Hilja isaks, aga õnnelik: mehed, kes ütlevad, et see oli elu parim otsus

 50-aastaselt isaks – mida teie sellest arvate? foto : Ca...

 50-aastaselt isaks – mida teie sellest arvate?

foto : Canva

 

Selles vanuses isaks saades on mehel rohkem aega ja kannatlikkust oma lastega tegeleda. Isegi kui nad mõtlevad selle peale, kui vanad nad ise on, kui nende järeltulijad 20-aastaseks saavad, ei pane see neid palju muretsema. Tõele au andes tuleb tunnistada, et sageli näevad nad palju nooruslikumad välja – need vanemast peast isaks saanud mehed. Ja kas pole nii, et need väikesed naerukortsud sobivad neile pigem hästi ja lisavad võlu?

---

50-aastaselt isaks: igavese nooruse saladus

Selles vanuses isaks saades on meestel tavaliselt juba esimene kogemus lastega olemas esimesest kooselust. See esimene suhe muutis neid filosoofideks, mille tõttu peavad nad tähtsamaks oma aega ja soove. Ja kui juhtub, et elu toob nende teele kellegi, siis võtavad nad seda kui kingitust, mida nad oskavad paremini hinnata.

See on Toomase lugu, kes sai viimast korda isaks 49-aastaselt:

„Kui ma sain esimest korda isaks, olin ma 23-aastane. Ma olin töö pärast tihti kodust eemal, kui lapsed kasvasid, ja lõpuks läksin ma naisest lahku ning nägin lapsi üldse vähem. Aga elu andis mulle õnneks teise võimaluse. Aastaid tagasi kohtusin ma oma uue naisega. Meil on 15-aastane vanusevahe, nüüd on meil juba kolm last. Mu naine hindab õnneks seda, et ma olen selline vanamoelisem. Nüüd olen ma 62-aastane, aga hingelt olen ma noor. Mulle meeldib suhelda kõigiga. Me leiame ikka midagi ühist – ehkki neil on rohkem internet, mulle aga meeldiks, kui nad loeksid raamatuid. Mul on noor naine, ma ei saagi vanaks jääda tema kõrval. Ma tahan olla oma pere jaoks olemas. See ongi õnn.“

Tegelikkuses on aga ka nii, et 50-aastased isad saavad tihti samal ajal ka vanaisadeks. Aastad ju lähevad, sinna ei saa midagi parata, ja enam ei teagi tänaval, kas väike laps jalutab oma isa või vanaisaga. Koolis aga lapsed nii taktitundelised ei ole.

„Mu isa oli 49-aastane, kui ma sündisin. Mu ema oli 39-aastane,“ räägib Anne.
„Sellel ajal ei olnud inimesed veel sellega harjunud ja teiste laste märkused tegid mulle väga palju haiget. Mul oli nii häbi oma isa pärast, et ma valetasin teistele, öeldes, et see on mu vanaisa.“

Mis puutub aga selles vanuses isaks saamisesse, siis on kõige tähtsam see, et inimene ise tunneks end hästi – nii arvab vähemalt Tiit, kes sai viimast korda isaks 57-aastaselt:

„Mind kutsutakse tihti vanaisaks. Ma siis ikka parandan, et ma olen isa, mitte vanaisa. Aga eks aastad teevad oma töö, aga ma ei tunne end üldse oma vanusena – kõige rohkem 30-aastasena, mitte rohkem. Pea on veel noor ja nii kaua, kui keha on terve, on kõik korras.“

Hirm tuleviku ees ei tohiks küll saada takistuseks, mis ei lase oma elu elada, sest tulevik on täis ootamatusi, mida me ette ei näe. Võib juhtuda, et me elame kuni 90-aastaseks ja oleme täiesti terved seejuures. Elu tuleb elada, mitte seda karta.