„Tööjõudu on puudu, aga mind ei taha keegi“ – miks on üle 55-aastasel nii raske uut tööd leida? 01.09.2026, 22:43 ...
„Tööjõudu on puudu, aga mind ei taha keegi“ – miks on üle 55-aastasel nii raske uut tööd leida?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
„Igal pool räägitakse, et töötajaid pole. Mina olen olemas, tahan tööd teha, aga mind ei kutsuta isegi vestlusele.“
Seda lauset võiks öelda rohkem kui üks 55- või 60-aastane tööotsija.
Aastaid on räägitud tööjõupuudusest, sellest, et pensioniiga tõuseb ja inimesed peaksid tööturul kauem aktiivsed olema. Samal ajal kogevad paljud vanemad tööotsijad midagi hoopis muud: kandideerimisavaldused lähevad teele, vastuseid tuleb vähe ja töövestlusele jõudmine tundub vahel peaaegu võimatu.
Kõige raskem pole alati isegi eitav vastus.
Kõige raskem võib olla tunne, et sinu kogemusel pole enam väärtust ainult sellepärast, et sünniaasta pole õige.
57-aastane Mati: „Ma tahan tööd teha, mitte kodus pensioni oodata“
57-aastane Mati jäi eelmisel aastal tööta pärast seda, kui ettevõte, kus ta oli töötanud üle kümne aasta, vähendas töötajate arvu.
Esialgu ei muretsenud ta eriti.
Tal oli pikk töökogemus, korralikud soovitused ja enda sõnul polnud ta kunagi olnud inimene, kes tööd kardaks.
„Mõtlesin, et kuu või kaks ja küll midagi leian. Praegu naeran ise ka selle peale,“ ütleb ta.
Aasta hiljem saadab Mati endiselt kandideerimisavaldusi.
Mõnikord saab ta viisakalt sõnastatud eitava vastuse.
Mõnikord ei tule midagi.
„Kõige rohkem ajab närvi see, et keegi ei ütle otse, milles asi on. Kui olen liiga vana, siis öelgu vähemalt. Muidu hakkad juba mõtlema, et äkki ma tõesti ei kõlba enam millekski.“
Vaata ka :
Kas eakas inimene peaks kolima laste lähedale või jääma sinna, kus on tema kodu ja sõbrad?
„Me otsime dünaamilist ja noorusliku mõtteviisiga inimest“
Vanust ei pea töökuulutuses kirjas olema, et inimene tunneks, et teda sinna ei oodata.
„Nooruslik kollektiiv.“
„Kiire arenguvõime.“
„Kõrge energiatase.“
„Dünaamiline meeskond.“
Ükski neist väljenditest ei tähenda automaatselt, et vanemat kandidaati ei kaaluta.
Aga 55+ tööotsija võib hakata neid hoopis teise pilguga lugema.
Kas mina olen nende jaoks piisavalt „dünaamiline“?
Kas 58-aastane üldse sobib „nooruslikku kollektiivi“?
Kas minu CV pannakse kõrvale juba enne, kui keegi jõuab mu kogemust vaadata?
Ja just siin tekibki paljudel kibestumus.
Tööandja ei pruugi kunagi öelda: „Sa oled liiga vana.“
Aga inimene võib lõpuks tunda, et seda öeldakse talle vaikides.
Kogemus on väärtus – kuni seda äkki liiga palju saab
Noorele tööotsijale öeldakse sageli:
„Sul pole piisavalt kogemust.“
Vanemale:
„Sa oled selle töö jaoks liiga kogenud.“
See võib inimese jaoks kõlada peaaegu absurdina.
Millal täpselt muutus aastatega kogutud kogemus eelisest probleemiks?
Tööandjal võib muidugi olla oma põhjus.
Ta võib karta, et pika kogemusega inimene küsib suuremat palka.
Et ta ei taha teha lihtsamat tööd.
Et tal on väljakujunenud harjumused ja uute töövõtetega kohanemine võtab rohkem aega.
Et ta lahkub kohe, kui leiab parema pakkumise.
Aga kas neid järeldusi saab teha ainult vanuse põhjal?
57-aastane inimene võib olla valmis alustama täiesti uuelt ametikohalt.
Ta võib olla valmis ümber õppima.
Ta võib isegi soovida vähem vastutust kui varem.
Probleem tekib siis, kui talle ei anta võimalust seda üldse öelda.
Vaata ka :
Kas pensionär peaks autot juhtima nii kaua, kuni tervis lubab – või tuleb ühel hetkel ise loobuda?
„Teie palk on meie jaoks liiga kõrge“
Ka palga teema tuleb vanema tööotsija puhul kiiresti mängu.
Paljud tööandjad eeldavad, et pika töökogemusega inimene tahab automaatselt kõrget palka.
Aga alati pole see nii.
Kui inimene on olnud pool aastat või aasta tööta, võib tema suurim soov olla lihtsalt uuesti tööle saada.
„Ma olen isegi öelnud, et tulen väiksema palgaga kui eelmises kohas,“ räägib Mati. „Aga kui vestlusele ei kutsuta, ei saa ma seda ju kellelegi selgitada.“
Teisalt tekib siin uus küsimus.
Kas aastakümnete pikkuse kogemusega inimene peakski leppima väiksema palgaga lihtsalt selleks, et keegi ta tööle võtaks?
Kas vanem töötaja peab ennast odavamalt müüma, et tööturule tagasi pääseda?
„Te otsite inimest pikemaks ajaks“
See lause võib üle 55-aastasele inimesele eriti haiget teha.
Mida tähendab „pikemaks ajaks“?
Viis aastat?
Kümme?
Kakskümmend?
Kui pensioniiga aina tõuseb ja inimestelt oodatakse pikemat tööelu, siis miks võib tööandja samal ajal vaadata 58-aastast kandidaati nagu inimest, kes hakkab kohe lahkuma?
Mõni 30-aastane vahetab töökohta aasta pärast.
Mõni 60-aastane jääks hea meelega samasse ettevõttesse veel kümneks aastaks.
Vanus ei ütle automaatselt midagi inimese lojaalsuse kohta.
Vaata ka :
Kas üksi elav pensionär peaks võtma lemmiklooma – või võib see olla liiga suur vastutus?
Tehnoloogia hirmutab tööandjat rohkem kui töötajat?
Vanema kandidaadi puhul võidakse karta ka seda, et ta ei saa uute programmide, digilahenduste või tehnoloogiaga hakkama.
Mõne inimese puhul võib see muidugi tõsi olla.
Aga kindlasti mitte kõigi.
Praegused 55- ja 60-aastased on kasutanud arvuteid tööl juba aastakümneid. Paljud on läbi elanud rohkem tehnoloogilisi muutusi kui tänased noored töötajad.
Nad on õppinud kasutama uusi programme, nutitelefone, digiallkirju, veebikoosolekuid ja terveid töökorraldussüsteeme, mida nende karjääri alguses polnud olemaski.
Kas uus programm võib vajada õppimist?
Muidugi.
Aga seda vajab sageli ka 25-aastane.
Kõige raskem võib olla tunne, et sind pole enam vaja
Töötus pole ainult rahaprobleem.
Pärast pikka tööelu võib töö olla väga suur osa inimese identiteedist.
Hommikul tõused üles.
Sul on koht, kuhu minna.
Inimesed, kellega suhelda.
Ülesanded, mida lahendada.
Keegi ootab sinult midagi.
Kui see kõik järsku kaob ja uus töö jääb kuude kaupa leidmata, võib inimene hakata kahtlema iseendas.
„Alguses olin vihane,“ ütleb Mati. „Siis hakkasin mõtlema, et äkki ongi asi minus. See on kõige hullem.“
Just seepärast võivad lõputud eitavad vastused või täielik vaikus mõjuda palju valusamalt, kui tööandja arvata oskab.
Ühe ettevõtte jaoks on see üks CV sadade seas.
Tööotsija jaoks võib see olla tema kümnes või viiekümnes katse saada tagasi tunne, et teda on veel vaja.
Vaata ka :
Täiskasvanud laps kolib pärast lahutust ema juurde tagasi – kas ema peaks sellega alati nõustuma?
Samal ajal räägime tööjõupuudusest
Siin tekibki vastuolu, mida paljud vanemad tööotsijad ei mõista.
Ühelt poolt kuuleme pidevalt, et ettevõtted ei leia töötajaid.
Teisalt ütleb 58-aastane inimene:
„Mina tahan töötada. Kus see töö siis on?“
Muidugi ei tähenda tööjõupuudus, et igas valdkonnas oleks kõigile sobiv töökoht.
Vajaminevad oskused ja tööotsija kogemus ei pruugi kattuda.
Mõnes piirkonnas on töökohti rohkem, teises vähem.
Aga ometi tasub küsida, kas ühiskond saab endale lubada olukorda, kus töövõimeline ja motiveeritud inimene jääb kõrvale lihtsalt sellepärast, et ta on üle 55.
Kas vanem töötaja võib olla hoopis kindlam valik?
Vanusega võivad kaasneda ka omad eelised, millest räägitakse vähem.
Pikk töökogemus.
Oskus keerulises olukorras rahulikuks jääda.
Vastutustunne.
Harjumus õigeks ajaks kohale tulla.
Vähem vajadust iga paari aasta järel karjääriredelil järgmisele astmele hüpata.
Oskus inimestega suhelda.
Ja sageli ka väga praktilised teadmised, mida ühestki koolist ei saa.
See ei tähenda, et kõik vanemad töötajad oleksid ideaalsed ja kõik noored ebastabiilsed.
Aga täpselt samamoodi pole õiglane eeldada, et vanem kandidaat on aeglane, muutustele vastu või kohe pensionile minemas.
Inimest tuleks vaadata inimesena.
Kas CV-st võiks sünniaasta üldse välja jätta?
Mõni soovitab vanematel tööotsijatel vanust CV-s mitte rõhutada.
Sünniaastat pole vaja kirjutada.
Väga vanu töökohti võib lühendada.
Kümnete aastate pikkuse töökogemuse asemel võib keskenduda viimase 10–15 aasta kõige olulisemale kogemusele.
Aga ka siin tekib põhimõtteline küsimus.
Miks peaks 58-aastane inimene oma vanust justkui varjama?
Kas probleem on tõesti tema CV-s?
Või hoopis selles, kuidas vanusesse tööturul suhtutakse?
Vaata ka :
Kas inimene peaks pärast aastakümneid töötamist saama pensionist väärikalt ära elada?
Ja mis saab siis, kui pensionini on veel aastaid?
See on ilmselt kogu teema kõige valusam osa.
Inimesele öeldakse:
„Pensionile on veel vara.“
Samal ajal võib tööturg talle vaikides öelda:
„Tööle oled juba liiga vana.“
Aga mida ta siis tegema peaks?
Kui pensionini on veel seitse või kümme aastat, pole võimalik lihtsalt oodata.
Arved vajavad maksmist.
Kodulaen ei küsi sünniaastat.
Toit ei lähe poes odavamaks sellepärast, et tööandjad eelistavad nooremaid.
Ja inimesel endal võib olla veel väga palju tahtmist töötada.
Võib-olla peaksime vanuse asemel küsima hoopis teisi küsimusi
Kas inimene oskab seda tööd teha?
Kas ta on valmis õppima?
Kas tal on motivatsiooni?
Kas ta sobib meeskonda?
Kas tema kogemus võiks ettevõttele midagi juurde anda?
Kui vastus nendele küsimustele on jah, siis miks peaks number passis olema nii oluline?
Võib-olla ei peaks 58-aastane tööotsija tõestama, et ta pole liiga vana.
Võib-olla peaks tööandja hoopis küsima, kas ta laseb vanuse tõttu mööda väga heast töötajast.
Aga mida sina arvad?
Kas üle 55-aastastel on Eestis tegelikult raskem tööd leida või räägitakse vanuselisest diskrimineerimisest liiga palju?
Kas tööandjal on sinu arvates õigus eelistada nooremat kandidaati, kui mõlemal on tööks vajalikud oskused?
Ja kui oled ise pärast 50. eluaastat uut tööd otsinud, kas tundsid kunagi, et just vanus sai takistuseks?
Kommentaare ei ole