Kas vanemal on õigus öelda, et talle täiskasvanud lapse elukaaslane ei meeldi – või peaks ta oma arvamuse endale hoid...
Kas vanemal on õigus öelda, et talle täiskasvanud lapse elukaaslane ei meeldi – või peaks ta oma arvamuse endale hoidma?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Täiskasvanud laps tutvustab oma uut kaaslast.
Esialgu ollakse viisakad. Istutakse ühise laua taga, räägitakse ilmast, tööst ja igapäevaelust.
Aga vanemal tekib üsna kiiresti tunne:
„Mulle see inimene ei meeldi.“
Võib-olla tundub ta pealtnäha ebameeldiv ja üleolev.
Võib-olla liiga domineeriv.
Võib-olla räägib lapsega halvasti.
Või pole vanemal isegi ühte konkreetset põhjust – lihtsalt sisetunne ütleb, et midagi pole päris õige.
Mida siis teha?
Kas öelda oma täiskasvanud lapsele ausalt välja, mida arvad?
Või vaikida, sest laps on suur inimene ja peab ise oma elu elama?
Täiskasvanud lapse suhe ei ole enam vanema otsustada
Kõigepealt tuleb tunnistada üht üsna lihtsat asja:
täiskasvanud lapse partneri valimine ei kuulu vanema ülesannete hulka.
Vanem võib arvata, et tema laps vääriks kedagi teistsugust.
Ta võib arvata, et partner pole piisavalt haritud, edukas, viisakas, ambitsioonikas või lihtsalt „õiget tüüpi“.
Aga kui kaks täiskasvanud inimest tahavad koos olla, ei vaja nad selleks vanemate heakskiitu.
See võib olla vanemale raske, eriti kui ta on oma lapsega väga lähedane olnud.
Aastaid oli tema see, kellelt küsiti nõu.
Tema tundis lapse sõpru.
Tema teadis, mis lapse elus toimub.
Ja siis tuleb keegi uus, kelle arvamus hakkab järsku rohkem lugema.
See muutus võib tekitada päris tugevaid tundeid.
Vaata ka :
Kas 60+ inimene peaks kuulama laste arvamust, kui ta leiab uue elukaaslase?
Aga kas vanem peaks siis alati vaikima?
Mitte tingimata.
On väga suur vahe, kas vanemale lihtsalt ei meeldi inimese iseloom, või ta näeb midagi, mis tekitab päriselt muret.
Näiteks võib vanem märgata, et uus partner:
- alandab last teiste ees;
- kontrollib, kellega ta suhtleb;
- tahab otsustada tema raha üle;
- muutub armukadedaks sõprade või pere peale;
- survestab teda kiiresti suuri otsuseid tegema;
- räägib temaga halvustavalt;
- püüab teda lähedastest eemale hoida;
- tekitab temas pidevalt hirmu või süütunnet.
Sellises olukorras pole vaikimine tingimata hea lahendus.
Vanem ei pea otsustama, mida laps tegema peab, kuid tal on õigus öelda:
„Ma olen sinu pärast mures.“
„Mulle ta ei meeldi“ pole alati kõige parem viis seda öelda
Kui vanem ütleb:
„Ma ei kannata su meest.“
või:
„See naine pole sulle üldse õige.“
siis juhtub üsna tõenäoliselt üks asi:
laps hakkab oma partnerit kaitsma.
Isegi juhul, kui tal endal oli enne vestlust suhte suhtes kahtlusi.
See on üsna loomulik reaktsioon. Kui keegi ründab inimest, kelle oled ise valinud, võib see tunduda rünnakuna ka sinu enda otsustusvõime vastu.
Palju targem on rääkida konkreetsest käitumisest.
Näiteks:
„Mulle jäi silma, kuidas ta sinuga eile teiste ees rääkis. See tundus mulle lugupidamatu.“
või:
„Ma olen märganud, et sa pole pärast selle suhte algust peaaegu üldse oma sõpradega kohtunud. Kas kõik on hästi?“
Siis ei öelda lapsele, kelle ta peab maha jätma.
Talle lihtsalt antakse midagi, mille üle mõelda.
Vaata ka :
Kas täiskasvanud lapsed peaksid otsustama, millal eakas inimene ei saa enam üksi hakkama ja peaks minema hooldekodusse?
Aga mis siis, kui vanemale partner lihtsalt ei sümpatiseeri?
See on hoopis teine olukord.
Kõik inimesed ei sobi omavahel.
Võib täiesti juhtuda, et lapse elukaaslane on temaga hea, aga vanemale lihtsalt ei meeldi tema iseloom.
Ta räägib liiga palju.
Või liiga vähe.
On liiga lärmakas.
Liiga vaikne.
Tal on teistsugune huumor.
Teistsugused kombed.
Teistsugune maailmavaade.
Sellisel juhul tasub endalt küsida:
kas probleem on päriselt selles inimeses või lihtsalt selles, et mina poleks teda endale partneriks valinud?
Sest vanema maitse ja lapse maitse ei pea olema sama.
Laps peab selle inimesega koos elama.
Mitte vanem.
Vaata ka :
Kas vanaema ja vanaisa peaksid lapselapsi hoidma alati, kui nende täiskasvanud lapsed abi vajavad?
Vanem võib näha vigu, aga ta ei näe kogu suhet
See on samuti oluline.
Vanem näeb sageli ainult väikest osa lapse paarisuhtest.
Jõuluõhtut.
Pühapäevast lõunasööki.
Mõnda külaskäiku.
Ühte tüli.
Ühte ebameeldivat märkust.
Aga ta ei näe kõiki neid hetki, mil paar omavahel hästi läbi saab.
Ta ei näe õhtuseid vestlusi.
Seda, kuidas nad teineteist toetavad.
Millised kokkulepped neil omavahel on.
Mõnikord võib üks halb hetk jätta väga tugeva mulje.
Seetõttu ei tasu ühe olukorra põhjal kohe otsustada:
„See suhe on halb.“
Palju olulisem on korduv käitumismuster.
Mõnikord ei meeldi vanemale mitte partner, vaid see, mida uus suhe muudab
See võib olla valus tunnistada.
Vanem võib arvata, et talle ei meeldi lapse elukaaslane.
Aga tegelikult häirib teda see, et lapsel pole enam tema jaoks nii palju aega.
Varem käis tütar igal pühapäeval külas.
Nüüd läheb ta nädalavahetuseks partneriga reisile.
Varem helistas poeg iga õhtu.
Nüüd helistab kord nädalas.
Varem veedeti jõulud alati koos.
Nüüd tuleb arvestada ka teise perega.
Sellises olukorras võib uus elukaaslane tunduda süüdlasena, kuigi tegelikult on muutunud lihtsalt lapse elu.
Täiskasvanuks saamine tähendabki sageli seda, et vanemate ja laste suhe peab mingil hetkel muutuma.
Vaata ka :
Kas emal on õigus öelda täiskasvanud lastele, et ta ei taha enam nende probleeme lahendada?
Eriti keeruliseks läheb asi siis, kui vanem ütleb: „Ma tunnen inimesi“
Vanematel on rohkem elukogemust.
Ja mõnikord on neil tõesti õigus.
Nad võivad märgata käitumist, mida noorem inimene armununa ei märka.
Aga vanus ei muuda kedagi eksimatuks.
Vanem võib samuti eksida.
Ta võib hinnata inimest liiga kiiresti.
Võrrelda uut partnerit kellegi varasemaga.
Lasta eelarvamustel otsust mõjutada.
Või lihtsalt arvata, et tema teab paremini, milline inimene tema lapsele sobib.
Elukogemus annab õiguse nõu anda.
See ei anna õigust teise täiskasvanu eest otsustada.
Mis siis, kui laps küsib ise: „Mis sa temast arvad?“
Siis tasub aus olla.
Aga ausus ei pea tähendama julmust.
Näiteks võib öelda:
„Ma ei tunne teda veel piisavalt hästi, aga mulle jäi paar asja silma, mis teevad mind ettevaatlikuks.“
või:
„Ta pole võib-olla inimene, kellega mina hästi läbi saaksin, aga tähtis on see, kuidas sina ennast tema kõrval tunned.“
See jätab lapsele ruumi.
Ta saab sinu arvamust kuulata ilma tundeta, et peab kohe valima partneri ja vanema vahel.
Vaata ka :
Kas täiskasvanud lapsed peaksid oma eakat ema rahaliselt aitama – või ei saa seda neilt oodata?
Kõige halvem olukord tekib siis, kui vanem nõuab valikut
„Kas tema või meie.“
See on väga ohtlik tee.
Sest isegi kui vanemal on partneri suhtes õigus, võib selline surve lapse hoopis perest kaugemale lükata.
Kui suhe tõesti osutub halvaks, võib laps hiljem tunda, et ta ei saa enam vanemate juurde tagasi minna.
Miks?
Sest ta kardab kuulda:
„Me ju ütlesime sulle.“
Palju parem on jätta uks avatuks.
Ka siis, kui sa lapse valikuga ei nõustu.
Kui suhe lõpeb, pole „ma ju ütlesin“ eriti kasulik
Oletame, et vanemal oligi õigus.
Suhe laguneb.
Laps tuleb murtud südamega koju.
See pole hetk, mil võita vana vaidlust.
„Ma ju ütlesin“ võib anda vanemale korraks õigustunde, kuid lapsele teeb see tõenäoliselt ainult rohkem haiget.
Palju olulisem on:
„Mul on kahju, et sul on raske. Ma olen siin.“
Hiljem võib suhte üle rahulikult rääkida.
Aga mitte hetkel, mil inimene juba niigi kannatab.
Vaata ka :
Kas täiskasvanud lapsed peaksid vanale emale või isale iga päev helistama – või on see liiga suur ootus?
Ja kui partner ei meeldi, kas teda peab ikkagi pereüritustele kutsuma?
See sõltub olukorrast.
Kui partner lihtsalt ei sümpatiseeri, kuid käitub viisakalt ja austavalt, siis võiks ka vanem proovida viisakaks jääda.
Täiskasvanud lapse partner on osa tema elust.
Kui pere hakkab teda demonstratiivselt välja jätma, võib laps hakata samuti pereüritustest loobuma.
Kui partner aga solvab, ähvardab või käitub kodus vastuvõetamatult, on vanemal täiesti õigus oma kodus piirid paika panna.
Võib öelda:
„Sa oled siia teretulnud, aga meie kodus niimoodi ei räägita.“
See pole sama mis öelda:
„Sa pole siia teretulnud, sest mulle su iseloom ei meeldi.“
Vanema ülesanne muutub, kui laps saab täiskasvanuks
Väikese lapse puhul peab vanem teda kaitsma ja tema eest otsuseid tegema.
Täiskasvanud lapse puhul on roll teine.
Vanem võib:
märgata,
küsida,
hoiatada,
toetada,
öelda oma arvamuse.
Aga lõpuks peab ta lubama lapsel ise otsustada.
Ja mõnikord ka ise eksida.
See on ilmselt üks raskemaid osi täiskasvanud lapse vanemaks olemise juures.
Sa võid näha, et laps liigub sinu meelest vales suunas.
Aga sa ei saa tema elu tema eest ära elada.
Vaata ka :
Kas ema peaks täiskasvanud lapse võlad kinni maksma – või peab ta ise vastutama?
Võib-olla on kõige parem reegel üsna lihtne
Kui sulle ei meeldi lapse partner lihtsalt sellepärast, et ta pole sinu tüüpi inimene, võib olla targem oma arvamusega ettevaatlik olla.
Kui aga näed konkreetset ja korduvat käitumist, mis teeb sinu lapsele haiget või kahjustab tema heaolu, tasub sellest rääkida.
Mitte käsutada.
Mitte ähvardada.
Mitte nõuda lahkuminekut.
Vaid öelda rahulikult:
„Ma räägin sellest, sest sa oled mulle oluline.“
Seejärel tuleb teha kõige raskem osa:
lasta lapsel ise otsustada, mida ta selle teadmisega teeb.
Aga mida sina arvad?
Kas vanem peaks ütlema oma täiskasvanud lapsele, kui talle tema elukaaslane ei meeldi?
Või peaks ta oma arvamuse endale hoidma, kuni laps ise nõu küsib?
Ja kui sina oleksid vanem – kas suudaksid vaikida, kui näeksid, et sinu laps on sinu meelest valinud vale inimese?
Kommentaare ei ole