Enne rasedaks jäämist olid sa kindel - kõik nõuanded ning hoiatused, mis sulle heatahtlikult antud on, ainuüksi selleks, et sa ennast ette ...
Enne rasedaks jäämist olid sa kindel - kõik nõuanded ning hoiatused, mis sulle heatahtlikult antud on, ainuüksi selleks, et sa ennast ette valmistaksid - sul ei ole neid vaja! Sest sinuga ei juhtu seda kõike! Lubatud, tehtud!
Ja sealt edasi... sündis laps.
1. Baby-blues'i ma ei tunne
Baby-blues, sa olid veendunud, on üks asi, mida tunnevad need emad, kes ei olnud ennast ette valmistanud, kes ei olnud endas kindlad. Täiesti väljaspool küsimust on, et neil naeruväärselt pisikestel hormoonidel oleks mingi võim sinu tujude üle, mis peab olema ülihea, sest su beebi on ju sinuga! Kogu see asi on tegelikult sõltuv tahtest ja sina oled otsustanud, et sina ei taha! Ongi kõîk, miks asja keerulisemaks ajada?
Ainult, et need pisitillukesed hormoonid on palju tugevamad kui sina. Ja sinu beebi võib olla (ja kahtlemata ta ongi) maailma kõige armsam-imelisem-suurepärasem-täiuslikum (tõmmake maha need omadused mis teile ei meeldi, ...vajadusel, ...kui soovite), sellegipoolest veedad sa oma päevi endale selliseid küsimusi esitades, mida isegi kõrgema psühholoogia haridusega isikud endale esitada ei julgeks: MIKS ME ELAME?
Mis vahet sellel kõigel üldse on, kui ühel heal päeval me nagunii sureme?
Miks teised saavad hakkama ja mitte mina?
Hullem veel, kui sinult küsitakse, kas sa oled õnnelik (oodates, et sa vastad suure reklaaminaeratusega) ning sa vastad: "Jah...", aga nuttes veelgi rohkem kui sellel päeval, mil sa teismelisena kuulsid oma iidoli surmast. Ja see on juba tõsine lugu!
2. Ma ei kaota oma glamuuri
Sinu ümber on palju noori emmesid, kes on ennast täiesti käest lasknud sellest päevast alates, mil nende väike kõhu-üürnik on oma koopakese maha jätnud selleks, et lõpuks nendega koos olla. Ja sa mõtled, et on täiesti võimatu, et see sinuga juhtuks... Lõppude lõpuks pole ju keeruline leida natuke aega selleks, et enda eest hoolt kanda!!! Ja tegelikult on neil ainult kavatsus sind hirmutada juttudega sellest, mis peale sünnitust olema saab, aga see ei vasta kindlasti tõele!
Ainult, et siiski! See on veelgi hullem. Ja just nimelt - aega ei olegi nii lihtne leida. See selgitab, miks sinu mees edaspidi peab nägema kedagi, kellel on silmaümber mustad rõngad, kellel on mitu üleliigset kilo ja kelle juuksed on sassis, kes möödab oma päevi valutavate rindadega, kes ei kanna stringe ja kes vahetas oma jumestuskreemi venitusarmide vastase kreemi vastu.
3. Detailidest me ei räägi.
On üks imelik nähtus, mis ilmneb enamike emmede seas ja mis sind alati nõutuks on jätnud: peensustest rääkimine. Lahklihalõike õmbluste arvust kuni verejooksu hulgani sünnitusjärgsetel päevadel - mitte miski ei tundu minevat kategooriasse "Top Secret" kui meist saavad emad. Aga sina ju ei ole selline! Sinul on eneseväärikus ja sa oled juba ennast nii kõvasti harinud, et tunda neid asju, teadmaks, et ülejäänud maailma mitte ainult ei jäta külmaks, vaid mõningaid võib lausa häirida teadmine, et ämmaemand oma käe sinu intiimsusesse pistis selleks, et veenduda kas sinna pole jäänud tükikest platsentat.
Sellegipoolest pead sa nentima, et need kaks ainsat teemat, mida sa sünnitusjärgsetel nädalatel üles võtad, on sinu sünnitus ja sinu beebi areng (lemmikseebikas ka natuke, aga tundub, et sinu emakas tundub kummalisel kombel hetkel kõigest muust palju huvitavam. ...oot, mis seal viimases osas toimuski?)
Korraga, oma emast saiapoe müüjani, kogu maailm tunneb sinu beebi tänase hommiku kaka värvust, kogu maailm on teadlik kui mitu korda sa lükkasid enne, kui beebi pea välja ilmus ning kogu maailm teab, et piimapais teeb haiget. Ja sa ei saa aru, miks kõik hakkavad sinust eemale hoidma, samal ajal, kui sul on ju vaja rääkida kuidas laps sulle täna hommikul mähkmevahetuse ajal rinnaesisele pissis.
4. Minust ei saa ärahirmutatud ema
Sa oled ju mõistlik täiskasvanu, kel pole ühtegi põhjust sattumaks paanikasse igast väiksemast krõpsust, mida teeb beebi. Sa ju tead, mis on beebi: beebil võib olla natuke palavikku ilma, et sellest peaks kohe paanikasse sattuma ning ilma, et see oleks ohtlik ja üks beebi võib saada kriimustada, võib köhatada, kui ta joob liiga kiiresti jne. Kui sa näed kui palju emmesid jookseb kohe esmaabisse ainuüksi tatise nina pärast või mõistad kui paljud ei suuda jätta oma maimukesi hoidjaga, lasteaeda või isegi omaenda pereliikme seltsi, siis vannud sa piibli (Closer) juures, et sinust sellist ema ei saa. Sellest sõltub sinu ja su lapse vaimne heaolu!
Ainult, et üks beebi on ju nii väike ja nii õrnake! Kui see on veel sinu beebi, siis on see palju võimsam tunne kui iial arvata oleksid osanud ning sa kardad tema pärast!
Ja nii juhtubki, et ühel ilusal päeval leiad sa end esmaabis, sest lihtsalt su beebi nuttis liiga palju ja ilmselt sellepärast, et eelmisel päeval sai ta vaktsineeritud. Kunagi ei tea ju, äkki on tüsistused...? Ja siis tuleb päev, kus sa veedad mõned tunnid oma sõbrannaga, jättes beebi tema issiga, kes hoolitseb tema eest sama hästi, kui sina ise. Aga, sellest hoolimata, sa ei ole rahulik. Sa helistad lausa iga poole tunni tagant koju, veendumaks, et kõik on korras. Ja kui sa endale ette kujutad päeva, kus sa ta lasteaeda jätad, näed sa ennast garderoobist piilumas, kas kõik on ikka korras ja läheb hästi (tuleb natuke alla võtta, et sind ei märgataks). Parem veel, sa võiksid installeerida videokaamera lapse kaisulooma sisse - see idee ei tundugi nii võõras sulle!
5. Minu ja mu mehe suhe ei muutu
Sinu ümber on leegionite kaupa suhteid, mis on mõranenud peale lapse sündi. Seega, muidugi on sul natuke hirm, aga teie kahe vahel on ju tugev side! Te olete sellest sageli rääkinud ja te olete mõlemad nõus: seni, kuni te hoiate hetki, kus saate omavahel olla ja kuni te suhtlete, ei ole ühtegi põhjust, miks pere suurenemine peaks midagi muutma.
Ainult, et peale tsunaamit on mõned häired. Pikad õhtused jutuajamised asenduvad tsitaadiga: "Ma olen väsinud, head ööd!", kahe norskamise vahepeal, ning õhtusöök kahele on muutunud õhtusöögiks kolmele ja kõige erootilisem hetk, mida te olete vahetanud peale beebi sündi, oli siis kui teie mees kontrollis, kas lahklihalõige on paranemas.
Seega, kõnekäänd, mis ütleb: "Enne, mul olid põhimõtted, nüüd on mul lapsed!", baseerub suuresti tõsielulugudel. Kõige parem on öelda ikka ja jälle: "Never say never!". Sest, küll sa näed, tuleb päev, kus sa muudad meelt!
Jah, isegi Hello Kitty vihmavarju suhtes.
.jpg)
Kommentaare ei ole