„No pange ükskord see muusika juba ometi kinni!” – 62-aastane Anne ei mäleta, millal ta viimati oma kodus rahulikult magada sai 62-aastan...

 

„No pange ükskord see muusika juba ometi kinni!” – 62-aastane Anne ei mäleta, millal ta viimati oma kodus rahulikult magada sai

62-aastane Anne vaatab kella.

 

foto : Canva

 

On reede õhtu, kell näitab veidi pärast kümmet.

Naaberkorterist kostab bass, mis ei kõla enam lihtsalt muusikana. See liigub läbi seina, põranda ja voodi. Klaas veekapis võbeleb kergelt ning elutoa aknalaual olev lillepott näib iga tugevama löögi ajal peaaegu kaasa värisevat.

Anne paneb televiisori valjemaks.

Siis veel natuke valjemaks.

Lõpuks lülitab selle üldse välja.

„Mis mõte sellel on?” küsib ta. „Ma ei kuule niikuinii midagi peale nende tümpsu.”

Naabrite pidu pole alles alanud. Muusika mängib juba kolmandat tundi ning Anne teab varasemast kogemusest, et enne südaööd ei lõpe midagi.

Mõnikord kestab see kella kaheni.

Mõnikord kolmeni.

Vahel jääb mõneks ajaks vaikseks ja Anne jõuab juba voodisse minna. Siis pannakse muusika uuesti käima ning kostab valju naeru, mööbli liigutamist ja rõdul rääkimist.

Anne ütleb iga kord endale, et ei lähe enam ukse taha.

Aga lõpuks tõuseb ikkagi püsti, paneb hommikumantli peale ja lausub läbi hammaste:

„No pange ükskord see muusika juba ometi kinni!”

Anne kodu oli varem tema kõige rahulikum paik

Anne on selles korteris elanud peaaegu kakskümmend aastat.

Ta ostis selle ajal, mil lapsed veel kodus elasid. Hiljem kolisid mõlemad oma elu peale ning pärast lahutust jäi Anne üksi.

Talle meeldis kodu vaikus.

Hommikuti jõi ta köögis kohvi, õhtuti luges või vaatas televiisorit. Nädalavahetusel käis jalutamas ning vahel tuli sõbranna külla.

„Ma pole kunagi nõudnud, et majas oleks täielik haudvaikus,” ütleb ta. „Inimesed elavad, lapsed jooksevad, koerad hauguvad ja remonti tehakse. Ma saan sellest kõigest aru.”

Probleem algas umbes aasta tagasi, kui kõrvalkorterisse kolis noor paar.

Alguses tervitasid nad viisakalt.

Esimesel nädalal toimus soolaleivapidu.

Anne kuulis muusikat, kuid ei öelnud midagi.

„Mõtlesin, et üks kord. Las inimesed tähistavad.”

Järgmisel nädalavahetusel toimus uus pidu.

Siis veel üks.

Mõne aja pärast sai Anne aru, et tegemist pole erandiga.

Selline oligi nende eluviis.

„Me ei tee ju iga päev pidu”

Naaberkorteris elavad 29-aastane Rasmus ja tema elukaaslane Kerli.

Rasmuse sõnul pole nad lärmakad inimesed.

„Me käime mõlemad tööl ja nädala sees oleme enamasti rahulikult,” ütleb ta. „Nädalavahetusel tulevad vahel sõbrad külla. Kas oma kodus ei tohi siis enam muusikat kuulata?”

Tema arvates liialdab Anne olukorra tõsidusega.

„Me ei pane mingit kontserti püsti. Kõlar on elutoas ja muusika on meie jaoks täiesti normaalsel tugevusel.”

Kui Anne on tulnud ukse taha paluma heli vaiksemaks keerata, on Rasmus seda enda sõnul alati teinud.

„Keeran natuke maha. Siis läheb pool tundi mööda ja ta tuleb jälle.”

Rasmuse arvates ei saa kortermajas elades oodata täielikku vaikust.

„Kui tahad, et mitte midagi ei kuuleks, pead metsa kolima.”

See lause ajas Anne eriti vihaseks.

„Miks mina pean ära kolima? Mina elasin siin enne neid ja mul oli rahu.”

Bass ei pea olema väga vali, et see teise korterisse jõuaks

Anne ütleb, et kõige hullem pole alati muusika üldine valjus.

Kõige hullem on bass.

Laulusõnu ta sageli ei kuulegi. Küll aga tunneb ta ühtlast tumedat põrinat, mis tuleb läbi konstruktsioonide.

„See käib otse närvidele,” ütleb ta. „Nagu keegi koputaks terve õhtu seina.”

Bass võib kortermajas levida teistmoodi kui tavaline kõne või televiisoriheli.

See liigub läbi:

• seinte;
• põranda;
• lae;
• torude;
• ventilatsiooni;
• ühiste konstruktsioonide.

Seetõttu võib muusika tunduda mängija enda korteris mõõdukas, kuid kõrval või all elava inimese juures olla väga häiriv.

Rasmus ütleb, et tema seda ei usu.

„Me oleme ise koridoris kuulanud. Sealt pole peaaegu midagi kuulda.”

Anne vastab, et koridor ja tema magamistuba pole sama koht.

„Tulgu istugu minu voodi servale, kui bass kell üks öösel läbi madratsi tuleb.”

Kõige hullem on teadmatus, millal müra lõpeb

Anne sõnul ei väsita teda ainult heli.

Väsitab ka ootamine.

Kui kell on kümme, mõtleb ta, et ehk lõpetavad üheteistkümneks.

Kui kell saab üksteist, loodab ta südaööle.

Südaööl paneb ta kõrvatropid.

Kell üks vaatab uuesti telefoni.

„Sa ei saa magama jääda, sest kogu aeg ootad järgmist valju heli.”

Mõnikord kostab muusika vahele karjeid, naeru või mööbli nihutamist.

Anne keha on pidevalt valmis reageerima.

Isegi kui muusika korraks vaikib, ei suuda ta kohe uinuda.

„Kõrv ootab, millal uuesti hakkab.”

Järgmisel päeval on ta väsinud, ärritunud ja peavaluga.

„Nemad magavad lõunani. Mina ärkan harjumusest kell seitse.”

„Reede õhtul võib ju inimene elada”

Rasmus leiab, et nädalavahetusel peaks inimestel olema rohkem vabadust.

„Me ei tee seda esmaspäeva öösel,” ütleb ta. „Reede ja laupäev ongi ju selleks, et sõpradega olla.”

Tema jaoks tähendab kodune õhtu:

• muusikat;
• head sööki;
• sõpru;
• paar jooki;
• nalja;
• vahel tantsimist.

Ta ei taha iga nädal baari minna.

„Kodus on odavam ja mõnusam.”

Rasmus ütleb, et nad püüavad pärast südaööd vaiksemad olla.

Anne sõnul pole sellel suurt vahet.

„Kui muusika mängib kella kaheni natuke vaiksemalt, siis ma ikka ei maga.”

Tema jaoks pole reede õhtu erand.

„Ka laupäeva hommikul on mul õigus puhanuna ärgata.”

Anne proovis alguses viisakalt rääkida

Esimesel korral läks Anne naabrite ukse taha juba enne südaööd.

Ta palus muusika natuke vaiksemaks panna.

Rasmus vabandas ja keeras heli maha.

Anne uskus, et asi lahenes.

Järgmisel nädalal kordus sama.

Siis jälle.

Anne hakkas iga kord ukse taha minnes järjest rohkem ärrituma.

„Alguses ütlesin palun. Hiljem küsisin, mitu korda ma pean veel ütlema.”

Rasmus tundis, et Anne toon muutus süüdistavaks.

„Ta tuli juba uksele sellise näoga, nagu me oleksime kurjategijad.”

Ühel korral ütles Anne:

„Te pole siin majas üksi.”

Rasmus vastas:

„Teie ka mitte.”

Pärast seda halvenesid suhted kiiresti.

Kui suhted on halvad, häirib iga heli rohkem

Varem tervitas Anne noorpaari trepikojas.

Nüüd vaatavad nad sageli teineteisest mööda.

Anne ütleb, et märkab isegi nende tavalist ukse sulgemist.

Rasmus tunneb, et naabrinaine kuulab teadlikult iga heli.

„Vahel kukub midagi põrandale ja juba koputatakse seina.”

Anne eitab, et ta meelega jälgiks.

„Kui inimene on kuude kaupa magamata, siis muutudki iga heli suhtes tundlikuks.”

Naabritülides juhtub sageli, et algne probleem hakkab mõjutama kõike muud.

Muusika pole enam ainult muusika.

See muutub märgiks hoolimatusest.

Seina koputamine pole enam ainult palve vaiksemaks jääda.

See tundub teisele poolele rünnakuna.

Mõlemad hakkavad uskuma, et naaber teeb asju meelega.

Anne hakkas seina vastu koputama

Ühel ööl, kui muusika oli kestnud juba mitu tundi, võttis Anne harjavarre ja koputas sellega vastu seina.

Alguses kolm korda.

Siis veel.

Muusika jäi hetkeks vaiksemaks.

Mõne aja pärast tõusis heli uuesti.

Anne koputas uuesti.

Rasmus tuli ukse taha ja küsis, mis probleem on.

„Ma ütlesin, et probleem on see, et kell on pool kaks ja ma tahan magada.”

Rasmuse arvates oli seina tagumine samuti häiriv.

„See äratas teised naabrid üles.”

Anne naeris kibedalt.

„Muidugi. Minu kolm koputust äratavad kõik üles, aga nende tundidepikkune pidu mitte.”

Teised naabrid kuulevad, kuid ei taha sekkuda

Anne rääkis maja teiste elanikega.

Üks alumise korruse naaber ütles, et tema kuuleb samuti bassi.

Teine ütles, et tema magamistuba jääb teisele poole ning teda muusika eriti ei häiri.

Kolmas ei tahtnud seisukohta võtta.

„Inimesed ütlevad, et ei taha tülisse sattuda,” räägib Anne.

See teeb talle haiget.

„Kui keegi teine ka ütleks, saaksid nad aru, et mina pole lihtsalt kuri vanamutt.”

Rasmus kasutab teiste vaikimist enda argumendina.

„Kui see oleks tõesti nii hull, siis kaebaks ju terve maja.”

Anne vastab:

„See, et teised vaikivad, ei tähenda, et neil on hea.”

Mõni inimene talub müra paremini.

Mõni kasutab kõrvatroppe.

Mõni ei viitsi vaielda.

Mõni kardab naabriga suhteid rikkuda.

„Kuri vanamutt” on valus silt

Anne kuulis kord rõdult, kuidas üks Rasmuse sõber ütles naerdes:

„Kas kuri naaber tuleb täna jälle ukse taha?”

Kõik naersid.

Anne kuulis seda oma avatud aknast.

„Ma läksin tuppa ja panin akna kinni,” meenutab ta.

Ta tundis end alandatuna.

„Ma ei ole kuri. Ma olen väsinud.”

Anne ei taha noortelt nende elu ära võtta.

Ta ei pahanda, kui nädalavahetusel mõni tund muusikat mängib.

Ta tahab lihtsalt, et öösel saaks magada.

„Miks tehakse minust probleem, kui mina olen see, kes kannatab?”

Rasmus tunneb, et tema üle tahetakse kontrolli saada

Rasmuse kogemus on vastupidine.

Tema tunneb, et Anne tahab otsustada, kuidas nad oma kodus elavad.

„Alguses oli muusika. Siis häirisid külalised. Siis rõdul rääkimine. Siis see, et pesumasin töötas õhtul.”

Ta kardab, et kui nad annavad igas küsimuses järele, ei tohi varsti enam midagi teha.

„Me maksame selle korteri eest samamoodi nagu tema.”

Rasmuse arvates on Anne väga tundlik ning osa helisid kuulub paratamatult kortermajas elamise juurde.

„Me kuuleme ka tema televiisorit ja tolmuimejat.”

Anne peab seda võrdlust ebaõiglaseks.

„Ma ei tõmba tolmuimejaga kell kaks öösel.”

Kas oma kodus võib muusikat kuulata nii valjult, kui tahad?

Paljud inimesed ütlevad:

„Minu kodu, minu reeglid.”

Ent kortermajas ei lõpe kodu mõju alati välisukse juures.

Naabri korterisse võivad jõuda:

• muusika;
• bass;
• karjumine;
• mööbli liigutamine;
• pesumasina tsentrifuug;
• koera haukumine;
• laste jooksmine;
• remont;
• rõdul peetud vestlused.

Kõiki helisid pole võimalik vältida.

Küsimus on sageduses, tugevuses ja kellaajas.

Üks sünnipäevapidu aastas on midagi muud kui peaaegu iga nädal korduv öine müra.

Päevane muusika on midagi muud kui bass pärast südaööd.

Kõrvatropp ei lahenda alati probleemi

Anne on proovinud erinevaid kõrvatroppe.

Mõned suruvad kõrva. Mõned kukuvad öösel välja. Mõned summutavad kõrgema heli, kuid madal bass on endiselt tuntav.

„Pealegi miks pean mina oma kodus iga nädal tropid kõrva panema?”

Ta on proovinud ka:

• valget müra;
• ventilaatorit;
• raadiot;
• teises toas magamist;
• patja kõrvade peale;
• rahustavat teed;
• televiisorit taustaks.

Miski ei lahenda põhiprobleemi.

„Ma ei taha õppida müra sees magama. Ma tahan, et müra lõpeks.”

Unepuudus mõjutab kogu elu

Anne ütleb, et pärast lärmakat ööd on järgmine päev rikutud.

Ta ei jaksa sõbrannaga kohtuda ega pikemale jalutuskäigule minna.

Ta ärritub kergemini ja tunneb, et süda klopib.

„Olen hakanud reedet kartma.”

Juba pärastlõunal jälgib ta, kas naabrite juurde saabuvad külalised.

Kui trepikojas kostab mitu häält või ukse taga on võõrad jalanõud, tekib tal pinge.

„Ma tean juba ette, et öö tuleb halb.”

Kodu, mis peaks pakkuma turvatunnet, on muutunud kohaks, kus Anne ootab uut häiringut.

Mõnikord pole probleem ainult muusikas

Anne sõnul kaasneb pidudega muudki.

Külalised räägivad trepikojas valjusti.

Mõni läheb rõdule suitsetama.

Öösel tellitakse taksosid, uksed pauguvad ning inimesed hüüavad tänaval üksteisele järele.

„Muusika on lihtsalt kõige pidevam osa.”

Rasmus tunnistab, et külalised võivad vahel häälekad olla.

„Aga ma ei saa täiskasvanud inimesi kogu aeg valvata.”

Anne vastab, et võõrustaja vastutab selle eest, mis tema külalised teevad.

„Kui sina kutsud nad, siis sina ütled, et trepikojas ei karjuta.”

Päevane vaikus ei hüvita öist müra

Rasmus ütleb, et suure osa ajast on nende korter täiesti vaikne.

„Me oleme tööpäevadel kodust ära.”

Anne jaoks pole see lohutus.

Ta tahab magada just öösel, mitte esmaspäeva pärastlõunal.

„Mulle öeldakse, et me ei tee ju kogu aeg. Aga kui see toimub igal nädalavahetusel, siis see ongi kogu aeg.”

Müra sagedust tajuvad pooled erinevalt.

Peo korraldaja mäletab iga õhtut eraldi.

Häiritud naaber kogeb neid ühe pika korduva mustrina.

Kas paar tundi ette teatamine aitaks?

Rasmus pakkus ühel hetkel, et annab Annele suuremast peost ette teada.

Anne küsis, mida ta selle teadmisega tegema peaks.

„Kas lähen hotellile?”

Rasmuse arvates aitaks teade vähemalt valmistuda.

Anne sõnul võiks see olla viisakas, kuid ei muuda öist müra vastuvõetavaks.

„Kui ütled ette, et ma ei maga täna öösel, kas siis on kõik korras?”

Samas tunnistab ta, et mõne erilise sündmuse puhul oleks etteteatamine parem kui täielik üllatus.

Näiteks sünnipäev, aastavahetus või harv suurem koosviibimine.

Aga iganädalase peo puhul ei pea ta teavitamist lahenduseks.

Kas kõlarite asukoha muutmine aitaks?

Üks teine naaber soovitas Rasmusel tõsta kõlar Anne seinast kaugemale.

Rasmus proovis seda.

Ta pani kõlari teise seina äärde ja vähendas bassi.

Anne tunnistas, et vahe oli märgatav.

„Täiesti vaikne polnud, aga vähemalt voodi enam ei värisenud.”

See oli esimene kord, kui mõlemad pooled tundsid, et väike muutus võib päriselt aidata.

Võimalikud lahendused võiksid olla:

• kõlari paigutamine naabri seinast kaugemale;
• kõlari alla vibratsiooni summutava aluse panemine;
• bassi vähendamine;
• pärast kindlat kellaaega kõrvaklappide kasutamine;
• akende ja rõduukse sulgemine;
• külaliste arvu piiramine;
• pidude varasem lõpetamine;
• suuremate koosviibimiste mujal korraldamine.

Rasmus ütleb, et kõrvaklappidega seltskonda ei tee.

Anne vastab, et siis võiks pärast südaööd muusika lihtsalt lõppeda.

Kas mõistlik piir võiks olla kell 23?

Anne arvates peaks pärast kella ühtteist olema rahu.

Rasmus peab seda nädalavahetusel liiga varaseks.

„Kell üksteist alles istume lauda.”

Ta pakuks piiriks südaööd.

Anne ütleb, et kui muusika päriselt südaööl lõpeks, oleks see juba suur edasiminek.

„Praegu algabki kõige valjem osa vahel alles siis.”

Nad jõudsid lõpuks esialgse kokkuleppeni:

• tavalisel nädalavahetusel keeratakse muusika kell 22 vaiksemaks;
• südaööl pannakse kõlar kinni;
• pärast seda ei räägita rõdul valjusti;
• suuremast peost teatatakse ette;
• kõlar jääb Anne seinast eemale;
• Anne ei koputa kohe esimese heli peale, vaid ütleb otse, kui probleem päriselt tekib.

Kokkulepe tundus lihtne.

Selle järgimine osutus raskemaks.

Alkohol muudab kokkulepped kergesti ununevaks

Esimesel paaril nädalal pidasid naabrid kokkuleppest kinni.

Siis tuli Rasmuse sünnipäev.

Kell kaksteist mängis muusika endiselt.

Anne saatis sõnumi.

Vastust ei tulnud.

Kell pool üks läks ta ukse taha.

Rasmus oli purjus ja ärritunud.

„Ta ütles, et üks kord aastas võib inimene sünnipäeva pidada.”

Anne vastas:

„Üks kord aastas võib, aga kell ei lakka sünnipäeval olemast.”

Vestlus lõppes tüliga.

Järgmisel päeval vabandas Rasmus.

Ta ütles, et ei märganud kella.

Anne jaoks näitas see, kui kiiresti kaob teistega arvestamine, kui seltskond on hoogu sattunud.

Millal muutub kannatus liiga pikaks?

Anne on mõelnud ametliku kaebuse tegemisele.

Seni on ta kõhelnud.

Ta ei taha naabritega sõda.

Ta ei taha politseid kutsuda ega maja koosolekul kellegi nime esile tõsta.

„Ma tahan lihtsalt magada.”

Paljud inimesed taluvad müra väga kaua, sest kardavad:

• suhteid rikkuda;
• kättemaksu;
• naeruvääristamist;
• „kaebaja” mainet;
• ametliku asjaajamise keerukust;
• seda, et neid ei usuta;
• olukorra veel hullemaks muutumist.

Anne on hakanud üles kirjutama kuupäevi ja kellaaegu, mil müra kestab.

Mitte selleks, et naabreid tingimata karistada.

Ta tahab ise näha, kas olukord on päriselt nii sage, nagu talle tundub.

„Kui oled väsinud, võib kõik tunduda hullem. Aga nimekiri näitab, et ma ei kujuta seda ette.”

Müratekitaja ei pruugi ise aru saada, kui häiriv ta on

Rasmus ütleb, et pärast kõlari liigutamist käis ta esimest korda Anne korteris kuulamas, kuidas muusika sinna kostab.

See juhtus päeval ja Anne pani tema palvel naaberkorteris sama loo mängima.

Rasmus jäi üllatunult vaikseks.

„Bass oli tõesti selgem, kui ma arvasin.”

Ta ei tunnistanud, et kõik Anne kaebused olid õigustatud.

Aga ta sai esimest korda päriselt aru, et heli võib naabri juures olla teistsugune.

„Oma korteris ei tundunud see üldse nii hull.”

Anne jaoks oli see oluline hetk.

„Lõpuks ta vähemalt kuulis, millest ma räägin.”

Üksinda elava inimese rahu peetakse vahel vähem tähtsaks

Anne on tundnud, et noored naabrid arvavad: kuna ta elab üksi ja tal pole väikseid lapsi, pole tema unevajadus nii oluline.

„Nagu mul poleks laupäeval midagi teha.”

Rasmus ütleb, et ta pole nii mõelnud.

Ent Anne kogemus on, et lastega pere kaebust võetaks ehk tõsisemalt.

„Kui kõrval magaks beebi, siis öeldaks kohe, et olge tasa. Aga kuuekümneaastane naine võib küll üleval olla.”

Rahulik uni pole tähtis ainult töötavale inimesele, lapsele või haigele.

Seda vajab igaüks.

Ka peolised tunnevad vahel, et vanemad inimesed tahavad elu keelata

Rasmuse sõbrad ütlevad, et vanem põlvkond unustab, et oli ise kunagi noor.

„Nad räägivad, nagu poleks nemad kunagi pidu pidanud.”

Anne ütleb, et tema pidas samuti pidusid.

„Aga mitte igal nädalal kortermajas kella kolmeni.”

Ta mäletab, et pärast laste sündi muutus teistega arvestamine tema jaoks iseenesestmõistetavaks.

Rasmuse arvates on elu tänapäeval teistsugune.

„Inimesed ongi rohkem kodus ja sõbrad käivad külas.”

Tegelik vastasseis pole alati noorte ja vanade vahel.

On ka noori inimesi, kes ei talu öist müra, ning vanemaid inimesi, kes armastavad valju muusikat.

Küsimus on rohkem elustiilis ja arvestamises kui sünniaastas.

„Oma kodu” on ka naabri kodu

Mõlemad pooled kasutavad sama argumenti:

„Ma tahan oma kodus rahulikult elada.”

Rasmuse jaoks tähendab see vabadust sõpru kutsuda ja muusikat kuulata.

Anne jaoks tähendab see võimalust magada ilma bassita.

Mõlemad õigused on päris.

Ühe inimese vabadus ei saa aga täielikult tühistada teise inimese kodurahu.

Samamoodi ei saa naaber nõuda, et kõrvalkorteris ei kostaks kunagi ühtegi heli.

Mõistlik piir asub nende kahe vahel.

Mida võiks teha enne, kui tüli päriselt suureks läheb?

Naabrite vahel võiks proovida rääkida ajal, mil keegi pole vihane, unetu ega purjus.

Kasulik võib olla:

• kirjeldada konkreetset probleemi, mitte teist inimest rünnata;
• öelda täpselt, mis kellaajal ja milline heli häirib;
• vältida lauseid „te alati” ja „te mitte kunagi”;
• kuulata heli teise inimese korteris;
• leppida kokku selge vaiksem aeg;
• vahetada telefoninumbrid;
• muuta kõlarite asukohta;
• vähendada bassi;
• panna kokkulepe kirja;
• kaasata vajadusel korteriühistu või neutraalne vahendaja.

Lause:

„Te olete täiesti hoolimatud inimesed”

tekitab tõenäoliselt kaitsehoiaku.

Lause:

„Bass kostab minu magamistuppa ja ma ei saa pärast südaööd magada”

annab konkreetse probleemi, mida saab lahendada.

Mõnikord ei aita viisakas rääkimine

Kõik naabritülid ei lahene mõistliku vestlusega.

Mõni inimene lubab vaiksem olla, kuid ei muuda midagi.

Mõni reageerib agressiivselt.

Mõni keerab kiusu pärast muusika veel valjemaks.

Mõni eitab kõike ka siis, kui probleem on ilmselge.

Sellisel juhul ei pea häiritud inimene lõputult üksi ukse taga käima.

Ta võib vajada:

• teiste naabrite toetust;
• korteriühistu sekkumist;
• mürajuhtumite ülesmärkimist;
• ametlikku pöördumist;
• nõu selle kohta, kuidas turvaliselt edasi tegutseda.

Otsene vastasseis ei ole hea mõte, kui naaber on purjus, agressiivne või ähvardav.

Turvalisus on tähtsam kui soov iga hinna eest ise olukord lahendada.

Pärast viimast kokkulepet on olnud veidi parem

Rasmus pani kõlari alla paksu vibratsiooni summutava mati.

Ta vähendas bassi ning lubas pärast südaööd muusikat mitte mängida.

Kõik õhtud pole olnud täiesti vaiksed.

Kuid Anne ütleb, et olukord on paranenud.

„Ma kuulen neid endiselt. Aga ma ei tunne enam, et voodi väriseb.”

Rasmus ütleb, et ka tema jaoks on pinge väiksem.

„Kui tead, mis täpselt häirib, on lihtsam midagi muuta.”

Nad pole sõbrad.

Trepikojas ütlevad siiski jälle tere.

See on väike, kuid oluline muutus.

Anne ei taha naabreid enda vaenlaseks

Anne ütleb, et tema eesmärk pole Rasmust ja Kerlit majast välja ajada.

„Nad võivad elada, sõpru kutsuda ja muusikat kuulata.”

Ta tahab lihtsalt, et nad mäletaksid: teisel pool seina on samuti inimene.

„Mina ei ole nende peo dekoratsioon. Mina elan siin.”

Rasmus ütleb, et Anne võiks omakorda mõista, et iga heli pole tahtlik solvamine.

„Me püüame arvestada, aga täiesti hääletuks me ei muutu.”

Võib-olla ongi naabrite kooselu kõige raskem osa see, et kõik peavad natuke järele andma.

Lõpetuseks

Kortermajas ei saa nõuda täielikku vaikust.

Inimesed kuulavad muusikat, kutsuvad külalisi, kasvatavad lapsi, pesevad pesu ja elavad oma igapäevast elu.

Ent ka oma kodus pidutamisel on piir.

Kui bass kostab tundide kaupa läbi seina, inimene ei saa öösiti magada ning sama olukord kordub peaaegu igal nädalavahetusel, pole see enam ainult „tavaline eluheli”.

See on teise inimese kodurahu pidev rikkumine.

Naaber ei pea lõpetama elamist.

Kuid ta võiks küsida:

• kui vali mu muusika tegelikult kõrvalkorteris on;
• kui tihti ma pidusid korraldan;
• kui kaua need kestavad;
• kas väike muudatus aitaks teisel inimesel magada;
• kas minu vabadus toimub kellegi teise rahu arvelt.

Anne ei taha midagi erakordset.

Ta tahab reede õhtul voodisse minna teadmisega, et öösel ei pea taas hommikumantlis naabri ukse taha seisma minema.

„Ma ei taha nende muusikat ära keelata,” ütleb ta. „Ma tahan ainult, et nad selle ükskord õigel ajal kinni paneksid.”

Mida arvad sina: kas nädalavahetusel peaks naaber valjemat muusikat lihtsalt taluma või peab kodune pidu lõppema hetkel, mil see ei lase teistel enam oma kodus puhata ja magada?