Ma olen vana. See tähendab, ma olen elanud kauem, kui paljud inimesed, keda ma tundsin ja armastasin. Ma olen kaotanud sõpru, pari...
Ma olen vana. See tähendab, ma olen elanud kauem, kui paljud inimesed, keda ma tundsin ja armastasin.
Ma olen kaotanud sõpru, parimaid sõpru, tuttavaid, töökaaslasi, vanavanemaid, ema, lähedasi, õpetajaid, õpilasi, naabreid ... Mul ei ole lapsi, ma ei oska ette kujutada, mida tähendab lapse kaotus.
Aga ma tahan teile öelda ühte.
Ma tahaksin suuta öelda, et me harjume teiste surmaga. Aga mina pole kunagi suutnud sellega harjuda. Ma ei tahagi harjuda. Lähedase ja armastatud inimese surm murrab iga kord mu südame. Ma ei tahagi, et see oleks sündmus, millel pole tähtsust. Ma ei taha, et see oleks midagi, mis läheb mööda. Minu haavad on armastuse ja suhte tunnistus, mis mind selle inimesega sidus. Ja mida sügavam on haav, seda suurem oli armastus.
Haavad annavad tunnistust elust. Haavad annavad tunnistust, et ma oskan armastada ja elada põhjalikult ka siis, kui ma olen purustatud, et ma võin paraneda ja jätkata armastamist ja elamist. Haavad annavad tunnistust elust. Haavad on inetud ainult inimestele, kes neid näha ei saa.
Valu tuleb aga lainetena. Kui laev hakkab uppuma, te upute, ümbritsetuna risudest. Kõik, mis teie ümber hulbib, meenutab teile selle laeva ilu ja olemust. Ja te suudate ainult hulpida. Te leiate laevariisme ja hoiate seda mõnda aega, kinnitudes kogu jõuga sellele. Võib-olla on see midagi füüsilist. Võib-olla on see ilus mälestus või pilt. Võib-olla on see keegi, kes samamoodi hulbib. Mõne aja jooksul, kõik mida te suudate teha, on hulpida. Jääda ellu.
Alguses on lained 30 meetri kõrgused ja paiskavad end teie vastu halastamatult. Nad tulevad 10 sekundiliste vahedega ja ei anna teile hingetõmbeaega.
Kõik, mida te saate teha, on vastu pidada ja hulpida edasi. Mõne aja möödudes, võib-olla nädalate, võib-olla kuude möödudes leiate te, et lained on ikka veel 30 meetri kõrgused aga nende vahe on suurem. Kui nad tulevad, murravad nad teid ikka veel ja te murdute. Aga kahe laine vahel suudate te juba hingata ja tegutseda. Te ei tea iialgi, mis põhjustab uue valuhoo. Mõni laul, pilt, tagasivaade, lõhn, kohvitass... ja laine murdub teie peale. Aga kahe laine vahel on elu.
Lõpuks näete te, et lained on kõigest 25 meetri kõrgused. Ja 15 meetri kõrgused. Ja samal ajal, kui nad tulevad ikka veel, saabuvad nad suuremat vahedega.
Te tunnete ära, kui nad tulema hakkavad. Sünnipäev, jõulud... Te näete enamikul ajast neid tulemas ja te valmistate end ette. Ja kui laine teid enda alla matab, teate te, et te tulete sellest välja. Läbimärjana, tuhaks põletatuna, ikka kinni hoidmas sellest väiksest laevarisust aga te tulete sellest välja.
Uskuge vana mehe kogemusi. Lained tulevad ikka ja sügaval hingepõhjas te tahaksite, et see lõppeks. Aga te õpite nendega elama. Ja tulevad teised lained. Ja te peate ka nendega õppima elama.
Võib juhtuda, et te peate üle elama palju laevahukkusid.
.jpg)
Kommentaare ei ole