„Kui mina ei helista, ei kuule ma neist nädal aega midagi” – 74-aastane ema väsis alati ise lastega ühendust võtmast 74-aastane Helgi võt...

 

„Kui mina ei helista, ei kuule ma neist nädal aega midagi” – 74-aastane ema väsis alati ise lastega ühendust võtmast

74-aastane Helgi võtab peaaegu igal õhtul telefoni kätte.

 

foto : Canva

 

Ta vaatab ekraani, avab kontaktide nimekirja ja peatub tütre nimel. Mõnikord vajutab helistamisnuppu. Teinekord paneb telefoni tagasi lauale.

„Mõtlen, et äkki tal on kiire,” ütleb Helgi. „Või äkki segan laste õhtusööki. Eks ma siis ootan.”

Vahel möödub üks päev. Siis teine ja kolmas.

Lõpuks helistab Helgi ikkagi ise.

„Kui mina ei helista, ei kuule ma neist vahel terve nädala midagi,” räägib ta. „Siis öeldakse, et ema, miks sa ise varem ei helistanud?”

Helgil on kaks täiskasvanud last, neli lapselast ja telefon, mis on suurema osa päevast vaikne.

Ta teab, et lastel on töö, pered, kodused kohustused ja oma mured. Ta ei taha olla nõudlik ega tekitada süütunnet.

Ent vahel küsib ta endalt:

„Kas ema peab alati olema see, kes ühendust võtab?”

Helgi lapsed elavad oma elu

Helgi tütar Kaire elab teises linnas, töötab täiskohaga ning kasvatab koos abikaasaga kahte kooliealist last.

Poeg Mart elab emast umbes neljakümne minuti kaugusel. Tal on samuti pere, pikk tööpäev ja maja, mille juures leidub alati midagi teha.

Helgi mõistab nende elu väga hästi.

„Ma olen ise ka lapsed üles kasvatanud. Tean, et õhtuks oled vahel nii väsinud, et ei taha kellegagi rääkida.”

Ta ei oota tunniajaseid vestlusi ega seda, et lapsed iga päev tema ukse taga käiksid.

„Piisaks ju mõnikord viiest minutist. Et küsitakse, kuidas sul läheb ja kas kõik on korras.”

Just seda väikest märkamist jääb Helgil kõige rohkem puudu.

Varem helistasid lapsed sagedamini

Kui Helgi abikaasa veel elas, suhtles pere tihedamalt.

Lapsed helistasid mõnikord isale, teinekord emale. Kui üks telefonile ei vastanud, prooviti teist.

Pärast abikaasa surma muutus kodu vaiksemaks ja telefonikõned harvemaks.

„Alguses helistati iga päev,” meenutab Helgi. „Kõik muretsesid, kuidas ma üksi hakkama saan.”

Mõne kuu möödudes läks teiste elu tavapärasesse rütmi tagasi.

Helgi elu aga ei muutunud enam kunagi endiseks.

„Nende jaoks läks elu edasi. Minu jaoks jäi üks tool köögilaua ääres tühjaks.”

Ta ei süüdista lapsi.

Ent üksinda elades võib terve päev mööduda nii, et inimene ei räägi kellegagi.

„Poes ütled tere ja aitäh. Mõnikord ongi see kogu päeva jutt.”

„Miks sa ise ei helista?”

Kui Helgi tütrele ütles, et lapsed võiksid sagedamini helistada, oli Kaire üllatunud.

„Aga ema, sa võid ju ise ka helistada.”

Helgi teadis, et tütrel oli õigus.

Telefon töötab mõlemat pidi.

Ta helistabki ise. Probleem pole selles, et ta ei oskaks või ei julgeks.

Probleem on tundes, mis tekib siis, kui ühenduse hoidmine jääb alati tema ülesandeks.

„Kui mina kogu aeg helistan, tekib tunne, et ainult minul on neid vaja.”

Helgi tahaks vahel näha tütre või poja nime enda telefoni ekraanile ilmumas.

Mitte sellepärast, et tal oleks midagi erilist juhtunud.

Lihtsalt sellepärast, et laps mõtles tema peale.

Täiskasvanud laste jaoks pole vaikus alati hoolimatus

Kaire ei arva, et ta oleks halb tütar.

Ta mõtleb emale iga päev.

Kui poes on soodushinnaga ema lemmikkohv, meenub talle kohe Helgi. Kui ilmateade lubab libedust, mõtleb ta, kas ema ikka ettevaatlikult liigub. Kui lapsed räägivad vanaemast, tunneb ta, et peaks talle helistama.

Ent mõttest ei saa alati tegu.

„Tööpäeva jooksul mõtlen, et helistan õhtul,” räägib Kaire. „Õhtul on trennid, söögitegemine, õppimine ja pesu. Kui lõpuks maha istun, on kell juba palju.”

Ta kardab ka, et lühike telefonikõne solvab ema.

„Kui helistan viieks minutiks ja pean kohe lõpetama, tundub, nagu kiirustaksin ta eest ära.”

Nii lükkab ta kõne järgmisele päevale.

Siis läheb jälle mitu päeva.

Ema ei taha kunagi „segada”

Helgi alustab peaaegu iga kõnet ühe ja sama küsimusega:

„Kas sul on praegu aega rääkida?”

Isegi siis, kui laps ütleb jah, püüab ta vestlust lühikesena hoida.

Ta ei taha kurta ega tunduda üksildane.

Kui tütar küsib, kuidas läheb, vastab Helgi enamasti:

„Kõik on korras.”

Tegelikult võib tal olla olnud halb päev.

Põlv valutas. Öösel ei tulnud und. Naabrinaine viidi haiglasse ja see tekitas hirmu. Katlakivi rikkus veekeetja ning Helgi ei teadnud, millist uut osta.

Need pole suured tragöödiad.

Aga just väikestest asjadest koosnebki inimese igapäevane elu.

„Mõnikord tahaks lihtsalt kellelegi rääkida, et täna õitses esimene roos lahti.”

Lapsed arvavad sageli, et ema saab hästi hakkama

Helgi on iseseisev.

Ta käib ise poes, teeb süüa, maksab arved internetis ja sõidab vajadusel bussiga linna.

Lapsed on tema üle uhked.

Samas võib tugev ja hakkama saav vanem jääda just seepärast vähem märgatuks.

„Ema saab ju ise hakkama,” mõtlevad lapsed.

Helgi saabki hakkama.

Kuid hakkamasaamine ei tähenda, et inimene ei vajaks lähedust.

„Ma ei taha, et keegi minu eest poekotti kannaks,” ütleb ta. „Tahaks lihtsalt tunda, et mind peetakse meeles.”

Kas iga päev helistamine on liiga palju nõutud?

Kõik eakad vanemad ei oota igapäevast telefonikõnet.

Mõni tahab lastega rääkida kord nädalas. Teine eelistab sõnumeid. Kolmas võib tunda, et igapäevane kontrollimine piirab tema iseseisvust.

Helgi tahaks lühikest kõnet peaaegu iga päev.

Tema tütar peab seda keeruliseks.

„Ma armastan ema, aga ma ei jõua iga päev pikalt rääkida,” ütleb Kaire.

Helgi ei ootagi alati pikka vestlust.

Tema jaoks piisaks vahel lausest:

„Tere, ema. Mõtlesin sinu peale. Kas kõik on korras?”

Küsimus pole ainult kõne pikkuses.

Küsimus on regulaarses märkamises.

Mõni ema helistab liiga sageli

Ka täiskasvanud laste vaatenurk võib olla keeruline.

Mõni vanem helistab mitu korda päevas ning solvub, kui laps kohe ei vasta.

Ta võib küsida:

• kus sa oled;
• kellega sa oled;
• miks sa eile ei helistanud;
• miks lapselapsed ei räägi;
• miks sa nädalavahetusel külla ei tule;
• miks sul on kõigi teiste jaoks aega, aga ema jaoks mitte.

Sellised kõned võivad muutuda lähedusest kohustuseks.

Täiskasvanud laps võib hakata telefonihelinat kartma, sest teab, et kõne lõpeb süütundega.

Helgi tunnistab, et on vahel öelnud:

„Eks ma saan aru, sul pole ema jaoks aega.”

Hiljem kahetseb ta seda.

„See tuleb valust, aga ma tean, et sellise jutuga ajan nad hoopis kaugemale.”

Süütunne ei tekita päris lähedust

Kui vanem nõuab telefonikõnet, võib laps küll helistada, aga teeb seda kohustusest.

Vestlusest saab nimekirja täitmine:

emale helistatud – tehtud.

Helgi ei taha sellist kõnet.

„Ma ei taha, et laps vaatab kella ja mõtleb, millal saab lõpetada.”

Ta tahab, et ühenduse võtmine sünniks soovist, mitte hirmust, et ema solvub.

Samas ei teki lähedus alati iseenesest.

Ka suhted vajavad harjumust ja teadlikku pingutust.

Kui kõnet kogu aeg edasi lükata, võib mööduda märkamatult terve nädal või isegi kuu.

„Mul ei ole teile alati midagi rääkida”

Helgi poeg Mart ütleb, et tal pole mõnikord emale midagi uut rääkida.

Tema päevad on sarnased: töö, kodu, remont, laste sõidutamine.

Ta arvab, et ema ootab telefonikõnelt uudiseid.

Helgi jaoks pole uudised olulised.

„Kas me peame iga kord teatama, et midagi erilist juhtus? Võib rääkida ilmast või sellest, mida õhtuks süüa teed.”

Vanema inimese jaoks ei pruugi kõne sisu olla kõige tähtsam.

Oluline võib olla tuttava hääle kuulmine.

Ka vaikne ja tavaline vestlus kinnitab:

„Sa oled endiselt osa minu elust.”

Lapselapsed ei helista peaaegu kunagi

Helgi lapselapsed saadavad talle sünnipäeval sõnumi ja tulevad pühade ajal külla.

Niisama helistavad nad harva.

Helgi ei taha neid sundida.

„Noortel on oma elu ja telefonis rääkimise asemel kirjutavad nad vist rohkem.”

Ta on õppinud sõnumeid ja pilte vastu võtma. Vahel saadab lapselapsele südame või lillepildi.

Ent tal on raske pikemat teksti kirjutada.

„Kui lapselaps saadab foto, vaatan seda mitu korda. Tahaks, et nad teaksid, kui palju see mulle tähendab.”

Kaire arvates võiksid lapsed vanaemale rohkem helistada.

Samas tunnistab ta, et pole seda harjumust neile piisavalt õpetanud.

„Lapsed teevad seda, mida nad kodus näevad. Kui mina emale harva helistan, ei saa imestada, et nemad ka ei helista.”

Vanema inimese jaoks annab kõne turvatunde

Igapäevane või regulaarne kontakt pole ainult emotsionaalne küsimus.

See võib aidata märgata, kui eaka inimese elus on midagi juhtunud.

Telefonikõne käigus võib selguda, et:

• ta kukkus;
• tal on palavik;
• ravimid on otsas;
• kodus pole toitu;
• ta on segaduses;
• mõni võõras on temalt raha küsinud;
• kütmine või elekter ei tööta;
• ta vajab arstiabi;
• meeleolu on pikalt väga madal.

Helgi ütleb, et lapsed küsivad vahel:

„Miks sa kohe ei öelnud?”

Tema vastab:

„Ma ei tahtnud teid tülitada.”

Regulaarne kõne võib luua võimaluse, et vanem räägib probleemist enne, kui olukord muutub tõsiseks.

Kas ema peab alati olema see, kes perekonda koos hoiab?

Paljud emad on terve elu olnud pere keskpunkt.

Nemad:

• helistavad sünnipäevadel;
• tuletavad meelde tähtpäevi;
• kutsuvad kõik pühadeks kokku;
• küsivad, kuidas lastel läheb;
• hoiavad sugulaste vahel ühendust;
• vahendavad uudiseid;
• lepivad tülisid;
• hoolitsevad, et keegi ei jääks üksi.

Ka siis, kui lapsed on täiskasvanud, jätkavad emad sama rolli.

Ühel hetkel võivad nad aga väsida.

Helgi otsustas kord katsetada, mis juhtub, kui ta ise nädala jooksul kellelegi ei helista.

Tütar helistas kuuendal päeval.

Poeg alles kaheksandal.

„Ma tean, et see oli lapsik katse,” tunnistab Helgi. „Aga tahtsin näha, millal keegi märkab.”

Need kaheksa päeva tundusid talle väga pikad.

Täiskasvanud laps ei pruugi mõista, kuidas aeg vanema jaoks liigub

Tööl käiva ja lapsi kasvatava inimese nädal võib mööduda silmapilkselt.

Esmaspäevast saab märkamatult reede.

Üksi elava pensionäri jaoks võib sama nädal olla palju pikem.

Päevas on rohkem vaikseid tunde.

Helgi tütar ütles ükskord:

„Aga me ju alles rääkisime.”

Helgi mäletas, et sellest oli möödunud üheksa päeva.

Mõlemad tajusid aega erinevalt.

Kaire jaoks oli vahepeal olnud kümneid kohustusi ja sündmusi.

Helgi päevades oli rohkem kordumist ja vähem inimesi.

Seepärast võibki üks nädal tunduda ühele lühikese ja teisele väga pika ajana.

„Mina helistasin oma emale iga päev”

Helgi võrdleb vahel lapsi iseendaga.

Kui tema ema veel elas, helistas Helgi talle peaaegu iga päev.

„Isegi siis, kui olin tööl ja lapsed väikesed.”

Kairele teeb selline võrdlus haiget.

„Ajad olid teised ja inimeste elud olid teistsugused,” ütleb ta.

Helgi mõistab seda, kuid ei suuda päriselt loobuda tundest, et tema pingutas rohkem.

Põlvkondade vahel võibki olla erinev arusaam sellest, mida tähendab hooliv laps.

Vanema põlvkonna jaoks väljendus hoolimine sageli:

• sagedases helistamises;
• külas käimises;
• praktilises abis;
• vanemate eest hoolitsemises;
• perekohustuste esikohale seadmises.

Noorem põlvkond võib armastada sama palju, kuid näidata seda teistmoodi.

Näiteks korraldada internetipanga asju, tellida emale vajalik ese või tulla appi siis, kui tõesti vaja.

Helgi jaoks ei asenda ükski neist siiski tuttava hääle kuulmist.

Kas sõnumist piisab?

Kaire saadab emale sageli hommikul sõnumi:

„Ilusat päeva!”

Või õhtul:

„Kas kõik korras?”

Helgi hindab neid sõnumeid, kuid eelistab kõnet.

„Sõnum on tore, aga telefonis kuuled hääle järgi ära, kuidas inimesel päriselt läheb.”

Samas võib sõnum olla parem kui täielik vaikus.

Perekond võiks kokku leppida, milline suhtlusviis kellelegi sobib.

Võimalused pole ainult pikk telefonikõne.

Kontakti saab hoida ka:

• lühikese kõnega;
• häälsõnumiga;
• videokõnega;
• fotode saatmisega;
• ühise pererühmaga;
• kindla nädalapäeva kõnega;
• hommikuse või õhtuse sõnumiga.

Oluline on, et vanem ei jääks kogu vastutusega üksi.

Kindel helistamispäev võib aidata

Helgi pere proovis lõpuks teha kokkuleppe.

Kaire helistab emale teisipäeva ja pühapäeva õhtul. Mart helistab neljapäeval ning nädalavahetusel saadab vähemalt sõnumi.

Kõned ei pea olema pikad.

Kui kellelgi pole aega, öeldakse seda ausalt ja lepitakse kokku uus hetk.

Alguses tundus selline graafik veidi kunstlik.

„Kas oma emale peab nüüd kalendrisse meeldetuletuse panema?” küsis Kaire endalt.

Siis mõistis ta, et kalender pole armastuse puudumise märk.

Inimesed panevad kalendrisse arsti, trenni, koosoleku ja lapsevanemate koosoleku. Miks ei võiks sinna panna ka kõnet inimesele, kes on oluline?

Harjumuse tekkides ei tundunud see enam kohustusena.

Helgi õppis samuti rohkem ise rääkima

Ka Helgi tegi enda käitumises muudatuse.

Ta lubas, et ei vasta enam alati:

„Kõik on korras.”

Kui tal on kurb või üksildane päev, ütleb ta seda.

Kui vajab abi, küsib otse.

Kui tahab lihtsalt rääkida, ei mõtle ta, et on koormaks.

„Lapsed ei saa mu mõtteid lugeda,” tunnistab ta.

Samuti lõpetas ta vihjete tegemise.

Selle asemel et öelda:

„Eks sul pole jälle aega,”

ütleb ta nüüd:

„Mul oleks hea meel, kui saaksime homme natuke pikemalt rääkida.”

See muutis kõned rahulikumaks.

Ühenduse hoidmine ei tohiks olla ühe poole ülesanne

Lähedane suhe ei püsi ainult sellepärast, et inimesed on sugulased.

Ka ema ja täiskasvanud lapse vahel tuleb sidet hoida.

See tähendab, et mõlemad võiksid:

• ise ühendust võtta;
• teise elu vastu huvi tunda;
• oma vajadustest otse rääkida;
• mitte kasutada süütunnet;
• austada teise aega;
• märgata, kui vaikus venib liiga pikaks;
• luua ühiseid harjumusi;
• mitte eeldada, et teine alati alustab.

Ema ei peaks oma laste kõnesid välja teenima.

Aga ka lapsed ei peaks tundma, et nad peavad olema ööpäev läbi kättesaadavad.

Tasakaal asub hoolimise ja austuse vahel.

Mõni vanem ei taha üldse sagedasi kõnesid

Kõik pered ei ole ühesugused.

Mõni 75-aastane inimene on aktiivne, käib tööl, reisib ja suhtleb iga päev paljude inimestega. Ta võib pidada laste igapäevaseid kontrollkõnesid tüütuks.

Teine elab üksi, liigub vähe ja kuuleb nädala jooksul väga harva teise inimese häält.

Sama reegel ei sobi kõigile.

Seetõttu tasub küsida otse:

„Kui sageli sa tahaksid, et me suhtleksime?”

See lihtne küsimus võib ennetada palju solvumist ja valearusaamu.

Üks kõne võib muuta terve päeva

Helgi ütleb, et pärast head vestlust on kodu kuidagi vähem vaikne.

Ta paneb telefoni lauale, teeb teed ja mõtleb kuuldud lugudele.

Lapselapse kontrolltöö. Tütre töökaaslane. Poja pooleliolev remont. Täiesti tavalised asjad.

„Mul on siis tunne, et olen jälle nende elus natuke kaasas.”

Ta ei taha teada kõike ega juhtida laste elu.

Ta tahab lihtsalt kuuluda.

Üks viieminutiline kõne võib helistaja jaoks olla väike osa päevast.

Üksi elava vanema jaoks võib see olla päeva kõige olulisem hetk.

„Ma ei taha, et nad helistaksid ainult siis, kui mind enam pole”

Helgi sõbranna suri ootamatult.

Pärast matuseid ütles sõbranna poeg, et kahetseb, et ei helistanud emale sagedamini.

See jäi Helgile meelde.

„Me kõik arvame, et aega veel on,” ütleb ta. „Et helistan homme või lähen järgmisel nädalal külla.”

Enamasti ongi aega.

Aga alati mitte.

Helgi ei taha lapsi hirmutada ega süütunnet tekitada.

Ta tahab lihtsalt, et lähedust ei lükataks lõputult edasi.

„Ma ei taha, et nad pärast mõtleksid, miks nad ei helistanud. Parem helistagu praegu, kui ma saan veel vastata.”

Lõpetuseks

Kas eakas ema peab oma lastele iga päev helistama või peaksid lapsed ise rohkem ühendust võtma?

Telefon töötab tõepoolest mõlemat pidi.

Ema võib ise helistada ning ei pea ootama, et lapsed tema mõtteid loeksid. Samal ajal ei tohiks kogu peresideme hoidmine jääda alati vanema inimese ülesandeks.

Täiskasvanud laste elu võib olla kiire.

Ent isegi lühike kõne või sõnum ütleb:

„Ma mõtlen sinu peale. Sa oled mulle tähtis.”

Kõik vanemad ei vaja iga päev telefonikõnet. Mõnele piisab paarist korrast nädalas. Oluline on sellest omavahel ausalt rääkida ja leida rütm, mis sobib mõlemale poolele.

Ema ei taha tingimata pikka vestlust ega igapäevast aruannet.

Sageli tahab ta lihtsalt tunda, et tema lapsed ei mäleta teda ainult siis, kui neil endil midagi vaja on.

Ja lapsed ei peaks ühendust võtma ainult kohustusest.

Nad võiksid seda teha seni, kuni teisel pool telefoni on veel tuttav hääl, mis alati nende kõnet ootab.

Mida arvad sina: kas eakas vanem peaks ise sagedamini lastele helistama või on täiskasvanud laste kohustus vanematega regulaarselt ühendust hoida?