Kas täiskasvanud lastel on õigus olla vastu oma ema või isa uuele suhtele? 03.09.2026, 19:45 ...
Kas täiskasvanud lastel on õigus olla vastu oma ema või isa uuele suhtele?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Kui ema või isa leiab pärast lahutust, leseks jäämist või pikka üksiolekut uue kaaslase, võib see täiskasvanud lastele tulla suure üllatusena.
Vanema jaoks võib uus suhe tähendada rõõmu, lähedust ja tunnet, et elu pole veel kaugeltki läbi.
Laste jaoks võib sama olukord aga tekitada hoopis teistsuguseid tundeid.
„Kas sa ikka tunned teda piisavalt hästi?“
„Mulle ta ei meeldi.“
„Miks te nii kiiresti kokku kolite?“
„Kas sul tõesti on selles vanuses uut suhet vaja?“
Ja vahel öeldakse veel otsekohesemalt:
„Ma olen selle suhte vastu.“
Aga kas täiskasvanud lapsel on tegelikult õigus vanema uuele suhtele vastu olla?
Või peab ta leppima sellega, et ema või isa on samuti täiskasvanud inimene, kellel on õigus ise oma elu üle otsustada?
Lapsel on õigus oma tunnetele
Kõigepealt tuleb teha üks oluline vahe.
Täiskasvanud lapsel on täiesti õigus tunda, et talle vanema uus suhe ei meeldi.
Tal võib olla ebamugav.
Ta võib olla kurb.
Kahtlustav.
Armukade.
Või lihtsalt vajada aega, et uue olukorraga harjuda.
Tundeid ei saa käskida.
Kui isa on pärast 40 aastat kestnud abielu järsku uue naisega või ema hakkab pärast pikka üksiolekut kellegagi kohtamas käima, võib see lapse jaoks olla suur muutus ka siis, kui ta ise on juba 40- või 50-aastane.
Aga õigus tunda ei tähenda automaatselt õigust otsustada.
Vaata ka :
Kas vanemal on õigus öelda, et talle täiskasvanud lapse elukaaslane ei meeldi – või peaks ta hoidma oma arvamuse endale, peaasi, et laps ise õnnelik on
Täiskasvanud laps ei pea vanema partnerit valima
Ema või isa uus kaaslane ei pea olema inimene, kelle laps oleks talle ise välja valinud.
Võib-olla tundub uus partner liiga lärmakas.
Liiga vaikne.
Liiga noor.
Liiga vana.
Liiga teistsugune.
Võib-olla ei sobi tema huumor või maailmavaade üldse ülejäänud perega.
Aga kõige olulisem küsimus pole:
„Kas mina tahaksin selle inimesega koos elada?“
vaid:
„Kas mu ema või isa tunneb ennast tema kõrval hästi ja kas teda koheldakse austusega?“
Vanema paarisuhe kuulub eelkõige vanemale endale.
Mõnikord on vastuseisu taga lein
Eriti keeruline võib olla olukord siis, kui üks vanematest on surnud.
Laps võib küll mõistusega aru saada, et leseks jäänud emal või isal on õigus uuesti armuda, kuid emotsionaalselt võib see tunduda hoopis teistmoodi.
„Kas ta unustas ema juba ära?“
„Kas isa asendatakse nüüd kellegi teisega?“
„Kuidas ta saab kellegi teisega meie peremajas elada?“
Need tunded võivad olla väga tugevad.
Aga uus armastus ei kustuta eelmist elu.
Inimene võib armastada ja igatseda oma surnud abikaasat ning samal ajal tahta veel oma elus lähedust, puudutust ja seltskonda.
Uus partner ei pea võtma kellegi teise kohta.
Ta võib lihtsalt saada osaks uuest eluetapist.
Vaata ka :
Kas 60+ inimene peaks kuulama laste arvamust, kui ta leiab uue elukaaslase?
Mõnikord kardavad lapsed vanemat „kaotada“
Varem helistas ema igal õhtul.
Isa käis igal nädalavahetusel laste juures.
Jõulud veedeti alati koos.
Siis tekib uus kaaslane.
Vanem hakkab reisima.
Veetma nädalavahetusi mujal.
Tegema plaane, millesse lapsed enam automaatselt ei kuulu.
Ja täiskasvanud laps võib hakata tundma, et uus inimene „võttis ema ära“ või „isa pole enam meie jaoks olemas“.
Tegelikult võib vanem lihtsalt hakata uuesti elama enda elu.
See ei tähenda, et ta armastaks lapsi vähem.
Aga millal peaks laps siiski oma mure välja ütlema?
On olukordi, kus vaikimine pole tingimata parim lahendus.
Kui täiskasvanud laps näeb näiteks, et uus partner:
- tahab väga kiiresti vanema juurde sisse kolida;
- küsib raha või laenu;
- survestab vara ümber kirjutama;
- püüab vanemat perekonnast ja sõpradest eemale hoida;
- kontrollib tema tegemisi või raha;
- räägib temaga halvustavalt;
- tekitab temas hirmu;
- tahab kõik suured otsused väga kiiresti ära teha,
siis on täiesti mõistetav, et laps räägib sellest.
Aga ka siin on oluline kuidas.
„Ta on petis, jäta ta kohe maha!“ võib panna vanema kohe kaitsesse.
Palju parem on öelda:
„Mul tekkis mure, kui ta palus sul juba nii kiiresti raha laenata.“
või:
„Ma märkan, et sa oled pärast selle suhte algust oma sõpradest väga eemale jäänud. Kas kõik on hästi?“
Nii räägitakse konkreetsest käitumisest, mitte ei üritata vanema elu enda kontrolli alla võtta.
Vaata ka :
Kas eakas inimene peaks kolima laste lähedale või jääma sinna, kus on tema kodu ja sõbrad?
Vara ja pärand muudavad olukorra sageli palju keerulisemaks
Uue suhte puhul kerkib täiskasvanud laste seas väga sageli esile ka küsimus:
„Mis saab pärandist?“
Kui vanemal on maja, säästud või muu vara, võib uus partner tekitada lastes ebakindlust.
Kas ta saab osa varast?
Kas vanem kirjutab maja tema nimele?
Kas midagi, mis pidi kunagi lastele jääma, läheb nüüd võõrale inimesele?
Need küsimused võivad olla arusaadavad.
Aga siin tasub meeles pidada üht põhimõtet:
vanema vara kuulub tema eluajal vanemale.
Lapsed ei saa seda enda omaks pidada lihtsalt sellepärast, et loodavad selle kunagi pärida.
Vanemal on õigus oma raha kulutada, reisida, kolida, kodu müüa ja oma elu nautida.
Samas on täiesti mõistlik, et suuremate varaliste otsuste puhul ei tegutsetaks värske suhte alguses kiirustades.
„Ta on sinust liiga palju noorem“
Vanusevahe on teine teema, mis võib peres kiiresti pingeid tekitada.
Kui 70-aastane isa hakkab käima 48-aastase naisega või 65-aastane ema leiab endast märgatavalt noorema mehe, võivad lapsed kohe kahtlustada:
„Ta tahab ainult raha.“
Vahel võib kahtlus olla põhjendatud.
Aga vanusevahe iseenesest ei tõesta midagi.
Palju olulisem on vaadata, kuidas inimene käitub.
Kas ta tunneb huvi vanema kui inimese vastu?
Kas suhe on vastastikune?
Kas ta austab tema lapsi ja varasemat elu?
Kas rahast räägitakse kahtlaselt kiiresti?
Vanus võib olla üks tähelepanek, aga mitte automaatselt tõend halbadest kavatsustest.
Vaata ka :
Kas emal on õigus öelda täiskasvanud lastele, et ta ei taha enam nende probleeme lahendada?
Kas lapsel on õigus öelda: „Mulle ta ei meeldi“?
Jah.
Täiskasvanud inimesed võivad üksteisele ausalt oma arvamust öelda.
Aga sellele võiks järgneda ka selgitus.
On suur erinevus:
„Mulle ta lihtsalt ei meeldi.“
ja
„Mulle teeb muret see, kuidas ta sinuga teiste ees räägib.“
Esimene on maitse.
Teine on konkreetne tähelepanek.
Kui probleem on ainult selles, et laps ise uue partneriga hästi ei sobitu, siis võib olla õiglasem öelda:
„Ta pole inimene, kellega mina hästi läbi saan, aga kui sina oled õnnelik ja sind koheldakse hästi, siis ma austan sinu valikut.“
Vanemal on õigus oma elu uuesti üles ehitada
See on võib-olla kogu teema kõige olulisem osa.
Inimene ei lõpeta oma isikliku elu omamist päeval, mil tema lapsed saavad täiskasvanuks.
Ema ei pea jääma elu lõpuni üksikuks sellepärast, et lastele on nii mugavam.
Isa ei pea loobuma lähedusest, sest lapsed arvavad, et „selles vanuses pole seda enam vaja“.
60-, 70- või 80-aastasel inimesel võib olla täpselt sama suur vajadus armastuse, seltskonna ja läheduse järele kui nooremal.
Ta võib veel armuda.
Abielluda.
Kokku kolida.
Reisida.
Alustada uut eluetappi.
Laste ülesanne pole talle selleks luba anda.
Vaata ka :
Kas 60+ naine peaks leppima sellega, et sobivaid vabu mehi on vähe – või tasub ikka oodata õiget?
Aga uus partner peaks mõistma, et lapsed ei kao kuhugi
Ka vanemal tasub uues suhtes säilitada tasakaal.
Uus armastus ei pea tähendama, et senine pere kaob üleöö tagaplaanile.
Hea partner saab aru, et tema kaaslasel oli enne teda terve elu.
Lapsed.
Lapselapsed.
Sõbrad.
Mälestused.
Endine või surnud abikaasa.
Uuel partneril pole vaja neid suhteid kustutada, et ise tähtis olla.
Ja kui uus kaaslane hakkab nõudma:
„Kas mina või sinu lapsed,“
siis on see juba hoopis teine küsimus.
Kõige raskem on aktsepteerida otsust, millega sa ise ei nõustu
Täiskasvanud lapse jaoks võib see olla väga raske.
Sa võid olla täiesti veendunud, et ema või isa teeb vea.
Sa võid öelda oma arvamuse.
Sa võid tuua välja konkreetsed murekohad.
Aga kui vanem on otsustusvõimeline, jääb viimane otsus siiski talle.
Täiskasvanud inimese austamine tähendab vahel ka seda, et lubad tal teha valiku, mida sina ise ei teeks.
Ja jah – vahel ka eksida.
Vaata ka :
Kas täiskasvanud lapsed peaksid vanale emale või isale iga päev helistama – või on see liiga suur ootus?
Võib-olla läheb piir just siit
Täiskasvanud lapsel on õigus:
muretseda, küsida, oma arvamus välja öelda ja konkreetsetele ohumärkidele tähelepanu juhtida.
Aga tal pole õigust:
nõuda, et vanem lõpetaks suhte ainult sellepärast, et see talle ei meeldi.
Sest vanema elu kuulub endiselt vanemale.
Lapsed on selles elus tohutult tähtsad.
Aga nad pole selle juhid.
Aga mida sina arvad?
Kas täiskasvanud lastel peaks olema õigus öelda oma emale või isale, et nad on tema uue suhte vastu?
Kas sina kuulaksid oma laste arvamust, kui nad sinu uut kaaslast üldse ei aktsepteeriks?
Ja kumb peaks lõpuks rohkem järele andma – vanem või täiskasvanud lapsed? ❤️
Kommentaare ei ole