Kui mu mehe lapselapsed tulevad, tunnen, et mul ei ole kohta, kus olla. Nagu see ei olekski minu kodu. ...
Kui mu mehe lapselapsed tulevad, tunnen, et mul ei ole kohta, kus olla. Nagu see ei olekski minu kodu.
|
| foto : Canva |
Mul endal ei ole lapsi. Ma pean tunnistama, et ma ei tunne end hästi ka teiste lastega, eriti kui tegemist on väikeste lastega, kes nõuavad suuremat hoolt ja tähelepanu. Ma ei taha aga üldse öelda, et ma lapsi ei armasta. Kui mu õelapsed olid veel väikesed, oli mul hea meel iga kord, kui me kokku saime. Nüüd on nad suureks kasvanud ja me oleme väga lähedased, ent see kontakt meie vahel tekkis ikka ajapikku.
Ma ei teadnud kunagi, mida ma tegema pean, kui nad kohal olid. Ma natuke kartsin neid – et mida nad teha või öelda võivad. Teiseks ei teadnud ma ise ka, kas ma teen õieti või mitte. Ma sundisin end nendega mängima, katsusin kogu aeg naeratada, esitasin neile küsimusi. Ma katsusin kõike teha ja jääda võimalikult loomulikuks, aga kui ma takkajärgi mõtlen, tundub mulle endale ka, et ma natuke pingutasin üle. Ja see ei tulnud loomulikult välja. Täpselt samamoodi läks, kui pärast mu sõbrannadel lapsed sündisid. Muidugi olid nad armsad, aga mina ei saanud kunagi aru, miks peab kogu elu keerlema laste ümber. Seda enam, et mina ju ei näinud neid sama pilgu läbi nagu nende vanemad – mina nägin ikka seda ka, kui palju nad lärmi tegid, mida nad ära lõhkusid, kuidas nad sõna ei kuulanud.
Kolm aastat tagasi kohtusin ma Toomasega. Toomas on üle 60 aasta vana, läks hiljuti oma naisest lahku. Mul ei ole meestega vedanud. Ma olen suure osa oma elust oodanud seda õiget meest, kohtudes ainult sellistega, kellel ei olnud mingeid tõsiseid kavatsusi. Vähemalt mitte minuga. Toomasega aga laabusid asjad meil kohe. Viis kuud pärast seda, kui elu meid kokku viis, kolisime me kokku ja ma kolisin oma kahetoalisest Toomase eramajja. Muidugi ma teadsin, et Toomasel on tütar ja kaks lapselast (kaksikud, kes olid siis nelja-aastased). Ma teadsin ka seda, et Markus ja Mario käivad tihti vanaisa juures.
Ma tunnen end nagu külaline, kui lapsed on seal
Muidugi, kui ma sain teada, et Toomasel on lapselapsed, siis eks see natuke mind ehmatas – ehkki mis üllatus see saigi olla –, aga ma ei hakanud ju meie suhet sellepärast lõpetama, et Toomas on vanaisa staatuses. Ma olin armunud ja ütlesin endale, et kõik läheb hästi. Ehkki ma avaldasin endale alguses ikka väga palju survet, et kõik läheks hästi. Ma kartsin tegelikult, et nad ei meeldi mulle üldse, aga tegelikult on nad nii armsad poisid. Tõesti kohe. Ja ma usun, et ka mina meeldin neile. Vähemalt on nad minuga harjunud.
Aga mis ma tahan öelda – kui kaksikud on meie juures, siis tihti taban ma end mõttelt, et nad on nagu meie vahel. Muidu meil on nüüd Toomasega selline harjumuspärane elu, elame nagu omas mullis. Muidugi ei ole see ilus minust niimoodi mõelda, aga niipea, kui poisid tulevad, nad on nagu meie kodus ja võtavad nii palju ruumi! Mina katsun hoida natuke eemale ja vaatlen neid (ma ei ole veel suutnud endast võitu saada selles suhtes, aga poistel on ju kaks vanaema olemas ikkagi), seega on poisid kogu aeg oma vanaisaga, käivad tal kogu aeg järel, isegi vannituppa ronivad järgi, ja mind nagu korraga üldse enam ei eksisteeri.
Ma ei ole kade poiste peale (ma kordan, et nad on mul südames juba), aga mõnikord tunnen, et mul ei ole oma ruumi. Ma olen oma kodus, aga tunnen end nagu külaline. Mul on tunne kohati, nagu oleksin ma nähtamatu või polekski mind enam. Või siis, mis veelgi hullem – nagu oleksin ma nende külaline. Ma ei ole sellest Toomasega rääkinud, ma ei taha, et ta minu pärast kannatama peaks või arvaks ei tea mida, aga hiljuti ma ütlesin talle, et kui poisid on õhtul voodis, võtame aega iseendale. Ma vajan seda. Joome klaasi veini ja räägime juttu. Või vaatame telekat. Ja et minu jaoks on see tähtis, et Mario ja Markus sellel hetkel jätaksid meid rahule ja ei tuleks meid segama. Ma usun, et Toomas sai aru, mida ma öelda tahtsin.
Kommentaare ei ole