„Mina teenisin selle kodu välja” – 68-aastane naine tahab maja maha müüa, kuid lapsed ootavad pärandust 68-aastane Sirje istub oma maja k...
„Mina teenisin selle kodu välja” – 68-aastane naine tahab maja maha müüa, kuid lapsed ootavad pärandust
68-aastane Sirje istub oma maja köögis ja vaatab aknast aeda.
.png) |
| foto : Canva |
Sama aeda, kus tema lapsed kunagi paljajalu jooksid, kus peeti sünnipäevi, tehti jaanituld ja istutati esimene õunapuu.
See maja on olnud tema kodu üle kolmekümne aasta.
Nüüd tahab Sirje selle maha müüa.
Mitte sellepärast, et ta kodu ei armastaks. Vastupidi. Tal on raske lahkuda majast, mille iga nurk on täis mälestusi.
Aga maja on muutunud tema jaoks liiga suureks, liiga kulukaks ja liiga raskesti hooldatavaks.
Sirje tahaks osta väiksema korteri, jätta osa rahast säästudeks ning kasutada osa sellest reisimiseks ja enda elu nautimiseks.
Tema kaks täiskasvanud last pole sellest mõttest vaimustuses.
Nende arvates peaks maja jääma perele.
„See on ju meie lapsepõlvekodu,” ütles tütar.
„Sa ei pea kõike maha müüma ja raha ära kulutama,” lisas poeg.
Sirje kuulas neid ja tundis, kuidas temas tõusis korraga kurbus ja pahameel.
„Mina teenisin selle kodu välja,” vastas ta. „Miks te juba praegu minu pärandust jagate?”
Maja ehitati laenude, ületundide ja loobumiste hinnaga
Kui Sirje ja tema abikaasa maja ostsid, oli see vana ning vajas peaaegu kõiges remonti.
Katus laskis läbi, aknad olid viltu ning vannituba polnud tänapäevases mõttes olemaski.
„Me ei saanud valmis maja osta,” meenutab Sirje. „Raha ei olnud.”
Nad tegid suure osa tööst ise.
Abikaasa vahetas põrandaid ja parandas katust. Sirje värvis seinu, kraapis vana tapeeti ja hoidis samal ajal lapsi.
Maja eest tasumiseks tuli teha tööd.
Sirje töötas raamatupidajana, võttis aeg-ajalt lisatöid ning loobus paljudest asjadest, mida teised endale lubasid.
Pere ei käinud kallitel reisidel. Mööbel osteti järk-järgult. Suur osa riietest pärandati sugulastelt või õmmeldi ise.
„Kõik raha läks majja,” ütleb Sirje. „Mõni kuu vaatasime, kas saame üldse midagi kõrvale panna.”
Lapsed mäletavad maja kui turvalist kodu.
Sirje mäletab ka makseid, muret, katkist boilerit, öiseid arvestusi ja aastaid kestnud kokkuhoidu.
„Nemad näevad lapsepõlvekodu. Mina näen ka seda, kui palju tööd me selle nimel tegime.”
Pärast abikaasa surma jäi kogu vastutus Sirjele
Sirje abikaasa suri viis aastat tagasi.
Alguses ei tahtnud naine maja müümisest kuuldagi.
„Mul oli tunne, et kui maja ära annan, kaotan temast veel ühe osa.”
Ta jättis kõik peaaegu samaks.
Mehe tööriistad olid garaažis, jope rippus esikus ning tema istutatud ploomipuud kasvasid aia taga.
Aja jooksul muutus maja aga vaikseks ja raskeks.
Sirje pidi üksinda hoolitsema:
- kütte eest;
- aia eest;
- remondi eest;
- lume lükkamise eest;
- vihmaveerennide puhastamise eest;
- katuse ja torude pärast;
- kommunaalkulude eest;
- suure hulga tubade koristamise eest.
„Maja ei hooli sellest, kas oled 40 või 68,” ütleb Sirje. „Ta tahab ikka hoolt.”
Talvel kardab ta libedat õue. Sügisel on lehti liiga palju. Kevadel tuleb midagi parandada. Suvel kasvab muru kiiremini, kui Sirje jõuab niita.
„Ma olen väsinud sellest, et alati on midagi teha.”
Lapsed käivad külas, aga maja peab üleval Sirje
Sirje poeg elab teises linnas. Tütar elab oma perega umbes tunni aja kaugusel.
Mõlemad käivad ema juures külas, kuid mitte väga sageli.
Poeg aitab aeg-ajalt mõne suurema tööga. Tütar toob taimi ja aitab pühade ajal koristada.
Igapäevane vastutus jääb siiski Sirjele.
„Kui räägin, et hekk vajab lõikamist või katus tilgub, siis öeldakse, et vaatame millalgi,” räägib ta. „Aga see millalgi ei tule alati.”
Kui Sirje ütles esimest korda, et tahab maja müüa, olid lapsed üllatunud.
„Poeg ütles, et tema oleks tahtnud kunagi selle maja endale,” meenutab Sirje.
Sirje küsis, miks ta pole seda varem öelnud.
Poeg vastas, et ta arvas, et maja jääb niikuinii lastele.
„Aga millal?” küsib Sirje. „Pärast minu surma?”
See küsimus muutis vestluse ebamugavaks.
Kas lapsepõlvekodu kuulub moraalselt ka lastele?
Sirje lapsed tunnevad, et maja pole lihtsalt kinnisvara.
See on koht, kus nad üles kasvasid.
Seal on:
- nende lapsepõlvetoad;
- uksepiidale märgitud pikkused;
- isa ehitatud saun;
- vana õunapuu;
- pere tähtpäevade mälestused;
- ema hoitud kodu;
- tunne, et alati on kuhugi tagasi tulla.
Tütar ütleb, et maja müümine võõrale tunduks nagu osa pereajaloost kaoks.
„Ma saan sellest aru,” ütleb Sirje. „Aga kas mälestuste pärast pean mina seal lõpuni rügama?”
Ta ei usu, et kinnisvara ise hoiab perekonda koos.
„Kui lapsed tahavad mind näha, võivad nad tulla ka korterisse.”
Tema arvates on ebaõiglane eeldada, et ta säilitab suure ja kuluka maja ainult selleks, et lastel oleks tulevikus midagi pärida.
„Me ei mõelnud ainult rahale”
Sirje lapsed kinnitavad, et nad pole ahned.
Poeg ütleb, et tahaks maja hoida pere käes.
Ta kujutab ette, et tema enda lapsed võiksid seal suviti olla ja vanaema juures käia.
Tütar kardab, et ema müüb maja liiga odavalt või kulutab raha kiiresti ära ning jääb hiljem ise hätta.
„Nemad ütlevad, et muretsevad minu tuleviku pärast,” räägib Sirje. „Aga vahel tundub, et nad muretsevad ka enda tuleviku pärast.”
Sirje ei süüdista lapsi pahatahtlikkuses.
Ta usub, et pärandiootus võib tekkida märkamatult.
Kui vanemal on maja, korter või maa, hakkavad lapsed mõnikord juba tema eluajal mõtlema, mis sellest kunagi saab.
Keegi ei pruugi seda otse välja öelda.
Aga see mõjutab arutelusid.
Sirje tahab väiksemat kodu ja lihtsamat elu
Sirje on käinud vaatamas paari kahetoalist korterit.
Ta tahaks elada kohas, kus:
- poed on lähedal;
- bussipeatus on jalutuskäigu kaugusel;
- pole vaja lund lükata;
- küte ei nõua pidevat muret;
- trepikoda ja õu on hooldatud;
- remondikulud on etteaimatavamad;
- ta saaks ukse lukku keerata ja pikemaks ajaks ära minna.
„Ma tahan elada, mitte maja teenindada.”
Sirje unistab, et võiks reisida.
Ta pole kunagi käinud Itaalias. Ta tahaks näha merd, sõita koos sõbrannaga mõnele kultuurireisile ja veeta talvel paar nädalat soojemas kohas.
„Kas see on tõesti nii isekas?”
Laste arvates võiks ta reisida ka maja müümata.
Sirje naerab.
„Mille eest? Pensionist?”
„Kas pensionär peab säästma kogu vara lastele?”
See küsimus tekitab paljudes peredes pingeid.
Ühed leiavad, et vanemad on oma elu jooksul piisavalt teinud ning võivad oma vara ja raha kasutada täpselt nii, nagu soovivad.
Teised usuvad, et perevara peaks liikuma põlvest põlve.
Nende arvates annab pärandus lastele:
- turvatunde;
- võimaluse kodulaenu vähendada;
- stardikapitali;
- pere ajaloo;
- midagi, mida omakorda enda lastele edasi anda.
Sirje mõistab seda mõtet.
Ka tema oleks tahtnud noorena vanematelt suuremat abi.
„Aga meie ei saanud midagi,” ütleb ta. „Tegime kõik ise.”
Ta ei arva, et lapsed peaksid samamoodi raskusi kannatama.
Samas ei taha ta enda järelejäänud elu muuta ohverduseks selle nimel, et lastel oleks kunagi lihtsam.
Pärandist rääkimine võib paljastada valusaid ootusi
Sirje perekonnas polnud varem rahast palju räägitud.
Kõik eeldasid, et asjad lahenevad omal ajal.
Maja müümise plaan tõi aga peidetud ootused lauale.
Poeg küsis, kui palju maja võiks maksta.
Tütar tahtis teada, mida ema müügirahaga teha plaanib.
Sirje ärritus.
„Mul oli tunne, nagu peaksin enda raha kasutamiseks aru andma.”
Lapsed omakorda tundsid, et ema teeb suure otsuse neid kaasamata.
„Mina ütlesin, et see on minu kodu,” räägib Sirje. „Nemad ütlesid, et see on ka nende kodu olnud.”
Mõlemal poolel oli oma tõde.
Kas vanem peaks enne müüki lastega nõu pidama?
Sirje arvates ei pea ta luba küsima.
Küll aga mõistab ta, et pereliikmetega rääkimine on mõistlik.
„Ma ei tahaks, et nad kuuleksid müügist kuulutuse kaudu.”
Ta tegi lastele ettepaneku:
kui keegi neist tahab maja endale, võib ta selle turuhinnast mõnevõrra soodsama hinnaga ära osta.
Poeg ütles, et tal pole praegu võimalik sellist laenu võtta.
Tütar ei taha maale kolida.
„Siis ma küsisingi: miks pean mina seda maja teie jaoks hoidma, kui kumbki teist seda praegu ei taha?”
Sellele polnud lihtsat vastust.
Lapsed tahavad, et maja säiliks.
Aga nad ei taha või ei saa selle eest vastutust võtta.
„Kunagi võiksime…”
Perekondades öeldakse sageli:
- „Kunagi kolin sinna.”
- „Kunagi teeme sellest suvekodu.”
- „Kunagi hakkavad lapselapsed seal käima.”
- „Kunagi remondime ära.”
- „Kunagi jääb see meie perele.”
Sirje jaoks on „kunagi” liiga ebamäärane.
Tema elab selles majas praegu.
Praegu peab ta maksma arveid.
Praegu valutab tal pärast aiatööd selg.
Praegu kardab ta talvel katuselt lund.
„Laste tulevikuplaanid ei saa tähendada, et mina pean praegu väsima.”
Ta on valmis andma neile aega otsustada.
Aga mitte lõputult.
Kas maja müük tähendaks pere ajaloo kaotamist?
Tütar nutab mõeldes, et lapsepõlvekodu võiks minna võõrale.
Tema jaoks on see peaaegu nagu hüvastijätt vanematega.
Sirje saab sellest aru.
Tal endalgi on mõte lahkumisest valus.
Ta on otsustanud enne müüki teha:
- kodust palju fotosid;
- aiast videod;
- pere mälestusraamatu;
- laste pikkusemärgetest pildid;
- vana uksekella alles hoida;
- mõned isa tehtud mööbliesemed lastele anda;
- koguda kokku vanad perefotod.
„Mälestused ei pea jääma seinte sisse,” ütleb Sirje.
Tema arvates võib inimene säilitada loo ka siis, kui maja omanik muutub.
Lapsed kardavad, et ema kulutab raha ära
Sirje poeg küsis otse:
„Mis saab siis, kui sa kogu raha reisidele ära kulutad?”
Sirje solvus.
„Kogu raha ei saa niimoodi lihtsalt ära kulutada,” ütleb ta. „Ma pole kunagi olnud raiskaja.”
Tema plaan on:
- osta väiksem korter;
- jätta remondiks varu;
- panna osa rahast säästudeks;
- kasutada väike osa enda elu nautimiseks;
- hoida piisavalt raha võimalikeks tulevasteks hoolduskuludeks.
Ta tahab raha kasutada läbimõeldult.
Aga isegi kui ta tahaks endale midagi suuremat lubada, küsib ta:
„Kas ma ei ole seda õigust välja teeninud?”
Vanemad säästavad vahel end surnuks
Sirje tunneb mitut pensionäri, kes ei julge oma sääste kasutada.
Nad hoiavad raha laste jaoks.
Nad ei reisi, ei remonti kodu ega osta endale korralikke riideid.
„Öeldakse, et jätan lastele,” räägib Sirje. „Aga ise elavad viimased aastad nagu vaesed.”
Tema arvates on selles midagi kurba.
Muidugi on tore jätta lastele midagi.
Aga vanema inimese elu ei tohiks olla ainult tulevase päranduse säilitamine.
„Miks peab laps saama raha alles siis, kui mina surnud olen? Kui tahan aidata, võin aidata juba eluajal. Aga ülejäänuga tahan ise elada.”
Kas pärandus on vanema kohustus?
Sirje ei usu, et lapsed oleksid talle midagi võlgu.
Samamoodi ei arva ta, et tema võlgneb neile maja.
„Ma andsin neile hariduse, kodu, turvatunde ja aitasin nii palju kui sain.”
Ta ütleb seda ilma kibeduseta.
Ta armastab oma lapsi ning soovib neile head.
Aga armastus ei tähenda, et ta peab loobuma enda vajadustest.
Pärandus võib olla kingitus.
See ei peaks olema vaikimisi võlg.
Lapsed on vahel harjunud, et ema seab end viimaseks
Sirje mõistab, et ta on ise lapsi teatud ootustega harjutanud.
Kogu elu on ta seadnud pere vajadused enda omadest ettepoole.
Ta:
- loobus reisidest;
- aitas maksta laste õpinguid;
- hoidis lapselapsi;
- andis kodu sissemakseks raha;
- võõrustas kõiki pühi;
- hoidis alles laste vanad asjad;
- oli alati olemas.
Nüüd, kui ta teeb esimest korda suure otsuse enda järgi, tundub see lastele võõras.
„Võib-olla arvavad nad, et ema peabki alati kõigepealt teistele mõtlema.”
Sirje ei taha lapsi karistada ega neile midagi tõestada.
Ta tahab lihtsalt, et tema elu ei oleks veel läbi.
Kui palju peaks vanem laste tulevikuga arvestama?
Sirje tütar ütleb, et vanemad peaksid mõtlema järgmisele põlvkonnale.
Sirje nõustub osaliselt.
„Muidugi mõtlen ma neile.”
Ta ei kavatse raha hooletult kulutada ega võtta tarbetuid riske.
Kuid ta ei taha elada nii, nagu oleks tema vara juba laste oma.
„Minu eluajal on see ikkagi minu vastutus ja minu otsus.”
Ta leiab, et aus kompromiss võiks olla:
- rääkida plaanidest avatult;
- anda lastele võimalus maja osta;
- jagada osa mälestusesemeid;
- aidata lapsi eluajal, kui selleks on võimalus;
- teha enda tuleviku jaoks mõistlik rahaplaan;
- mitte lubada lastel kogu otsust üle võtta.
Mõni laps kardab pärandusest rohkem vanema iseseisvust
Pärand pole alati ainus teema.
Kui vanem inimene müüb maja ja kolib, muutub kogu pere harjumuspärane korraldus.
Laste jaoks kaob koht, kus:
- peeti jõule;
- jäeti enda vanu asju;
- käidi suvel;
- hoiti lapsi;
- tunti end endiselt „kodus”.
Võib-olla ei kardeta ainult vara kaotamist.
Kardetakse ka seda, et ema hakkab elama täiesti enda elu.
Ta võib reisida, kohtuda uute inimestega, muuta harjumusi ja öelda sagedamini „ei”.
See võib täiskasvanud lastele olla sama harjumatu kui emale endale.
„Kas ma pean oma vanaduspõlve nende mugavuse jaoks elama?”
Sirje ei taha olla ebaõiglane.
Ta mõistab laste mälestusi ja soovi kodu säilitada.
Aga ta küsib:
„Kas ma pean oma vanaduspõlve nende mugavuse jaoks elama?”
Kui lapsed tahaksid maja päriselt kasutada, võiksid nad võtta üle:
- osa kuludest;
- aia hooldamise;
- remontimise;
- kütte korraldamise;
- kindlustuse;
- igapäevase vastutuse.
Seni pole kumbki seda pakkunud.
„Tahetakse maja kunagi, aga praegu peab ema kõik ära tegema.”
Sirje sõbrannad jagunesid kaheks
Kui Sirje oma plaanist sõbrannadele rääkis, tekkis kohe vaidlus.
Üks ütles:
„Müü maha ja ela. Lapsed saavad ise hakkama.”
Teine leidis:
„Perekodu ei tohiks võõrale anda. Sellist asja kahetsed hiljem.”
Kolmas soovitas maja välja üürida.
Sirje ei taha üürnikke ega uusi kohustusi.
„Ma ei taha ühe mure asemel teist.”
Mõni soovitas kinkida maja lastele, kuid jätta endale eluaegne kasutusõigus.
Ka see ei lahendaks Sirje jaoks aia, remondi ja suure kodu probleemi.
Tema soov on lihtne:
vähem vastutust ja rohkem vabadust.
Kas suur maja on vanaduses vara või koorem?
Nooremana tundus maja Sirjele unistuse täitumisena.
Seal oli ruumi lastele, külalistele, pidudele ja elule.
Nüüd kasutab ta iga päev peamiselt kööki, elutuba, magamistuba ja vannituba.
Ülejäänud toad seisavad suure osa ajast tühjana.
„Ma kütan ruume, kus keegi ei ela.”
Maja väärtus võib paberil olla suur.
Aga kui selle ülalpidamine neelab pensioni ja jõu, võib vara muutuda koormaks.
Sirje arvates ei pea inimene hoidma suurt kodu ainult sellepärast, et kunagi oli seal terve pere.
Elu muutub.
Ka kodu võib muutuda.
Kas lapsed võiksid pärandi saada juba eluajal?
Sirje on mõelnud, et võiks pärast maja müüki anda mõlemale lapsele väiksema summa.
Mitte kogu raha.
Piisavalt, et aidata näiteks kodulaenu, remondi või lapselaste õpingutega.
„Siis näen vähemalt, kuidas sellest neile kasu on.”
Ülejäänud raha jääks Sirjele.
Selline lahendus tundub talle õiglasem kui see, et lapsed ootavad aastakümneid maja, mida nad praegu ei kasuta.
Samas pelgab ta, et ühekordne rahaline abi tekitab veel suuremaid ootusi.
„Kui annan osa, kas siis mõeldakse, et ülejäänu on samuti juba nende oma?”
Raskemaks muutub asi siis, kui õed-vennad tahavad erinevat
Sirje poeg tahaks maja säilitada.
Tütar tunnistab, et tema ei sooviks seal elada, kuid ei taha, et vend saaks kogu vara endale.
Kui Sirje annaks maja pojale, tuleks kuidagi tasakaalustada tütre osa.
Poeg ei saaks õele suurt summat välja maksta.
Nii võib perevara, mis peaks justkui ühendama, õed-vennad hoopis tülli ajada.
Sirje on seda näinud tuttavate peredes.
„Vanemad arvavad, et jätavad lastele midagi head. Pärast ei räägi lapsed omavahel enam aastaid.”
Ta tahab oma varaasjad selgelt läbi mõelda, et pärast tema surma ei tekiks segadust.
Aga ta ei taha selle nimel loobuda enda praegusest elust.
Vanema inimese vara üle kontrollimine võib minna liiga kaugele
Sirje on kuulnud lugusid, kus täiskasvanud lapsed jälgivad vanema iga suuremat ostu.
Nad küsivad:
- miks oli uut autot vaja;
- miks läksid reisile;
- miks ostsid uue mööbli;
- miks aitasid ühte last rohkem;
- miks kulutasid sääste;
- miks ei hoidnud raha alles?
Selline kontroll võib tulla murest.
Aga vanema inimese jaoks võib see tunduda alandav.
„Ma olen 68, mitte kuueaastane,” ütleb Sirje.
Ta tahab laste arvamust kuulata.
Ta ei taha, et nad juhiksid tema elu.
Kas vanemal on õigus teha ka halb otsus?
See on ebamugav küsimus.
Täiskasvanud inimesel on õigus teha enda rahaga otsuseid, mis lastele ei meeldi.
Tal on õigus:
- müüa kodu;
- kolida;
- reisida;
- teha kingitusi;
- toetada heategevust;
- osta midagi kallist;
- jätta väiksem pärandus;
- kasutada sääste enda heaoluks.
Samas võivad lapsed õigustatult sekkuda, kui vanem on sattunud pettuse ohvriks või ei mõista enam oma otsuste tagajärgi.
Sirje puhul pole sellist probleemi.
Ta on terve mõistusega, hoolikas ja majanduslikult ettevaatlik.
„Nad lihtsalt ei nõustu minu otsusega.”
Mitte iga erimeelsus ei tähenda, et vanem vajab kaitsmist.
Sirje otsus hakkab selginema
Pärast mitut pingelist vestlust kutsus Sirje lapsed enda juurde.
Ta pani köögilauale:
- maja kulude nimekirja;
- hinnangulised remondikulud;
- korterite pakkumised;
- enda pensioni;
- plaani müügiraha kasutamiseks.
Ta ütles lastele:
„Ma ei müü maja selleks, et teile haiget teha. Ma müün, sest mina ei jõua ega taha enam nii elada.”
Ta andis lastele kolm kuud aega mõelda, kas keegi neist soovib maja päriselt üle võtta.
See tähendaks ka kulude ja vastutuse ülevõtmist.
Kui kumbki seda ei soovi, paneb Sirje maja müüki.
„Ma kuulan nad ära, aga lõpliku otsuse teen mina.”
Lapsed hakkasid ema olukorda paremini mõistma
Kui poeg nägi, kui palju maksab maja aastane ülalpidamine ja milliseid remonte lähiaastatel vaja oleks, jäi ta vaiksemaks.
Tütar tunnistas, et oli mõelnud rohkem mälestustele kui ema igapäevasele koormale.
„Ta ütles, et ei saanud aru, kui väsinud ma sellest kõigest olen.”
Maja müügi mõte teeb neile endiselt haiget.
Aga vestlus muutus rahulikumaks.
Poeg ütles, et uurib, kas tal oleks võimalik maja välja osta.
Sirje ei tea veel, milline lahendus tuleb.
Aga ta tunneb, et vähemalt räägitakse nüüd päris asjadest.
„Ma armastan oma lapsi, aga tahan ka ise elada”
Sirje ei taha jätta lastele tühje käsi.
Tõenäoliselt jääb neile tulevikus ikkagi midagi.
Aga ta ei taha, et tema väärtust mõõdetaks selle järgi, kui suure päranduse ta jätab.
„Kas hea ema on see, kes sureb suure maja ja täis pangakontoga, aga ei lubanud endale elu jooksul midagi?”
Tema arvates peaks ema armastus väljenduma ka muus kui kinnisvaras.
Ta on andnud lastele aega, hoolt, turvatunnet ja tuge.
Nüüd tahab ta anda midagi ka endale.
Lõpetuseks
Kas 68-aastane naine võib enda maja maha müüa, raha kasutada ja vanaduspõlve nautida?
Loomulikult võib.
Samas on arusaadav, et laste jaoks pole lapsepõlvekodu lihtsalt hoone. See kannab endas perekonna mälestusi ja tunnet, et kusagil on endiselt nende päris kodu.
Probleem tekib siis, kui lapsed hakkavad vanema vara juba tema eluajal enda pärandiks pidama.
Pärandus ei ole miski, millele kellelgi on vanema elu ajal moraalne omandiõigus.
See, mis pärast inimest alles jääb, võib minna lastele.
Aga tema elu, kodu ja säästud kuuluvad seni talle.
Sirje ei taha lapsi millestki ilma jätta.
Ta tahab lihtsalt, et ka tema saaks enne elu lõppu kasutada seda, mille nimel ta on aastakümneid töötanud.
Maja oli kunagi tema unistus.
Nüüd on tema uus unistus väiksem kodu, vähem kohustusi ja rohkem aega iseendale.
„Mina teenisin selle maja välja,” ütleb Sirje. „Ma armastan oma lapsi, aga ma ei pea nende pärandust hoidma enda elu hinnaga.”
Mida arvad sina: kas vanemad peaksid oma kodu lastele päranduseks hoidma või on neil täielik õigus vara maha müüa ja raha enda elu nautimiseks kasutada?
Kommentaare ei ole