Vanavanemad: 3 lauset, mida lapselastele enam öelda ei tasuks Vanaema ja vanaisa juures veedetud päevad, perepeod, pannkoogid...
Vanavanemad: 3 lauset, mida lapselastele enam öelda ei tasuks
Vanaema ja vanaisa juures veedetud päevad, perepeod, pannkoogid või koolivaheajad vanavanemate kodus kuuluvad sageli lapsepõlve kõige soojemate mälestuste hulka. Vanavanemate ja lapselaste suhe võib olla väga eriline — täis hellust, turvatunnet ja teistsugust lähedust kui kodus vanematega.
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Ometi võivad isegi kõige paremad kavatsused vahel lapsele haiget teha. Mõni lause tundub täiskasvanule süütu, naljakas või isegi hell, kuid lapse jaoks võib see jääda pikaks ajaks meelde.
Psühholoogide sõnul on sõnadel suur mõju sellele, kuidas laps ennast näeb ja kuidas ta tajub oma suhet täiskasvanutega. Seetõttu tasub vanavanematel olla tähelepanelik, milliseid väljendeid nad kasutavad — mitte ainult pühade ajal või suurematel perekondlikel koosviibimistel, vaid kogu aasta vältel.
Mõned laused võivad lapse usaldust ja enesehinnangut nõrgendada
Paljud vanaemad ja vanaisad kasutavad teatud lauseid harjumusest. Nad ei taha lapsele halba, vaid püüavad sageli nalja teha, lähedust luua või olukorda kergemaks muuta. Ometi võivad mõned väljendid lapse jaoks mõjuda teisiti, kui täiskasvanu arvab.
Siin on kolm lauset, mida psühholoogide sõnul tasuks vältida — ja mida võiks nende asemel öelda.
1. „Las see jääb meie vahele, ärme sellest emale ja isale räägi…”
Esmapilgul võib see tunduda süütu ja isegi armsa vandenõuna. Vanaema annab lapsele salaja kommi, vanaisa lubab veidi kauem telekat vaadata ja ütleb muiates: „See jääb meie väikeseks saladuseks.”
Selline hetk võib tunduda lapse ja vanavanema vahelise erilise läheduse märgina. Tegelikult võib see aga anda lapsele vale sõnumi.
Psühholoogide sõnul võib selline lause nõrgendada vanemate autoriteeti ja õpetada lapsele, et mõned asjad tuleb ema ja isa eest varjata. Laps võib hakata arvama, et saladused täiskasvanute vahel on normaalsed, isegi siis, kui tegemist on millegagi, millest ta peaks tegelikult rääkima.
See on eriti oluline turvalisuse mõttes. Kui laps harjub mõttega, et täiskasvanu võib paluda tal midagi vanemate eest varjata, võib tal hiljem olla raskem rääkida ka tõsisematest olukordadest — näiteks ebamugavast käitumisest, kiusamisest või millestki, mis teda hirmutab.
Selle asemel võiks öelda:
„Kui sa tahad sellest emale ja isale rääkida, siis räägi julgelt. Ma
arvan, et nad mõistavad.”
Või:
„Ma tahaksin sulle küll heameelt teha, aga räägime sellest enne sinu
vanematega.”
Nii tunneb laps end endiselt hoituna, kuid samal ajal jääb alles usaldus vanemate vastu.
2. „Sa oled kasvanud… ega sa natuke juurde pole võtnud?”
Kommentaarid lapse keha, kaalu või välimuse kohta võivad tunduda täiskasvanule täiesti tavalised. Sageli ei mõelda nendega midagi halba. Vanavanem võib öelda seda naljaga, imestusega või isegi hellalt: laps on ju tõesti suuremaks kasvanud.
Ometi võivad sellised märkused lapsele sügavalt mõjuda. Laps võib hakata tundma, et tema keha jälgitakse, hinnatakse või võrreldakse teistega. Isegi üksainus lause võib jääda aastateks meelde.
Psühholoogid hoiatavad, et kehaga seotud kommentaarid võivad mõjutada lapse enesehinnangut väga pikaks ajaks. Eriti õrnas eas võib laps hakata uskuma, et tema väärtus sõltub sellest, kuidas ta välja näeb, kui palju ta kaalub või millises suuruses riideid kannab.
Samamoodi võivad haiget teha võrdlused õdede-vendade või sugulastega. Näiteks: „Sinu õde on nii peenike” või „Sina oled küll palju suuremaks läinud.” Täiskasvanu võib seda öelda möödaminnes, kuid laps võib kuulda selles kriitikat.
Selle asemel võiks öelda:
„Mul on nii hea meel sind näha!”
Või:
„Sa näed rõõmus välja. Mis sind viimasel ajal kõige rohkem
huvitab?”
Veel parem on küsida lapse tegemiste, huvide, sõprade või unistuste kohta. Nii tunneb laps, et teda märgatakse inimesena, mitte ainult välimuse kaudu.
3. „Sa sõid rohkem kui mina!”
Ka lapse söömise kohta tehtud kommentaarid võivad tunduda esmapilgul süütud. Mõnikord öeldakse neid naljaga, mõnikord üllatunult, mõnikord isegi kiituseks. Näiteks: „Tubli, sõid kõik ära!” või „Oi, täna sa peaaegu ei söönudki midagi.”
Tegelikult tasub laste söömisharjumuste kommenteerimisega olla ettevaatlik. Psühhoterapeutide sõnul võivad sellised märkused tekitada lapses häbi, segadust või ebakindlust oma keha ja söögiisu suhtes.
Lapse jaoks on oluline õppida oma keha kuulama: millal kõht on tühi, millal täis ja millal ta enam ei taha. Kui täiskasvanud kommenteerivad pidevalt, kui palju või kui vähe ta sööb, võib laps hakata usaldama vähem oma keha ja rohkem teiste hinnanguid.
See ei tähenda, et vanavanemad ei tohiks lapse toitumise pärast hoolida. Muidugi tohivad. Aga parem on mitte teha söömisest hindamise või tähelepanu keskpunkti.
Selle asemel võiks sageli mitte midagi öelda.
Kui midagi siiski öelda, võiks see olla näiteks:
„On hea, kui sa kuulad oma keha.”
Või näidata ise eeskuju:
„Mul sai kõht täis, ma jätan nüüd natuke järele.”
Selline lähenemine aitab lapsel õppida, et söömine ei ole võistlus ega häbiasi, vaid loomulik osa keha eest hoolitsemisest.
Vanavanemate roll on väga oluline
Vanavanemad ei pea olema täiuslikud. Nad ei pea kartma iga sõna ega kõiki hetki üle analüüsima. Oluline on lihtsalt mõista, et laps võib mäletada mõnda lauset palju kauem, kui täiskasvanu oskab arvata.
Vanaema ja vanaisa saavad lapsele anda midagi väga väärtuslikku: rahulikku kohalolu, armastust, aega, lugusid ja turvatunnet. Just see teeb nende rolli nii eriliseks.
Kui laps tunneb, et ta võib vanavanemaga aus olla, et tema keha ei hinnata, tema söömist ei kommenteerita ja teda ei panda saladusi hoidma, muutub see suhe palju turvalisemaks.
Kokkuvõte
Lapsed vajavad täiskasvanuid, kelle kõrval nad tunnevad end hoituna, austatuna ja turvaliselt. Vanavanematel on selles väga suur roll.
Laused nagu „Ära emale ja isale ütle”, „Kas sa oled juurde võtnud?” või „Sa sõid rohkem kui mina” võivad tunduda süütud, kuid võivad lapsele anda vale sõnumi tema keha, söögi, saladuste või usalduse kohta.
Selle asemel tasub valida sõnad, mis toetavad lapse enesehinnangut ja turvatunnet. Mõnikord piisab väga lihtsast lausest: „Mul on nii hea meel sind näha.” Just sellised sõnad jäävad lapse südamesse kõige soojemalt.
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole