Kas täiskasvanud laps peab hoolitsema vanema eest ka siis, kui nende suhe pole kunagi olnud hea? 08....
Kas täiskasvanud laps peab hoolitsema vanema eest ka siis, kui nende suhe pole kunagi olnud hea?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Vanemad kasvatavad lapsi ja lapsed kasvavad suureks. Ühel hetkel võib aga rollide tasakaal muutuda: vanem jääb vanemaks, vajab rohkem abi ning täiskasvanud lapselt oodatakse toetust, hoolt või lihtsalt kohalolekut.
Aga mis saab siis, kui nende suhe pole kunagi olnud lähedane?
Mis siis, kui lapsepõlves oli palju külmust, eemalolekut, kriitikat või isegi haiget tegemist? Kas täiskasvanud lapsel on ikkagi moraalne kohustus oma vanema eest hoolitseda lihtsalt sellepärast, et tegemist on tema ema või isaga?
See küsimus pole sugugi lihtne.
„Ta on ikkagi sinu ema“ või „ta on ikkagi sinu isa“
Seda lauset kuuleb väga sageli.
Ühiskonnas on sügavalt juurdunud arusaam, et vanemad väärivad laste hoolt lihtsalt seetõttu, et nad on vanemad.
Paljude jaoks tundub loomulik, et kui ema või isa vananeb, aitab laps teda igapäevaelus, viib arsti juurde, käib poes, aitab rahaasjades või lihtsalt helistab ja hoiab ühendust.
Aga siin tekib üks oluline küsimus:
kas sugulus üksi loob kohustuse, kui suhe ise pole kunagi olnud turvaline ega lähedane?
Kõik peresuhted ei ole paraku sellised, kus armastus, hool ja toetus on olnud vastastikused.
Mõni täiskasvanud laps kannab endas siiani lapsepõlvest pärit pettumust, hüljatuse tunnet või valu.
Vaata ka :
Kas pärast 60. eluaastat peaks riietuma „eakohaselt“ – ja kes üldse otsustab, mis on eakohane?
Kõik halvad suhted ei ole ühesugused
Oluline on eristada erinevaid olukordi.
Ühes peres võis suhe lihtsalt olla jahe või distantseeritud.
Teises peres võis vanem olla väga kriitiline, emotsionaalselt kättesaamatu või lapse vajaduste suhtes ükskõikne.
Kolmandas võib taustal olla olnud tõsisem väärkohtlemine, sõltuvus, manipuleerimine või vägivald.
Kõiki neid olukordi ei saa panna ühe mõõdupuu alla.
Kui vanem ja laps pole kunagi olnud väga lähedased, ei tähenda see automaatselt, et suhet ei saaks vanemas eas kuidagi ümber kujundada.
Aga kui kontakt vanemaga tekitab täiskasvanud lapses jätkuvalt hirmu, süütunnet, ärevust või tugevat emotsionaalset kurnatust, on olukord hoopis teine.
Hoolitsemine ei pea tähendama enda ohverdamist
Paljud inimesed seostavad vanema eest hoolitsemist sellega, et tuleb anda ära oma aeg, energia ja vahel ka suur osa isiklikust elust.
Tegelikult ei pea see alati nii olema.
Täiskasvanud laps võib aidata ka piiratud viisil.
Näiteks võib ta:
- aidata leida sobivat teenust või hooldust,
- korraldada mõne praktilise küsimuse,
- hoida ühendust talle sobivas mahus,
- aidata asjaajamisega, kuid mitte võtta kogu vastutust enda peale.
Oluline on mõista, et abi andmine ja enda täielik ohverdamine ei ole sama asi.
Täiskasvanud lapsel võib olla oma töö, lapsed, partner, tervis ja kohustused.
Kui ühe inimese hooldamine hakkab täielikult hävitama teise elu, siis pole see enam tasakaalus lahendus.
Vaata ka :
Kas 50+ naine võib kanda rebitud teksaseid või jäägu need tõesti noorematele?
Süütunne võib panna võtma rohkem vastutust, kui tegelikult jaksad
Peresuhetes mängib süütunne väga suurt rolli.
Täiskasvanud laps võib mõelda:
„Mis inimene ma olen, kui ma teda ei aita?“
„Mida teised minust arvavad?“
„Ta on ju ikkagi mu ema.“
„Äkki ma kahetsen hiljem?“
Need mõtted võivad olla väga tugevad.
Aga süütunne ei tähenda alati, et inimene teeb midagi valesti.
Mõnikord tähendab see lihtsalt seda, et ta on õppinud kogu elu teiste vajadusi enda omadest ettepoole seadma.
Seetõttu tasub endalt küsida:
Kas ma aitan sellepärast, et ma päriselt tahan, või sellepärast, et kardan keelduda?
Vaata ka :
„Ma ei taha enam kellegagi koos elada“ – miks üha rohkem üle 50-aastaseid tahab armastust, aga mitte ühist kodu?
Kas vanem on kunagi vastutust võtnud?
Mõnikord võib vanadus tuua peresuhetesse uue võimaluse.
Vanem võib muutuda pehmemaks, tunnistada oma vigu või proovida suhet parandada.
Kui mõlemad pooled tahavad päriselt kontakti taastada, võib see olla väga väärtuslik.
Aga vahel juhtub vastupidi.
Vanem ootab hoolt, kuid ei tunnista kunagi, et on lapsele haiget teinud. Ta võib jätkata kriitika, kontrollimise või manipuleerimisega ka siis, kui ise abi vajab.
Sellises olukorras ei pea täiskasvanud laps loobuma oma piiridest lihtsalt seepärast, et vanem on vanaks jäänud.
Piirid ei tähenda tingimata hoolimatust
Piiride seadmist tõlgendatakse peresuhetes sageli valesti.
Kui laps ütleb:
„Ma ei saa iga päev tulla.“
või:
„Ma aitan sind selles, aga seda ma enda peale võtta ei saa,“
ei tähenda see automaatselt külmust ega hoolimatust.
Piirid võivad olla ainus viis, kuidas mingi suhe üldse toimima jääb.
Mõnikord tähendab terve suhe just seda, et kumbki inimene teab, mida ta saab anda ja mida mitte.
Vaata ka :
Kas täiskasvanud lastel on õigus olla vastu oma ema või isa uuele suhtele – või peaksid nad vanema valikut austama?
Mis siis, kui sa ei taha üldse suhelda?
See on ilmselt kõige valusam osa sellest teemast.
Kui vanem on lapsele minevikus väga haiget teinud ja kontakt kahjustab endiselt tema vaimset heaolu, võib täiskasvanud laps otsustada, et ta ei soovi lähedast suhet.
Mõne jaoks tähendab see vähest kontakti.
Teise jaoks ainult praktilist suhtlemist.
Kolmanda jaoks võib see tähendada täielikku eemaldumist.
Väljastpoolt on selliseid otsuseid väga lihtne hinnata.
Aga kõrvalseisjad ei tea alati, mida inimene on selles peres läbi elanud.
Üht universaalset vastust ei ole
Kas täiskasvanud laps peab vanema eest hoolitsema?
Mõne jaoks on vastus täiesti selgelt jah.
Teise jaoks on see võimalik ainult teatud piirides.
Ja kolmanda inimese jaoks võib enda kaitsmine tähendada seda, et ta ei võta vanema eest hoolitsemist enda kanda.
Peresuhe ei muutu automaatselt heaks ainult sellepärast, et üks osapool vananeb.
Samas ei tähenda keeruline minevik alati seda, et leppimine või uus algus oleks võimatu.
Kõige olulisem on ausalt vaadata, milline see suhe tegelikult on, mida sa suudad anda ja millist hinda see sinult nõuab.
Vaata ka :
Kas vanemal on õigus öelda, et talle täiskasvanud lapse elukaaslane ei meeldi – või peaks ta hoidma oma arvamuse endale, peaasi, et laps ise õnnelik on
Mõtlemiseks
Võib-olla ei peaks küsimus olema ainult:
„Kas ma pean oma vanema eest hoolitsema?“
Vaid ka:
„Millist abi ma saan anda nii, et ma ei kaota selle käigus iseennast?“
Sest ka täiskasvanud lapse heaolu loeb.
Kommentaare ei ole