Vanaema pilve peal

Vanaema pilve peal. " Kas sa tead, et ma igatsen su järgi ?" Mitte keegi ei vasta... Kuidas see võimalik on, et sind enam mitte ku...

Vanaema pilve peal.

" Kas sa tead, et ma igatsen su järgi ?"

Mitte keegi ei vasta...

Kuidas see võimalik on, et sind enam mitte kusagil ei ole ?

Mul on su number ikka telefonis, ent kui ma helistan, ei võta mitte keegi vastu.

Ma hoian telefoni käes ja kuulen kutsuvat tooni, ent mitte keegi ei vasta.

Ometi sa polnud ju unenägu, ma kuulen siiani su häält oma peas, ma tunnen siiani su kortsus kätt
oma käe peal ja mul on siiani see turvaline tunne, mis mind kogu elu saatis, teades, et sa oled olemas
.

Ma polnud sind kunagi näinud noorena. Kui ma sündisin, olid sa juba üle 50 aasta vana.

Milline olid sa noorena ? Millised olid su unistused ja soovid ? Millist elu oleksid sa tahtnud elada selle asemel, mida saatus sulle tõi ? Sõjaaeg. Lapsed, kes vajasid üleskasvatamist. Ajad olid sellised, et sa pidid nad tihti üksi jätma, et tööl käia ja raha teenida, ehkki süda ei andnud rahu ja olid mõtetes kodus oma laste juures.

Kui väsinud võisid sa olla. Aga sa ei kurtnud kunagi. Su naeratus on mu silmade ees siiani.

Olid sa õnnelik ?Me ei olnud sellistest asjadest kunagi rääkinud, minul oli oma elu ja prioriteedid, nooruseaeg ja omaenda õnne tagaotsimine. Ometi juba siis ei kujutanud ma oma elu ilma sinuta ette, kuidas ma saanukski, olid ju sina iga mu lapsepõlvemälestusega seotud.

Aga sina, sinu noorus, sinu unistused, sinu õnn ?

Ja kui ma olin jõudnud ikka, et omal pere luua ja kus ma oleksin võinud sinult küsida sinu nooruse kohta, olid sina jõudnud ikka, kus su peas kõik järjest hägusemaks jäi ja sa asju unustama hakkasid…

Sa olid suvine päikesepaiste, jõuludeaegne piparkoogilõhn, kuusel põlevate küünalde lõhn, moosipurkide rivi sahvris, trepikojas kostuvad sammude kaja, küdeva ahju soojus, puupliidi ahjus küpsev purukook, suure pommidega seinakella rahulik tiksumine, puukuuri niiske lõhn, sirelite magus lõhn, suured punased pojengid täis sipelgaid, piibelehtede uimastav aroom, sa olid see, kes meid tuppa kutsus hilisõhtul, kui me hoovis mängisime olles unustanud kellaaja, sa olid minu väike aja ja eluga kortsuläinud vanaema.

Ma sooviksin, et seal, kus sa praegu oled, teaksid sa, et kuskil kaugel kellegi südames elad sa ikka edasi, et ma näen sind ikka veel akna peal naeratamas ja kuulen su häält, mis ütleb : «  Ära nuta, minuga on kõik korras. »

Kus sa nüüd oled ? 

Kuidas ma sulle helistada saan ? 

Kas pilve peal on telefoni… ?

...mu ees on vaikne mälestus
hilissuvest veel.
Kui helge päiksekiir, 
taas mu meele viib
suveöine viiv
see aeg on möödunud, 
vaid rusub veel 
meid katkenud on suvetee, 
kui murtud linnutiib.
 Tean, et armastad mind veel...