"Ma armastan oma naist, aga mul on armuke" Aus ülestunnistus mehest, kelle elu näib täiuslik, ent kelle sees kä...
"Ma armastan oma naist, aga mul on armuke"
Aus ülestunnistus mehest, kelle elu näib täiuslik, ent kelle sees käib võitlus truuduse ja igatsuse vahel.
.png)
Olgu kohe öeldud: ma armastan oma naist ja lapsi. Meil on koos ilus elu — töö, kodu, teismelised lapsed, ühised traditsioonid ja mugav rutiin. Kõik on justkui korras. Ometi on mul salasuhe.
See on väsitav ja kurnav. Pean pidevalt jälgima, et saladus ei tuleks ilmsiks: kustutan sõnumeid, valin sõnu, valvan telefoni. See on pidev pinge, mille all elamine kurnab. Ma ei taha oma peret kaotada, aga ma ei suuda ka sellest keelatud suhtest lahti lasta.
Miks ma seda teen?
Ma ei oska sellele üheselt vastata. Mõned ütlevad, et keelatud vili on
magus. Teised, et pika suhte rutiin lihtsalt kulutab kirge. Võib-olla on
mõlemal õigus. Kui oled kellegagi olnud koos üle kahekümne aasta, muutub
kõik — ka voodis, ka tundeelus.
Mu naine on pärast laste sündi saanud rohkem emaks kui naiseks, ja mina jäin kuskile kõrvale, justkui omaenda pere äärealale. See pole süüdistus, vaid reaalsus, mis tabab paljusid paare. Seksist saab kohustus, mitte soov. Lähedusest saab harjumus, mitte kirg.
Armukese juures on aga kõik jälle uus ja põnev. Sa tunned end elavana — nagu teismeline, kes teeb midagi keelatut. Kohtumised salaja, ootamatu puudutus, keelatud pilgud. See on nagu varastatud hetk elust, mida keegi teine ei näe.
Ometi tean, et see pole lahendus. Mehed, kes on oma naise armukese pärast maha jätnud, teavad hästi — varsti saab ka armukesest tavaline inimene, kellega algab uus rutiin. Põnevus hajub, argipäev tuleb ikka tagasi.
Ma ei tea, kuhu see kõik viib. Võib-olla päästab just see kõrvalsuhe mu abielu. Võib-olla lõhub selle lõplikult. Aga üks on kindel — petmine ei tähenda alati armastuse puudumist. Vahel on see hoopis segaduses inimese katse tunda end jälle elavana.
Kommentaare ei ole