Miks paljud eakad tunnevad, et nad on oma lastele koormaks? Paljud eakad inimesed ei ütle seda kunagi otse välja, kuid kannav...
Miks paljud eakad tunnevad, et nad on oma lastele koormaks?
Paljud eakad inimesed ei ütle seda kunagi otse välja, kuid kannavad endas vaikselt üht rasket tunnet: „Äkki ma olen oma lastele koormaks?” See mõte võib tekkida siis, kui tervis halveneb, igapäevased toimingud muutuvad raskemaks või tuleb üha sagedamini abi paluda.
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Eakas inimene võib olla terve elu olnud tugev, töökas ja iseseisev. Ta on kasvatanud lapsi, kandnud kodu eest hoolt, teinud tööd, aidanud teisi ja olnud see, kelle peale sai loota. Kui aga ühel hetkel hakkab ta ise abi vajama, võib see olla väga raske sisemine muutus.
Mitte ainult keha ei muutu vanusega. Muutub ka inimese enesetunne, roll perekonnas ja see, kuidas ta oma kohta teiste elus tajub.
Kui iseseisvus hakkab vähenema
Üks põhjus, miks eakad võivad end koormana tunda, on iseseisvuse kadumine. Kui inimene on harjunud kõigega ise hakkama saama, võib abi küsimine tunduda alandav või valus.
Ta võib mõelda: „Ma ei taha lapsi tülitada.”
Või: „Neil on oma elu, oma töö, oma pere ja oma mured.”
Isegi väike asi, näiteks palve viia arsti juurde, aidata poes käia või teha mõni telefonikõne, võib eaka inimese sees tekitada süütunnet. Ta ei näe seda alati loomuliku abina, vaid tunneb, nagu võtaks ta lastelt aega ära.
Tegelikult ei pruugi lapsed seda üldse nii tajuda. Nad võivad aidata hea meelega. Aga eaka inimese jaoks on raske leppida mõttega, et ta ei ole enam see, kes annab, vaid see, kes vajab.
Nad ei taha oma laste elu raskemaks teha
Vanemad on sageli harjunud lapsi kaitsma. Ka siis, kui lapsed on juba täiskasvanud, jääb see tunne alles. Ema või isa võib endiselt mõelda, kuidas mitte lapse elu keerulisemaks teha.
Kui täiskasvanud lapsel on töö, pere, lapsed, laenud, tervisemured või kiire elu, võib eakas vanem tunda, et tema enda vajadused on justkui lisakoorem.
Seetõttu võivad paljud eakad oma muresid varjata. Nad ei räägi, kui tunnevad end üksikuna. Nad ei ütle, kui midagi valutab. Nad ei küsi abi enne, kui olukord on juba tõsine.
Nad ei tee seda sellepärast, et lapsed neile tähtsad ei oleks. Vastupidi — nad teevad seda sageli just armastusest. Nad ei taha olla veel üks mure kellegi niigi täis päevades.
Vanem põlvkond on harjunud ise hakkama saama
Paljud tänased eakad on kasvanud ajal, kus kurta ei olnud kombeks. Tuli hakkama saada, tööd teha, vaikselt kannatada ja mitte liigselt oma tunnetest rääkida.
Neile õpetati sageli, et inimene peab olema tugev. Et oma muresid ei panda teiste õlgadele. Et abi küsitakse alles viimases hädas.
Selline hoiak võib vanemas eas muutuda väga raskeks koormaks. Inimene võib vajada tuge, aga ei oska seda küsida. Ta võib tunda üksindust, aga ei taha kellelegi öelda. Ta võib olla hirmul, aga püüab näidata, et kõik on korras.
Seetõttu võibki mõni eakas inimene öelda: „Pole midagi, ma saan hakkama,” kuigi tegelikult ta enam hästi ei saa.
Muutunud roll peres teeb haiget
Kui inimene on aastaid olnud pere tugisammas, on väga raske leppida sellega, et nüüd vajab ta ise tuge. See võib puudutada eriti neid emasid ja isasid, kes on kogu elu teisi aidanud.
Nad on olnud harjunud olema need, kes annavad nõu, teevad süüa, aitavad rahaliselt, hoiavad lapselapsi ja lahendavad teiste muresid. Kui ühel hetkel muutub olukord vastupidiseks, võib inimene tunda, et ta on kaotanud osa oma väärtusest.
Ta võib mõelda: „Mis minust enam kasu on?”
Või: „Ma olen nüüd ainult tüli ja kohustus.”
See tunne on väga valus, sest inimene ei taha olla armastatud ainult sellepärast, mida ta suudab teha. Sügaval sisimas tahab ta tunda, et teda vajatakse ja hinnatakse ka siis, kui ta enam ei jaksa kõike endistviisi.
Üksindus võib seda tunnet süvendada
Kui lapsed elavad kaugel või on väga hõivatud, võib eakas inimene jääda palju üksi. Isegi kui keegi helistab aeg-ajalt, võib pikkade päevade vaikus tekitada tunde, et ta on unustatud.
Üksinduses hakkavad mõtted tihti raskemaks muutuma. Inimene võib hakata endale sisendama, et ta ei ole enam oluline. Et tal ei ole mõtet helistada. Et kui lapsed ei tule, siis järelikult neil on parem ilma temata.
Sageli ei ole see tõsi. Lapsed võivad olla väsinud, hõivatud või lihtsalt arvata, et vanem saab hakkama. Aga eaka inimese jaoks võib vaikus tunduda märgina, et ta on teiste elust vaikselt välja jäänud.
Nad kardavad iseseisvust kaotada
Paljud eakad ei karda ainult haigust või vananemist. Nad kardavad iseseisvust kaotada. Seda, et nad ei saa enam ise otsustada, millal minna, mida teha, kuidas elada.
Iseseisvuse kaotus võib tunduda nagu väärikuse kaotus. Eriti inimesele, kes on kogu elu olnud iseseisev ja tugev.
Ta võib karta, et lapsed peavad tema pärast oma elu muutma. Et keegi peab loobuma tööst, ajast, puhkusest või rahust. Ta võib karta, et tema eest hoolitsemine hakkab tekitama peres pingeid.
Sellised hirmud võivad panna eaka inimese end tagasi tõmbama. Ta võib abi vajada, aga samal ajal seda vältida, sest ei taha tunda, et tema pärast kannatavad teised.
Ka laste sõnad ja hoiakud võivad haiget teha
Mõnikord ei ole eaka inimese koormatunne ainult tema enda mõtetes. Seda võivad tahtmatult süvendada ka lähedaste sõnad või käitumine.
Kui laps ütleb ärritunult: „Mul pole praegu aega,” võib vanem kuulda selles
midagi palju valusamat: „Sa segad mind.”
Kui ohatakse enne abipalvet, võib eakas inimene tunda, et ta on
tülikas.
Kui tema eest räägitakse üleolevalt või otsustatakse tema eest kõike,
võib ta tunda, et teda ei võeta enam inimesena tõsiselt.
Enamasti ei taha lapsed haiget teha. Nad võivad olla lihtsalt väsinud või pinges. Aga eakad inimesed on selliste märkide suhtes väga tundlikud, sest nende enda sees on juba hirm, et nad on teistele koormaks.
Mida eakas inimene tegelikult vajab?
Sageli ei vaja eakas inimene suuri asju. Ta vajab tunnet, et ta on endiselt oluline.
Mõnikord piisab telefonikõnest. Küsimusest: „Kuidas sul päriselt
läheb?”
Mõnikord aitab see, kui keegi tuleb korraks läbi, joob tassi kohvi ja
kuulab.
Mõnikord on kõige olulisem mitte ainult praktiline abi, vaid viis,
kuidas seda antakse.
Abi võib anda nii, et inimene tunneb end väikese ja abituna. Aga abi võib anda ka nii, et tema väärikus jääb alles.
Näiteks võib öelda: „Ma tulen hea meelega sinuga arsti juurde.”
Või: „Sa ei ole mulle koormaks, ma tahan sind aidata.”
Või lihtsalt: „Mul on hea meel, et sa mulle ütlesid.”
Sellised laused võivad tähendada väga palju.
Kuidas lapsed saavad seda tunnet vähendada?
Täiskasvanud lapsed ei pea olema täiuslikud. Nad ei pea kogu aeg kõike jõudma. Aga nad saavad anda vanemale märku, et ta ei ole tüli ega koorem.
Oluline on rääkida rahulikult ja austavalt. Mitte teha kõike tema eest, vaid kaasata teda otsustesse. Mitte ainult aidata, vaid ka kuulata.
Kui võimalik, tasub küsida: „Mis sulle endale kõige paremini sobiks?”
Või: „Kuidas me saaksime nii teha, et sul oleks kergem, aga sa
tunneksid end ikka iseseisvana?”
Eakas inimene vajab tunnet, et temaga arvestatakse. Mitte ainult tema vajadustega, vaid ka tema väärikuse ja tahtega.
Kokkuvõte
Paljud eakad tunnevad, et nad on oma lastele koormaks, sest nad kardavad kaotada iseseisvust, võtta lastelt aega, jääda sõltuvaks või muutuda pereelus vähem oluliseks. Sageli peitub selle tunde taga mitte soov eemalduda, vaid hoopis suur armastus ja hirm teha oma lähedaste elu raskemaks.
Eakas inimene ei vaja ainult abi. Ta vajab tunnet, et ta on endiselt väärtuslik, armastatud ja austatud.
Laste jaoks võib väike tähelepanu olla vanema jaoks väga suur asi. Üks kõne, üks külaskäik, üks kannatlik vastus või üks lause — „Sa ei ole mulle koormaks” — võib võtta südame pealt raskuse, mida eakas inimene on kaua vaikselt kandnud.
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole