Kas ema peab alati aitama, isegi siis, kui lapsed on juba ammu täiskasvanud? Ema roll ei lõpe sel päeval, kui laps sa...
Kas ema peab alati aitama, isegi siis, kui lapsed on juba ammu täiskasvanud?
Ema roll ei lõpe sel päeval, kui laps saab täisealiseks. Ei lõpe ka siis, kui laps kolib kodust välja, loob oma pere või hakkab ise raha teenima. Ema süda jääb ikka ema südameks. Ta muretseb, mõtleb, aitab ja tahab teada, kas tema lapsel on kõik hästi.
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Aga kus jookseb piir armastuse ja enese unustamise vahel? Kas ema peab alati aitama, isegi siis, kui lapsed on juba ammu täiskasvanud? Kas ta peab olema alati olemas, alati valmis, alati kättesaadav?
See küsimus ei ole lihtne, sest emadus on üks sügavamaid sidemeid inimese elus. Samas ei tähenda armastus seda, et ema peaks terve elu enda vajadused tagaplaanile jätma.
Ema jääb emaks, aga lapsest saab täiskasvanu
Kui laps on väike, vajab ta ema peaaegu kõiges. Teda tuleb toita, lohutada, õpetada, kaitsta ja suunata. Lapse vajadused on siis esikohal, sest ta ei saa veel ise hakkama.
Aga aastad lähevad. Laps kasvab suureks. Ta teeb oma otsuseid, loob oma elu, valib oma teed ja teeb ka oma vigu. Just siin muutub ema roll. Ta ei ole enam see, kes peab kõike ette ära lahendama. Ta võib olla toetaja, kuulaja ja nõuandja, aga ta ei pea enam olema kogu aeg päästja.
Täiskasvanud lapsel on õigus oma elule. Aga samamoodi on emal õigus oma elule.
See mõte võib tunduda paljudele emadele võõras. Eriti siis, kui nad on harjunud aastaid kõike kandma, kõike korraldama ja kõigi eest vastutama. Ometi on see väga oluline: ema ei pea jääma igavesti ainult andjaks.
Abi ja eneseohverdus ei ole sama asi
Lapse aitamine võib olla ilus ja loomulik. Ema võib aidata rahaliselt, hoida lapselapsi, kuulata muresid, pakkuda tuge või olla olemas raskel ajal. Selline abi võib perekonda tugevdada ja anda täiskasvanud lapsele tunde, et tal on turvaline tagala.
Probleem tekib siis, kui abi muutub iseenesestmõistetavaks. Kui laps helistab ainult siis, kui tal on midagi vaja. Kui ema peab alati kohanema. Kui tema aeg, raha, tervis ja rahu ei loe enam. Kui ema annab ja annab, aga tunneb pärast end tühja, väsinu või ärakasutatuna.
Abi peaks tulema armastusest, mitte süütundest. Kui ema aitab ainult sellepärast, et kardab lapse pahameelt, vaikimist või solvanguid, ei ole see enam vaba valik. Siis on see juba koorem.
Ema võib aidata. Aga ta ei pea end selle käigus ära kaotama.
Täiskasvanud laps peab õppima vastutama
Üks keerulisemaid asju lapsevanemaks olemise juures on lasta lapsel ise oma elu eest vastutada. Ema võib näha, et laps teeb vale otsuse. Ta võib ette aimata, et tagajärjed ei ole head. Ta tahaks sekkuda, hoiatada, päästa ja kõik korda teha.
Aga kui ema lahendab alati kõik ära, ei õpi täiskasvanud laps vastutama.
Mõnikord võib liigne aitamine võtta lapselt võimaluse kasvada. Kui ema maksab alati võlad, parandab alati vead, lepib alati kõigega ja tuleb alati appi, võib laps harjuda teadmisega, et ema päästab nagunii.
See ei tee last tugevamaks. See teeb ta sõltuvamaks.
Tõeline armastus ei tähenda alati kõigi raskuste ära võtmist. Mõnikord tähendab armastus seda, et ema ütleb rahulikult: „Ma usun, et sa saad sellega hakkama.” Või: „Ma saan sind kuulata, aga ma ei saa seda sinu eest ära teha.”
Emal on õigus öelda ei
Paljud emad tunnevad suurt süütunnet, kui nad ütlevad oma lapsele ei. Neile tundub, et hea ema peaks alati aitama. Et ema ei tohi olla väsinud. Et ema ei tohi valida iseennast.
Aga see ei ole tõsi.
Emal on õigus öelda ei, kui ta on väsinud. Tal on õigus öelda ei, kui tal pole raha. Tal on õigus öelda ei, kui ta vajab rahu. Tal on õigus öelda ei, kui abipalve tuleb liiga sageli ja muutub koormaks.
„Ei” ei tähenda, et ema ei armasta. See tähendab, et ka emal on piirid.
Mõnikord on piiride seadmine just see, mis aitab suhtel tervemaks muutuda. Sest kui ema annab kogu aeg vastu tahtmist, hakkab tema sisse kogunema väsimus, pettumus ja isegi kibestumine. Lõpuks kannatab mitte ainult ema, vaid ka suhe lapsega.
Aitamine ei pea tähendama kõigega nõustumist
Ema võib olla toetav ka siis, kui ta ei tee kõike, mida laps temalt ootab. Ta võib kuulata, aga mitte raha anda. Ta võib anda nõu, aga mitte võtta vastutust. Ta võib olla olemas, aga mitte loobuda oma puhkusest, tervisest või rahust.
Aitamine võib tähendada ka seda, et ema aitab lapsel leida lahenduse, mitte ei muutu ise lahenduseks.
Näiteks võib öelda:
„Ma saan aru, et sul on raske, aga ma ei saa praegu rahaliselt aidata.”
„Ma võin sind kuulata, aga ma ei taha enam seda olukorda sinu eest lahendada.”
„Ma armastan sind, aga mul on täna vaja puhata.”
„Ma saan lapselapsi hoida sel päeval, aga mitte igal nädalavahetusel.”
Sellised laused võivad alguses tunduda rasked. Eriti siis, kui ema pole harjunud piire seadma. Aga need on ausad ja vajalikud.
Kui laps on täiskasvanud, peab suhe muutuma
Täiskasvanud lapse ja ema suhe ei saa jääda samasuguseks nagu lapsepõlves. See peab muutuma võrdsemaks, küpsemaks ja vastastikuselt austavamaks.
Täiskasvanud laps ei peaks nägema ema ainult inimesena, kellelt abi küsida. Ta peaks märkama ka ema väsimust, vajadusi ja elu. Ema ei ole ainult ema. Ta on ka naine, inimene, sõber, abikaasa, vanaema, töötaja või lihtsalt keegi, kes vajab vahel vaikust.
Sama kehtib ka ema kohta. Ta peab õppima nägema oma last täiskasvanuna, mitte igavese väikese lapsena, keda peab kogu aeg päästma.
See üleminek ei ole alati lihtne. Aga see on vajalik, kui tahetakse hoida tervet ja sooja suhet.
Armastus ei kao, kui piirid paigas on
Mõned emad kardavad, et kui nad hakkavad piire seadma, siis laps eemaldub. Kardetakse, et laps solvub, helistab vähem või mõtleb, et ema ei hooli enam.
Aga armastus, mis püsib ainult sellel, et ema alati annab, on väga väsitav armastus.
Terve suhe peaks lubama mõlemal poolel olemas olla. Mitte nii, et üks küsib ja teine annab, kuni enam midagi anda ei ole. Ema võib olla armastav ka siis, kui ta ütleb: „Ma ei jaksa.” Ta võib olla hea ema ka siis, kui ta ei tee kõike. Ta võib olla hooliv ka siis, kui ta valib mõnikord iseenda.
Piirid ei vähenda armastust. Sageli aitavad nad armastusel kauem vastu pidada.
Kokkuvõte
Ema ei pea alati aitama, isegi siis, kui tema laps on raskustes. Ta võib aidata, kui ta tahab ja saab. Ta võib olla olemas, kuulata, toetada ja armastada. Aga ta ei pea oma elu, tervist, raha ega rahu lõputult ohverdama.
Täiskasvanud lapsel on oma vastutus. Ema ei pea kandma kogu koormat tema eest.
Hea ema ei ole see, kes annab end täielikult ära. Hea ema võib olla ka see, kes ütleb hellalt, aga kindlalt: „Ma armastan sind, aga ma ei saa seda sinu eest teha.”
Sest emadus ei tähenda enese kaotamist. See tähendab armastust — ja armastus vajab ka piire.
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole