu ema sai selles vanuses juba ise hakkama.“
„Isa ei teinud kunagi sellist pahandust.“
Sellised laused võivad tekitada lapses tunde, et ta pole piisavalt hea või et temalt oodatakse kellegi teise moodi olemist.
Igal lapsel on oma temperament, tugevused ja arengutempo.
Palju kasulikum on vaadata last sellisena, nagu ta ise on, mitte võrrelda teda vanema lapsepõlvega.
3. „Ära nuta, suured poisid või tüdrukud ei nuta“
See lause on aastakümneid olnud väga tavaline.
Sageli öeldakse seda sooviga last lohutada või aidata tal end kokku võtta.
Aga tegelikult võib laps sellest õppida, et kurbus, hirm või pettumus on tunded, mida tuleks varjata.
Tänapäeval teatakse palju paremini, kui oluline on õpetada lapsele, et kõik tunded on lubatud.
Laps võib nutta ja samal ajal õppida oma tunnetega toime tulema.
Vanavanema kodu võiks olla just üks neist paikadest, kus laps tunneb, et teda aktsepteeritakse ka siis, kui tal on paha tuju või süda on raske.
Seotud lood :
Kas vanaema võib keelduda lapselapse hoidmisest, kui ta tahab oma elu elada?
4. „Kas sa oled juurde võtnud?“
Lapse või eriti teismelise keha kommenteerimine võib olla palju valusam, kui täiskasvanu arvab.
„Sa oled vist natuke kosunud.“
„Sulle on kõht ette tulnud.“
„Sa oled nii peenikeseks jäänud.“
Isegi kui lauses pole pahatahtlikkust, võib laps hakata oma välimust teise pilguga vaatama.
Keha kohta tehtud märkused võivad mõjutada enesehinnangut veel kaua hiljemgi.
Kui on soov lapse heaolu vastu huvi tunda, on parem küsida, kuidas tal läheb, kas ta magab hästi või kas ta tunneb end hästi – mitte hinnata tema keha.
5. „Sinust saab ükskord tõeline mees nagu su isa“
Või vastupidi: „Üks korralik tüdruk nii ei käitu.“
Sellised laused lähtuvad vanadest soorollidest, mis ei pruugi tänapäeva laste maailma enam sobida.
Poiss ei pea olema tugev, vaikne ja kartmatu selleks, et olla „päris mees“. Tüdruk ei pea olema alati vaikne, armas ja leplik selleks, et olla „korralik tüdruk“.
Palju parem on julgustada last olema tema ise.
Tema huvid, iseloom ja tugevused ei pea mahtuma vanadesse ettekujutustesse sellest, millised poisid või tüdrukud „peaksid“ olema.
Seotud lood :
Kas ema peaks täiskasvanud lapse võlad kinni maksma – või peab ta ise vastutama?
6. „Sa oled ikka liiga ära hellitatud“
Laps võib vanavanema juures käituda teistmoodi kui kodus.
Ta võib olla väsinud, elevil või lihtsalt proovida piire.
Kui ta muutub nõudlikuks või pahuraks, võib tekkida kiusatus öelda: „Sind on ikka liiga ära hellitatud.“
Aga selline märkus ei aita last kuigi palju.
Palju mõistlikum on talle rahulikult meenutada reeglit:
„Meie juures räägime üksteisega viisakalt.“
või:
„Ma saan aru, et sa tahad seda, aga praegu me seda ei tee.“
Kui vanavanemal on lapse käitumise pärast päriselt mure, tasub sellest hiljem vanematega rääkida, mitte lapse ees tema kasvatust kritiseerida.
7. „Tule tee vanaemale üks musi“
Vanaema või vanaisa soov lapselast kallistada ja musitada on täiesti loomulik.
Aga laps ei peaks tundma, et ta peab seda tegema.
„Kas sa vanaema enam ei armastagi, et musi ei anna?“
või:
„Kui kallistust ei tee, siis vanaema kurvastab.“
Sellised laused võivad panna lapse tundma, et ta vastutab täiskasvanu tunnete eest.
Palju parem on lihtsalt küsida:
„Kas ma võin sind kallistada?“
Kui laps ütleb ei, võiks seda austada.
Nii õpib ta, et tema keha üle otsustab tema ise – ja et ka armastatud inimestele võib vahel öelda „ei“.
Seotud lood :
„Ta on ju ikkagi minu laps” – kas pensionär peaks oma täiskasvanud lapsi rahaliselt aitama, kui endal jääb väheks?
8. „Sinu ema ja isa eksivad“
Vanavanem ei pea alati oma täiskasvanud lapse kasvatamisviisidega nõus olema.
Aga lapselapse ees öelda:
„Su ema ei saa sellest üldse aru.“
või:
„Isa teeb täiesti valesti.“
võib panna lapse väga keerulisse olukorda.
Laps armastab nii oma vanemaid kui ka vanavanemaid ega peaks tundma, et peab nende vahel poolt valima.
Samuti võib see vähendada vanemate autoriteeti ja tekitada peres usaldusprobleeme.
Kui vanavanemal on mõne kasvatamisotsuse suhtes tõsine mure, on palju parem sellest vanematega omavahel ja rahulikult rääkida.
Ajad muutuvad, aga lähedus jääb
Vanavanemaks olemine ei tähenda, et peaks pidevalt kartma midagi valesti öelda.
Lapsed ei vaja täiuslikke vanaemasid ega vanaisasid.
Nad vajavad inimesi, kelle juures tunnevad nad end armastatud, kuulatud ja turvaliselt.
Ja kui vahel lipsabki välja mõni vanast ajast tuttav lause, ei ole maailm sellest katki. Oluline on osata kuulata, vajadusel vabandada ja mõista, et ka kasvatamise põhimõtted muutuvad ajaga.
Kõige väärtuslikum asi, mida vanavanem lapselapsele anda saab, pole täiuslik nõuanne ega kallis kingitus.
See on tunne: „Vanaema ja vanaisa juures võin ma olla mina ise.“ ❤️
Kommentaare ei ole