Miks head inimesed satuvad ikka ja jälle olukordadesse, kus nende headust ära kasutatakse? Miks näib vahel, et just kõige lahkemad, hoolivam...
Miks head inimesed satuvad ikka ja jälle olukordadesse, kus nende headust ära kasutatakse?
Miks näib vahel, et just kõige lahkemad, hoolivamad ja siiramad inimesed saavad elult kõige rohkem haiget?
.png) |
| foto : Canva |
Nad aitavad, kui kellelgi on raske. Nad annavad uusi võimalusi, andestavad, püüavad mõista ja otsivad teistes alati midagi head. Ometi satuvad nad sageli suhetesse ja olukordadesse, kus nende headust ei hinnata, vaid kasutatakse ära.
See võib tunduda ebaõiglane. Eriti siis, kui näed, et inimene, kes teiste tunnetest ei hooli, liigub elus justkui kergemalt edasi, samal ajal kui hea inimene peab jälle oma südamekilde kokku korjama.
Tegelikult ei satu head inimesed raskustesse sellepärast, et headus oleks viga. Sageli juhtub see hoopis seetõttu, et nad annavad teistele liiga palju võimalusi ning unustavad selle käigus iseenda.
1. Nad näevad inimestes seda, kelleks nood võiksid saada
Hea inimene ei vaata ainult seda, kuidas keegi praegu käitub. Ta näeb ka tema haavu, minevikku ja võimalust muutuda.
Ta mõtleb:
„Tal on lihtsalt raske aeg.”
„Ta ei tahtnud mulle päriselt haiget teha.”
„Kui ma olen piisavalt kannatlik, muutub kõik paremaks.”
Selline mõistmine on ilus omadus, kuid selles peitub ka oht. Mõnikord armastab hea inimene rohkem teise inimese võimalikku tulevikku kui seda inimest, kes tema ees päriselt seisab.
Ta ootab muutust, mis ei pruugi kunagi tulla, ning talub käitumist, mida ta ei soovitaks taluda mitte ühelgi oma lähedasel.
2. Nad annavad uusi võimalusi ka siis, kui käitumine ei muutu
Hea inimene usub, et inimesed võivad eksida. Ta teab, et keegi pole täiuslik, ning seetõttu ei taha ta inimest ühe vea pärast maha kanda.
Probleem tekib siis, kui üks eksimus muutub korduvaks mustriks.
Vabandused tulevad, kuid teod jäävad samaks. Lubadusi antakse, aga midagi ei muutu. Hea inimene loodab siiski, et järgmine kord on teisiti.
Ta ei anna enam andeks ainult ühte tegu. Ta annab korduvalt loa samal käitumisel jätkuda.
Andestamine ei ole nõrkus. Kuid andestamine ilma piirideta võib õpetada teisele inimesele, et tagajärgi polegi.
3. Nad tunnevad end süüdi, kui ütlevad „ei”
Paljud head inimesed on harjunud olema need, kelle peale võib alati loota.
Nad aitavad, kuulavad, sõidutavad, laenavad, lahendavad ja hoolitsevad. Kui nad lõpuks tunnevad, et enam ei jaksa, tekib neil ikkagi süütunne.
Nad kardavad näida isekad, külmad või hoolimatud.
Seetõttu ütlevad nad „jah” ka siis, kui kogu nende sisemus karjub „ei”.
Teised harjuvad sellega kiiresti. Abi, mida alguses hinnati, muutub peagi millekski enesestmõistetavaks. Kui hea inimene ühel päeval piiri seab, võidakse teda isegi süüdistada muutumises.
Tegelikult pole ta muutunud halvaks. Ta on lihtsalt hakanud lõpuks ka iseennast kaitsma.
4. Nad võtavad vastutuse ka teiste inimeste tunnete eest
Hea inimene ei taha kellelegi haiget teha. Seetõttu kaalub ta oma sõnu, püüab pingeid vähendada ja mõtleb sageli enne teistele kui iseendale.
Kui keegi solvub, tunneb ta end süüdi.
Kui keegi vihastab, püüab ta olukorda parandada.
Kui keegi on õnnetu, arvab ta, et peaks midagi tegema.
Ent ühe inimese headus ei saa kanda kogu suhte emotsionaalset vastutust. Sa võid olla hooliv, kuid sa ei saa vastutada selle eest, kuidas teine inimene oma pettumuste, viha või ebakindlusega toime tuleb.
Mõnikord kasutatakse just hea inimese süütunnet tema kontrollimiseks.
5. Nad seletavad teiste halba käitumist liiga kaua õigeks
Empaatiline inimene mõistab, et halval käitumisel võib olla põhjus.
Ta teab, et inimesed võivad olla haiget saanud, hirmul või oma mineviku tõttu kinnised. Kuid põhjus ei ole sama mis õigustus.
Kellegi raske lapsepõlv võib aidata tema käitumist mõista, kuid see ei anna talle õigust teisi alandada.
Varasem reetmine võib seletada armukadedust, kuid see ei õigusta kontrollimist.
Stress võib muuta inimese ärrituvaks, kuid see ei tähenda, et teised peaksid taluma lõputut halba kohtlemist.
Hea inimene võib liiga kaua keskenduda küsimusele „Miks ta nii teeb?” ning unustada küsida: „Mida see minuga teeb?”
6. Nad usuvad, et armastus tähendab kannatamist ja mitte allaandmist
Paljud inimesed on kasvanud teadmisega, et tõeline armastus peab kõik üle elama.
Nad usuvad, et tugev inimene ei lahku, vaid proovib veel. Et hea partner annab andeks. Et perekonnast ei loobuta. Et sõpra ei jäeta raskel ajal üksi.
Kuid vahel pole enam tegemist keerulise ajaga. Tegemist on suhtega, kus ainult üks inimene pingutab.
Armastus vajab kannatlikkust, kuid see ei peaks nõudma pidevat enese kaotamist.
Pühendumine on ilus, kui see on vastastikune. Kui üks inimene muudkui annab ja teine ainult võtab, pole see enam armastuse tugevus, vaid tasakaalutus.
7. Manipuleerivad inimesed tunnevad piirideta headuse kiiresti ära
Kõik inimesed ei lähene headusele tänutundega.
Mõni näeb lahket inimest kui kedagi, kellelt saab rohkem küsida. Kedagi, kes annab veel ühe võimaluse, vaikib rahu nimel ja hakkab lõpuks iseendas kahtlema.
Manipuleeriv inimene katsetab piire väikeste sammudega.
Kõigepealt palub ta väikest teenet. Seejärel suuremat. Ta rikub kokkulepet, vabandab ja vaatab, mis juhtub. Kui tagajärgi ei tule, läheb ta järgmine kord kaugemale.
Hea inimene ei pruugi seda alguses märgata, sest tema ise ei mõtle teistest kasu lõikamisele. Ta eeldab, et ka teised tegutsevad sama siiralt nagu tema.
Kahjuks ei ole see alati nii.
8. Nad jäävad liiga kauaks, sest on juba nii palju andnud
Mida rohkem inimene on suhtesse, töösse või sõprusesse panustanud, seda raskem on tal lahkuda.
Ta mõtleb kõigele, mida on juba ohverdanud: aastatele, energiale, rahale, pisaratele ja lootustele.
Talle tundub, et lahkumine muudaks kogu selle pingutuse mõttetuks.
Seetõttu annab ta veel ühe võimaluse, ootab veel ühe kuu või usub veel ühte lubadust.
Kuid minevikus tehtud pingutused ei tähenda, et pead ka tulevikus kannatama. Mõnikord pole lahkumine kaotus, vaid otsus mitte rohkem kaotada.
9. Nad ei märka, kui nende lahkus muutub enese hülgamiseks
Headus tähendab teistega arvestamist. Enese hülgamine tähendab seda, et arvestad alati teistega, kuid mitte kunagi iseendaga.
Need kaks võivad väljastpoolt sarnased tunduda.
Sa võid nimetada seda kannatlikkuseks, kuigi tegelikult surud oma vajadused alla.
Sa võid nimetada seda andestamiseks, kuigi tegelikult kardad piiri seada.
Sa võid nimetada seda armastuseks, kuigi tegelikult elad pidevas lootuses, et teine inimene muutub.
Headus ei peaks nõudma, et muutuksid iseenda elus nähtamatuks.
Hea inimene ei pea muutuma külmaks
Pärast haiget saamist võib tekkida kiusatus enam mitte kedagi usaldada.
Võid mõelda, et oleks lihtsam olla ükskõikne, mitte kedagi liiga lähedale lasta ja mitte enam nii palju anda.
Kuid lahendus ei ole oma headusest loobumine.
Lahendus on õppida, kellele, millal ja kui palju anda.
Sa võid olla hooliv ning samal ajal öelda „ei”.
Sa võid mõista teise inimese valu, kuid mitte lubada tal sulle haiget teha.
Sa võid andestada, ilma et annaksid kellelegi uuesti ligipääsu oma ellu.
Sa võid armastada inimest ja ikkagi otsustada, et tema kõrval olemine ei ole sulle hea.
Lõpetuseks
Head inimesed ei satu halbadesse olukordadesse sellepärast, et nad oleksid nõrgad või rumalad.
Sageli satuvad nad sinna seetõttu, et nad loodavad, mõistavad ja annavad võimalusi kauem kui teised.
Nende suurim õppetund ei ole muutuda karmimaks, vaid õppida, et ka nende enda tunded, vajadused ja piirid väärivad kaitsmist.
Tõeline headus ei tähenda, et pead kõike taluma.
Mõnikord on kõige lahkem tegu, mida saad teha, öelda teisele inimesele „aitab” ja iseendale „nüüd valin ma sinu”.
Kommentaare ei ole