„Ma ei taha enam kellegagi koos elada“ – miks üha rohkem üle 50-aastaseid tahab armastust, aga mitte ühist kodu? ...
„Ma ei taha enam kellegagi koos elada“ – miks üha rohkem üle 50-aastaseid tahab armastust, aga mitte ühist kodu?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Pärast 50. eluaastat võib armastus olla sama oluline kui noorena.
Tahetakse lähedust.
Tahetakse kedagi, kellega rääkida.
Kellega reisida.
Kellega õhtul välja minna.
Kellele sõnum saata.
Keda kallistada.
Aga aina rohkem inimesi ütleb samal ajal midagi, mis nooremana oleks tundunud kummaline:
„Ma tahan suhet, aga ma ei taha enam kellegagi koos elada.“
Kas see tähendab, et inimene kardab lähedust?
Et ta pole päriselt armunud?
Et ta tahab ainult mugavat suhet?
Mitte tingimata.
Pärast 50. eluaastat võib soov elada eraldi olla hoopis väga teadlik valik.
Pärast aastakümneid kooselu võib oma isiklik ruum muutuda väga väärtuslikuks
Paljud inimesed on 50. eluaastaks juba väga kaua kellegagi koos elanud.
Abielu.
Lapsed.
Kodu.
Kompromissid.
Teise inimese harjumused.
Pidev arvestamine.
Kes peseb nõud?
Kes tahab telekat vaadata?
Kes magab aknaga lahti?
Kes tahab nädalavahetusel külalisi?
Kes jätab sokid põrandale?
Noorena tunduvad sellised asjad väikesed.
Pärast aastakümneid kooselu võib oma ruum muutuda millekski väga oluliseks.
Kui inimene on pärast lahutust või leseks jäämist mõnda aega üksi elanud, võib ta avastada, et talle meeldib oma elu ise korraldada.
Ta võib armastada vaikust.
Oma hommikurutiini.
Seda, et keegi ei küsi, kuhu ta läheb.
Seda, et ta saab magada nii, nagu tahab.
Ja siis tekibki küsimus:
miks peaks uus armastus automaatselt tähendama sellest kõigest loobumist?
Vaata ka :
Kas pärast 50. eluaastat tasub armastuses rohkem kuulata südant või usaldada hoopis elukogemusi?
Armastus ei pea alati tähendama ühist aadressi
Me oleme harjunud mõtlema, et suhe liigub kindlas järjekorras.
Tutvumine.
Armumine.
Kooselu.
Abielu.
Aga pärast 50. eluaastat ei pruugi inimene enam tahta sama rada uuesti läbi käia.
Ta võib soovida sügavat ja püsivat suhet, kuid samal ajal jätta alles oma kodu.
Kohtuda mitu korda nädalas.
Veeta nädalavahetusi koos.
Reisida.
Tähistada tähtpäevi.
Aidata teineteist.
Ja siis minna õhtul või mõne päeva pärast tagasi oma koju.
Mõne inimese jaoks võib just selline suhe olla palju rahulikum.
Pärast 50. eluaastat on mõlemal juba terve elu olemas
20-aastaselt alustatakse sageli koos peaaegu nullist.
50+ vanuses kohtuvad aga kaks inimest, kellel mõlemal on juba oma elu.
Oma kodu.
Oma mööbel.
Oma harjumused.
Oma lapsed.
Oma sõbrad.
Oma rahaasjad.
Oma lemmikloomad.
Oma rütm.
Kokku kolimine tähendab siis palju rohkem kui lihtsalt kahe hambaharja ühte vannituppa panemist.
Kelle koju kolitakse?
Kes loobub oma kodust?
Kelle mööbel jääb?
Kuidas jagatakse kulud?
Mis saab siis, kui suhe ei tööta?
Kas üks inimene hakkab teise kodus tundma, et ta on külaline?
Need küsimused võivad muuta eraldi elamise täiesti mõistlikuks valikuks.
Vaata ka :
Kas täiskasvanud lastel on õigus olla vastu oma ema või isa uuele suhtele – või peaksid nad vanema valikut austama?
Raha ja vara võivad mängida suuremat rolli kui noorena
Pärast 50. eluaastat võivad inimestel olla juba säästud, kinnisvara, pensioniplaanid või täiskasvanud lapsed, kellele soovitakse midagi jätta.
Ühine kodu võib muuta rahaasjad palju keerulisemaks.
Kes maksab remondi?
Kui üks kolib teise majja, kas ta maksab üüri?
Mis juhtub, kui suhe lõpeb?
Kas uus partner hakkab osalema kuludes, aga tal pole varale mingit õigust?
Kas lapsed hakkavad muretsema pärimise pärast?
Need ei ole väga romantilised küsimused.
Aga päriselus on need olulised.
Mõne inimese jaoks annab eraldi elamine võimaluse hoida armastus ja rahaasjad selgemalt lahus.
Mõni inimene ei taha enam kellegi eest hoolitseja rolli sattuda
See puudutab eriti inimesi, kes on aastaid hoolitsenud teiste eest.
Laste.
Partneri.
Vanemate.
Kodu.
Pere.
Pärast 50. eluaastat võib tekkida tugev soov elada lõpuks natuke rohkem enda jaoks.
Uus suhe võib olla väga oodatud.
Aga mõte uuesti hakata kellegi pesu pesema, tema järelt koristama või kogu majapidamist organiseerima ei pruugi üldse ahvatleda.
Mõni inimene ütlebki väga otse:
„Ma tahan partnerit, mitte uut inimest, kelle eest hoolitseda.“
See ei tähenda, et suhtes ei aidata teineteist.
Aga inimene ei taha enam automaatselt tagasi rolli, mida ta on aastakümneid kandnud.
Vaata ka :
Kas 60+ inimene peaks kuulama laste arvamust, kui ta leiab uue elukaaslase?
Eraldi kodud võivad vähendada igapäevaseid tülisid
Mõnikord pole probleem armastuses.
Probleem on argipäevas.
Üks tahab hommikul rääkida.
Teine tahab vaikust.
Üks on korraarmastaja.
Teine jätab kõik sinna, kuhu juhtub.
Üks tahab iga nädal külalisi.
Teine tahab rahu.
Kui elatakse eraldi, ei pea kõik harjumused omavahel ideaalselt sobima.
Koos veedetud aeg võib jääda rohkem kvaliteetajaks.
See ei tähenda, et probleeme pole.
Aga mõni igapäevane konflikt lihtsalt kaob.
Oma kodu võib tähendada turvatunnet
Eriti pärast rasket lahutust võib oma kodu omada väga suurt emotsionaalset tähendust.
See on koht, mille üle inimesel on kontroll.
Keegi ei saa teda sealt välja saata.
Keegi ei otsusta, kuidas seal elada.
Keegi ei saa tüli käigus öelda:
„See on minu maja.“
Sellisest turvatundest võib olla väga raske loobuda.
Ja inimene võib mõelda:
„Ma võin sind väga armastada, aga ma ei taha enam kunagi olla olukorras, kus mul pole oma kohta.“
See on täiesti arusaadav.
Vaata ka :
Kas vanaema ja vanaisa peaksid lapselapsi hoidma alati, kui nende täiskasvanud lapsed abi vajavad?
Ka lapsed ja lapselapsed mõjutavad otsust
Pärast 50. eluaastat võivad mõlemal partneril olla täiskasvanud lapsed ja lapselapsed.
Kooselu võib tuua väga erinevad pered ühe katuse või ühe kodu ümber kokku.
Kes tuleb jõuludeks?
Kus magavad lapselapsed?
Kas partneri lapsed tunnevad, et nende vanema kodu pole enam nende kodu?
Kas uus partner tunneb, et teda ei võeta pereringi?
Eraldi elamine võib mõnikord aidata hoida need suhted lihtsamad.
Mõlemal jääb alles oma pereelu ning samal ajal on olemas ühine paarisuhe.
Mõne jaoks muudab eraldi elamine suhte isegi romantilisemaks
Kui inimesed ei näe teineteist kogu aeg, võib alles jääda rohkem ootust.
Kohtumiseks valmistutakse.
Mõeldakse, mida koos teha.
Igapäevane tüdimus ei teki nii kiiresti.
Võib tekkida tunne, et partneriga koos olemine on valik, mitte lihtsalt harjumus.
Mõni paar ütlebki, et eraldi elades on neil rohkem romantikat kui siis, kui nad jagasid sama kodu iga päev.
See ei sobi kõigile.
Aga mõnele sobib väga hästi.
Vaata ka :
Kas pensionipõlves on mõistlik suur maja maha müüa ja leida väiksem kodu?
Aga kas selline suhe saab olla päriselt tõsine?
Saab küll.
Ühine kodu ei ole ainus viis näidata pühendumist.
Pühendumist saab näidata ka sellega, et oled teise jaoks olemas.
Peatad tema kõrval raskel ajal.
Peate kokkulepetest kinni.
Planeerite tulevikku.
Tunnete teineteise peret.
Jagate aega.
Usaldate.
Armastate.
Mõni paar võib elada koos ja olla emotsionaalselt väga kaugel.
Teine paar võib elada eraldi ja olla väga lähedane.
Aadress üksi ei ütle suhte kvaliteedi kohta kuigi palju.
Millal võib eraldi elamine aga probleemiks muutuda?
Kõik sõltub sellest, miks inimene seda tahab.
Kui mõlemad soovivad oma kodu ja tunnevad end sellise korraldusega hästi, pole selles midagi halba.
Aga olukord on teine, kui üks tahab lähedust ja ühist elu ning teine kasutab eraldi elamist selleks, et hoida suhet pidevalt eemal.
Näiteks kui üks partner:
ei taha kunagi tulevikust rääkida,
ei taha sind oma ellu päriselt kaasata,
hoiab sind sõpradest ja perest eemal,
kohtub ainult siis, kui talle sobib,
või tahab suhte hüvesid ilma igasuguse vastutuseta,
siis ei pruugi küsimus olla enam lihtsalt erinevates kodudes.
Oluline on, et mõlemad tahaksid enam-vähem sama tüüpi suhet.
Vaata ka :
Kas 60+ naine peaks leppima sellega, et sobivaid vabu mehi on vähe – või tasub ikka oodata õiget?
Kõige tähtsam küsimus pole „kas me elame koos?“
Palju olulisem võib olla küsida:
Kas me mõlemad tunneme ennast selles suhtes armastatuna ja turvaliselt?
Kas meil on teineteise jaoks aega?
Kas saame teineteisele loota?
Kas räägime ausalt tulevikust?
Kas meie vajadused sobivad?
Kas kumbki ei tunne, et peab enda jaoks olulisest loobuma ainult selleks, et suhe näeks teiste silmis „õige“ välja?
Pärast 50. eluaastat võib inimesel olla lõpuks piisavalt elukogemust, et mõista:
hea suhe ei pea välja nägema täpselt samasugune nagu kõigi teiste oma.
Võib-olla tahavad inimesed pärast 50. eluaastat lihtsalt armastada teistmoodi
Mitte vähem.
Mitte pealiskaudsemalt.
Lihtsalt teistmoodi.
Nad tahavad lähedust, aga ka oma ruumi.
Armastust, aga ka iseseisvust.
Partnerit, aga mitte tingimata uut ühist majapidamist.
Ja võib-olla pole selles midagi kurba.
Võib-olla on see hoopis märk sellest, et pärast aastakümneid teiste ootuste järgi elamist teab inimene lõpuks väga hästi, millist elu ja millist armastust ta ise tahab.
Vaata ka :
Kas täiskasvanud lapsed peaksid vanale emale või isale iga päev helistama – või on see liiga suur ootus?
Aga mida sina arvad?
Kas päris paarisuhe tähendab sinu jaoks tingimata ka ühist kodu?
Või võiks kaks inimest olla sügavalt armunud ja püsivas suhtes, kuid elada siiski kumbki oma kodus?
Ja kui sina oleksid pärast 50. eluaastat uuesti suhtesse astumas, kas tahaksid veel kellegagi kokku kolida või eelistaksid oma kodu alles jätta? ❤️
Kommentaare ei ole