foto : unsplash / Guilherme Stecanella 45-aastane Maarj...
|
|
foto : unsplash / Guilherme Stecanella |
45-aastane Maarja sai taas kokku oma noorusearmastusega.
"1989. aastal olin ma 14-aastane. Suvel, koolivaheaja ajal kohtusin ma Kristjaniga, kes oli minust kaks aastat vanem. Kristjaniga sain ma tuttavaks oma sõbranna kaudu, kellega ta käis. Ta tundus mulle kohe selline tore poiss, hästi lõbus. Me olime tihti koos, meil oli selline tore punt.
Siis korraga juhtus, et me magasime koos. Teistele muidugi ei öelnud midagi ja varjasime oma suhet mõnda aega. Kaua see muidugi ei kestnud, sest üks tuttav sattus meile täiesti juhuslikult peale, kui me suudlesime. Sellest tuli suur pahandus, sest mu sõbranna oli minu peale ikka väga tige, et kuidas ma sain tema poisi niimoodi üle lüüa. Ta lõpetas minuga päevapealt suhtlemise ja see kutt ka. Ega ma ei otsinud ka temaga enam suhtlemist, ma tundsin ennast meeletult süüdi oma sõbranna ees. Peale seda läks aeg edasi ja ma sain oma mehega tuttavaks, kolm tütart sündisid. Elu läks oma rada. Kuni siis 24-aastat hiljem - oh üllatust - Kristjan ise võttis minuga ühendust. Ma sain temalt kirja ühel päeval. Olin just hommikukohvi ära joonud ja tegin Facebooki lahti, et vaatan, mis seal toimub. Ja näen - kiri. Teen siis lahti ja loen : "Tere Maarja. Ma ei tea, kas sa mäletad mind veel. "
Mu enda suhe oli selleks ajaks juba karile jooksmas aga ma olin ikkagi veel oma mehega koos ja mõtlesin, et ah, mis ma ikka vastan. Jätsin sinnapaika selle.
Aga siis mitu aastat hiljem tuli ta mulle jälle meelde. Ma olin selleks ajaks lahutatud naine. Ma võtsin kätte ja kirjutasin Kristjanile. Mul polnud mingit kindlat mõtet, millest talle kirjutada. Ma ei olnud valmis uueks suhteks, aga ma vajasin hirmsasti sõpra sellel hetkel. Kristjan oli õnnelik, et ma talle kirjutasin, ütles, et tal oleks hea meel, kui me kokku saaksime. Ta rääkis ka oma elust, ma sain aru, et ta ei ole üksi. Kui ma pakkusin välja, et saame nii kokku, et ta naine ikka ka tuleb, siis ta hakkas põiklema, et talle sobiks paremini, kui me saame üksi kokku. See mulle ka eriti ei sobinud. Ta sai sellest aru ja ei hakanud peale käima.
Paar kuud hiljem võttis ta uuesti ühendust öeldes, et ta on oma naisest lahku minemas. Sellest ajast me hakkasimegi rohkem suhtlema. Tore oli ühiseid mälestusi heietada. Me lobisesime tunde telefonis. No vahemaa oli meie vahel nii suur, et niisama kokku ei saanud just kõrvaltänavas.
Mul oli temaga hea suhelda. Siis ühel päeval ta ütles, et tuleb sinna linna, kus mina elasin, et saame kokku. See hetk, kui me kohtusime jaamas, ta haaras mu oma käte vahele ja oleks mind vist lõhki kallistanud. See äratundmise tunne! Samal päeval me suudlesime ka.
Ma tegin ta oma tütardega tuttavaks. Tütardele meeldis ta kohe, ta on ka selline naljanina ja saab kõigiga hästi läbi. No ja nii need asjad läksid. Järgmisel nädalavahetusel tuli ta jälle. Seejärel kolis ta oma naise juurest välja ja meil hakkas ametlik suhe.
Kaks järgmist aastat olid nagu muinasjutt. Me käsime reisimas siin ja seal, avastasime koos maailma. Lastega ja üksi. Tal on ka lapsed, kellega ma hästi läbi saan. Ma tegin juba suuremaid tulevikuplaane. Ma olin tõesti õnnelik, seda ma pean küll ütlema.
See oli nii ilus, kui sa saad oma noorusearmastusega aastaid hiljem kokku. Meil oli nii hea olla koos. See oli nagu saatus ise oleks meid kokku viinud. Nagu oleks vahepealsed aastad kadunud. Ma ei muretsenud mitte millegi pärast.
Kuni ühe päevani. See oli reedene päev, ma mäletan nii hästi. Ta pidi tulema minu juurde nädalavahetuseks. Sel päeval ta helistas mulle ja mul oli tunne, et kogu mu maailm variseb kokku.
"Tead, anna mulle andeks, aga ma kohtusin ühe naisega. "
Ta tunnistas, et oli mind petnud, et oli maganud selle teise naisega.
Ma ei mäleta, mis ma talle vastasin, ma läksin täiesti hulluks ja viskasin telefoni käest.
Peale seda sain ma temalt sõnumi. Et ta tunneb praegu suurt segadust ja ei tea, mida teha. Et ta ei ole valmis uueks suhteks.
Kuidas see võimalik oli? Peale kõike seda, mis meie vahel oli? Me saime ju nii hästi läbi, mõistsime teineteist ilma sõnadetagi.
Ma ei mäleta, mis edasi toimus, sest ma olin täiesti läbi, ma ei tõusnud voodist, ainult nutsin. Kristjan ei helistanud ega uurinud isegi, kuidas mul läheb. See vaikus tema poolt tegi mulle veelgi rohkem haiget. See oli selline valu, et ma arvasin, ma ei saagi sellest üle.
Lõpuks ma kirjutasin talle, et miks ta minuga nii käitus! Me saime kokku. Mina nutsin, tema nuttis, ta palus, et ma talle andeks annaksin, ütles, et ta tunneb ennast nii halvasti. Ma ei suutnud vastu panna ja me suudlesime jälle. Ja jälle hakkas meie suhe peale. Aga see ei olnud enam nii nagu enne.
Midagi oli valest. Mu tütred muretsesid minu pärast. Mu lähedased ei usaldanud enam teda. Keegi ei tahtnud temast enam midagi kuulda. Nad olid ju näinud, mis see mees minuga tegi. No ja ma siis ütlesin lõpuks talle, et see suhe ei toimi enam, tahame me seda või mitte. Tema anus, et ma ei jätaks teda maha. Aga see läks nii nagu läks. Aeg tegi omad korrektuurid ja eks ta sai ise ka aru, et mul oli õigus.
Kristjan ei petnud mind ainult. Ta rikkus kogu mu elu ära. Ta hävitas kõik selle, mis oli mulle tähtis. Ma olin kaotanud oma usu, rõõmsa meele, lapseliku naiivsuse. Väga raske oli sellega leppida. Ma ei usalda enam mehi. Ma ei usalda isegi iseennast.
Ma arvan, et ta pettis mind tegelikult algusest peale. Ta pettis juba minu sõbrannad minuga, kui me olime teismelised. See oleks pidanud mind juba ettevaatlikuks tegema. Ma arvasin, et ta on aastatega muutunud aga ilmselt ma eksisin.
Allikas : Huffpost
Kommentaare ei ole