foto : unsplash / Kristina Tripkovic Lugeja kiri: &q...
|
|
foto : unsplash / Kristina Tripkovic |
Lugeja kiri:
"Ma kirjutan teile, sest ma ei ole nii halvasti ennast kunagi tundnud. Kogu mu elu on kokkuvarisemise äärel. Ma ei tea enam, mida ma tegema peaksin.
Minu mees, kellega ma olen koos elanud 18 aastat (13 aastat olime abielus), mu nelja lapse isa jättis mind maha kaks nädalat tagasi.
Ma olen omadega täiesti läbi, täielikus šokis, mustas masenduses... Ma ei suuda enam süüa ega magada, ma ei jaksa oma laste eest hoolitseda.
Ma katsun edasi elada, lootes tegelikult endamisi, et mu süda jääb seisma või autoga juhtub midagi tee peal, ma lihtsalt ei suuda enam seda kannatada välja, mul on nii valus.
Ma olen 42-aastane naine, me saime mehega kokku, kui ma olin 24-aastane. Meil on olnud üsna ilus suhe, pikk suhe, mõnikord on ka olnud probleeme nagu kõikidel paaridel aga ei midagi erilist. Ma tundsin end temaga hästi ja turvaliselt.
Mu mees käib oma töö pärast tihti ära ("töölähetusel"), ja mina olin pigem kodune, hoolitsesin laste eest.
Mees on selline pigem endassetõmbunud, tõsise ellusuhtumisega. Ei ole mingi naljamees. Rohkem tagasihoidlik. Ta tahab, et ta elu oleks hästi organiseeritud ja ilmselt see mulle tema juures meeldiski, temaga koos tundsin ma turvatunnet.
Meie suhe oli minu jaoks pelgupaik.
Ma tegelikult arvan, et meie suhtes oli midagi valesti juba 10 kuud tagasi, kui ma hakkan tagasi mõtlema ja katsun aru saada.
Me vaidlesime sellel ajal üsna tihti (ma olin palju üksi lastega, tema oli küll töö juures, siis trennis jne)
Ma tundsin oma südames, et ta hoidis nagu minust eemale ja oli külmem minu vastu. Lastega ei olnud ta ka kannatlik, pigem närviline kogu aeg.
Kaks kuud hiljem tundsin ma jälle, et midagi on valesti. Ma katsusin temaga rääkida ja küsida temalt, mis lahti on. Siis ta tunnistaski lõpuks, et ta ei tea täpselt, mida ta oma elult tahab, kas ta peaks minema ära või jääma minuga... Ja kas ta suudab elada veel 40 aastat nii nagu seni.
Ma ausalt tunnistan, et mind see täitsa lõi pahviks ja ma küsisin esimese hooga, kas tal on keegi teine või on ta armunud kellessegi.
Ta kinnitas, et ei.
Me käisime perenõustaja juures. Ta rääkis sama juttu, mida mullegi, öeldes, et ta ei tunne end hästi ja ta ei tea ise ka, mis selle põhjuseks on.
Perenõustaja pakkus talle individuaalset nõustamist, ta vist käis neli korda, siis jättis pooleli.
Ma olin hästi kannatlik temaga, katsusin olla võimalikult tähelepanelik ta vastu, mõista, mida ta üle elab ja mida ta tunneb. Enda kannatused katsusin ma lihtsalt alla neelata samal ajal. Ta on alati olnud selline, kellel on oma isiklik elu, omad sõbrad, omad huvialad...ja selle jaoks on tal olnud vaja palju isiklikku ruumi. Ma austasin seda ja ei hakanud teda keelama.
Puhkus lastega läks hästi. Isegi, kui ma isiklikult tundsin, et ta oli kohati närvilisem (meie viimane laps on kõigest 2-aastane, sündis enneaegsena ja hästi aktiivne). Ma nägin, et isegi, kui mees hoidis telefonil kiivalt silma peal, ta katsus võimalikult vähe helistada ja olla rohkem meiega.
Ma tunnistan, et see mõte, et tal võiks keegi olla, ei kadunud selle aja jooksul kuhugi. Lähedased katsusid mulle selgeks teha, et ma kujutan seda endale ette ja et mu mees on mõistlik inimene, kes ei hakkaks midagi sellist tegema.
Mees ütles, et ta ei näe teraapial mingit mõtet, et ta tunneb end paremini ja kõik on möödas nüüd, ta on jälle nii nagu enne jne.
Ma tahtsin tõesti teda uskuda aga sisimas ma tundsin, et midagi on valesti. Ta ei olnud tema ise.
Võimaliku truudusetuse kohta ütles ta, et tal ei ole kedagi.
Sellel suvel olime me koos praktiliselt kolm nädalat lastega. Selle aja jooksul läks kõik normaalselt.
Me olime regulaarselt vahekorras.
Kõik muutus aga sügise alguses.
Mees oli muutunud jahedaks ja eemalehoidvaks ja oli hästi palju kodust eemal. Tööasjade pärast. Koosolekutel, kokkusaamistel, nõupidamistel, lisatunde tegemas, töökaaslastega koos. .. ta leidis endale igasuguseid vabandusi.
Koju jõudis ta hilja õhtul, öösel praktiliselt ilma, et oleks midagi öelnud selgituseks.
Mul oli tunne, et ma lähen hulluks.
Tema aga oli vait.
Mida rohkem küsimusi ma esitasin, seda kinnisemaks ta muutus.
Ja siis jõudis kätte see saatuslik päev, meie 13. abieluaastapäev. Kui ta jõudis tagasi Soomest, kus ta oli olnud tööasju ajamas (ja kus ta tegelikult ei olnudki)... ta ütles lihtsalt niisama koju jõudes, täiesti lakooniliselt, et ta jätab mu maha, tal ei ole enam tundeid minu vastu ja ta armastab kedagi teist.
Mul oli tunne, et mu süda jääb samal hetkel seisma.
Sellest ajast muutus kõik mu elus. Iga hetk tunnen ma seda meeletut valu enda sees. Mu süda on kildudeks ja teeb haiget.
Ma ei suhtle enam oma mehega.
Ta kolis minema. Enne ütles ta lastele, et ta läheb ära, et issi ja emme ei ole enam koos ja ta armastab ühte teist naist.
Mul on nii valus, et mul pole sõnu, ma olen vihane, pettunud... Ma uurisin järgi ja avastasin kõik ta valed. Ta on juba pikemat aega mulle näkku valetanud. Tal on juba 10 kuud suhe ühe töökaaslasega, lahutatud naisega, kellel on 2 last (6-aastased kaksikud).
Ma olen omadega läbi, ta pettis mind, ta tegi mulle haiget. Ma tegin kõik, et meie suhet päästa aga tema pettis mind juba siis, ta valetas mulle, valetas isegi perenõustajale.
Ta andis kõikidele meie sõpradele ja sugulastele teada, et me ei ole enam koos, et tal on keegi teine ja ta teab, mida ta teeb. Ta on külm inimene, ma ei tunne teda enam ära.
Nüüd tunnen ma ainult suurt kurbust. Ma loodan, et ühel päeval saab ta aru, et ta on teinud suure vea jättes kogu oma pere.
Millised on teie kogemused?
Kommentaare ei ole