Laps-kuningas: kuidas reageerida ilma süüdistamise ja paanikata ...
Laps-kuningas: kuidas reageerida ilma süüdistamise ja paanikata
.png)
foto : Canva
.png)
Lapsi süüdistatakse sageli selles, et nad on liiga hellitatud, nõudlikud ja piirideta. Psühhoanalüütikud toovad sellele levinud arusaamale teistsuguse vaatenurga. Nende sõnul ei ole laps-kuningas mitte probleem, vaid peegeldus ühiskonnast ja peresuhetest, milles laps kasvab.
Tänapäeva lapsed sünnivad enamasti vanemate teadlikust soovist ning nende heaolu on perede ja riigi keskmes. Lapsele pööratakse rohkem tähelepanu kui kunagi varem – last kaitstakse, kuulatakse ja väärtustatakse. Samal ajal oodatakse temalt palju: et ta õpiks hästi, oleks iseseisev ja kohaneks keerulises ning ebakindlas maailmas. Laps saab küll palju, kuid temalt ka nõutakse palju.
Laps ei ole alati „kuningas“, vaid sageli surve all
Kuigi palju räägitakse hellitatud lastest, elavad paljud neist tugeva pinge all. Nende päevad on tihedalt täidetud, vanemad on sageli tööga hõivatud ning lapsega ollakse küll kontaktis, kuid mitte alati päriselt kohal. Mõned lapsed puutuvad varakult kokku vanemate murede, lahutuste ja keeruliste peresuhetega ning õpivad oma tundeid varjama, et täiskasvanuid hoida. See annab neile näilise küpsuse, kuid võtab ära turvalise lapsepõlve.
Uutes peremudelites – lahutuste, kärgperede ja uute partnerite keskel – kohaneb laps sageli vapralt, kuid maksab selle eest sisemise pingega. Ta võib võtta enda kanda täiskasvanu rolli, olla vanema usaldusisik või „väike toetaja“, kuigi tegelikult vajaks ise tuge.
Miks laps jääb kõikvõimsuse illusiooni?
Freudi sõnul on iga laps alguses „Tema Majesteet Beebi“ ehk siis maailma keskpunkt. See on normaalne ja vajalik arenguetapp. Kuid varem või hiljem peab laps õppima, et maailm ei allu alati tema soovidele. Just siin on vanemate roll otsustava tähtsusega.
Kui laps ei suuda loobuda naudingupõhimõttest ja reaalsusega kohaneda, ei ole see tema süü. Sageli hoiavad täiskasvanud teda selles illusioonis, sest nad samastuvad lapsega ja tahavad teda säästa pettumustest, mida nad ise kunagi kogenud on. Nii pikendavad nad alateadlikult oma lapsepõlve läbi enda lapse.
Autoriteet on muutunud – ja see tekitab segadust
Ka ühiskondlik suhtumine lapsepõlve on muutunud. Enam ei nähta last kui peaaegu suurt inimest, keda tuleb läbi kasvatuse õigele teele suunata, vaid lapsepõlve idealiseeritakse. Ka täiskasvanud tahavad olla nooruslikud, seega hägustub põlvkondade vahe ning vanematel on üha raskem oma rolli hoida.
Peresuhetes on rohkem demokraatiat, mis on iseenesest positiivne. Lapsel on õigus oma arvamusele. Kuid autoriteedi kartus ja hirm olla „liiga range lapsevanem“ võivad viia selleni, et piirid kaovad peres. Vanemad ei julge sekkuda, kui laps ütleb: „Mul on õigus“ või „Ma teen ikka, mis tahan“.
Uus vanemlus vajab uut tasakaalu
Psühholoogid ei soovita vanematel taas muutuda rangeteks ja hakata oma autoriteeti maksma panema, kuid rõhutavad, et laste kasvatus ei saa põhineda üksnes kokkulepete ja nõusolekute tegemisel. Täiskasvanu ja lapse suhe ei ole ega saagi kunagi olla täiesti võrdne. Vanem vastutab, laps kasvab.
Me elame kahe maailma vahel: vanas, kus väärtustati tööd, kuulekust ja stabiilsust, ning uues, kus hinnatakse vabadust, paindlikkust ja eneseteostust. Seetõttu tuleb vanemlus pidevalt uuesti leiutada. Laps ei tee midagi valesti – ta kohaneb maailmaga, mille täiskasvanud on loonud.
Laps-kuningas kui meie aja peegel
Laps-kuningas ei ole ühiskonna viga, vaid selle peegeldus. Probleemid, mida lastele ette heidetakse – kärsitus, harjumuskultuur, keskendumishäired –, on samad, mis iseloomustavad ka täiskasvanuid. Me elame maailmas, kus tahetakse kõike ja kohe.
Laps ei ole tulevikuprobleem, vaid tuleviku eelvaade. Ta valmistub ühiskonnaks, kus tuleb olla paindlik, tehnoloogiliselt pädev ja kiiresti kohanev. Sageli näitab ta lihtsalt hämmastavat ettenägelikkust.
Kuidas vanem saab reageerida?
Psühholoogide soovitused on lihtsad, kuid nende järgimine nõuab vanemalt teadlikkust ja julgust. Oluline on meeles pidada järgmisi põhimõtteid:
- kuula last ja jälgi teda tervikuna, mitte ainult tema käitumist, vaid ka selle võimalikke põhjuseid;
- püüa mõista, miks laps nõuab, lööb või ei suuda üksi magama jääda – sageli viitab see suhtele, mitte iseloomuveale;
- mõistmine ei tähenda automaatselt kõigega nõustumist;
- ära lase peres rollidel ümber pöörduda, kus laps võtab vanema koha;
- ära asenda oma kohalolekut asjade ja lubadustega;
- ära karda lapse pahameelt, kui ütled vajadusel kindlalt „ei“;
- leia tasakaal vabaduse ja selgete piiride vahel.
Laps peab õppima, et asjad ei tule iseenesest. Ta vajab kogemust, et mõnikord tuleb oodata, pingutada ja vahel ka midagi välja teenida.
Laps peab õppima, et asjad ei tule iseenesest – neid tuleb oodata, püüda ja vahel ka välja teenida.
Kokkuvõtteks
Laps ei vaja kuningatrooni. Ta vajab täiskasvanut, kes julgeb olla kohal, seada piire ja kanda vastutust. Seda tehes ei tunne laps, et sa teda vähem armastad. Selged piirid annavad lapsele kindluse ja võimaluse kasvada päriselt vabaks.
Kommentaare ei ole