Lapsepõlve haavad, mis saadavad meid kogu elu - andesta oma vanematele, nad tegid nii hästi, kui oskasid

Lapsepõlve haavad, mis saadavad meid kogu elu  Lapse ja vanemate suhe kujundab emotsionaalse vundamendi, millele kogu ...

Lapsepõlve haavad, mis saadavad meid kogu elu 

Lapse ja vanemate suhe kujundab emotsionaalse vundamendi, millele kogu meie elu toetub. Kui selles vundamendis on mõrad, vajab tervenemine aega, mõistmist ja andestust.

Lapse emotsionaalne tasakaal areneb läbi vanemate heakskiidu, mõistmise, hoolivuse, väärtustamise ja austuse. Kui laps jääb neist ilma, võib ta täiskasvanuna hakata süüdistama oma vanemaid, et need ei andnud talle piisavalt armastust ja tähelepanu.

Esimesed eluaastad kujundavad kogu ülejäänud elu. See on aeg, mil lapse iseloom ja sisemine maailm on kujunemas. Vanemad loovad justkui vundamendi, millele laps ehitab kogu oma elu. Kui see vundament on nõrk või mõranenud, hakkab kogu ehitis — lapse tulevane elu — vankuma.

 

 

Suhe vanematega

Suhe vanematega on üks olulisemaid suhteid inimese elus. Tavaliselt muutub see keerulisemaks teismeeas, mil laps otsib oma identiteeti ja iseseisvust. Kui aga vanemad ja noor ei leia ühist keelt, võivad tekkinud arusaamatused jääda püsima aastateks.

Alles hiljem, täiskasvanuna, hakkame oma lapsepõlve killukesi kokku panema ja mõistma, miks meie praegused suhted on just sellised. Sageli selgub, et paljud hirmud, ebakindlus ja usaldusprobleemid on saanud alguse lapsepõlvest – tunnetest, et meid ei mõistetud või kuulatud.

Vanematel on tohutu roll lapse enesehinnangu ja enesekindluse kujundamisel. Kui vanemad ei paku lapsele piisavalt tähelepanu, võivad lapse hinges tekkida tühimikud, mida ta hiljem täita püüab – tihti keeruliste suhete, ebakindluse või pideva heakskiidu otsimise kaudu.

 

 

Hülgamisest tekkinud haavad

Kõige sügavamad lapsepõlvehaavad tekivad sageli hüljatuse tundest. See võib tekkida siis, kui vanemal pole lapse jaoks aega, kui ta on emotsionaalselt kättesaamatu või kui vanem lahkub pere juurest.

Hirm hüljatuse ees võib jääda inimesega kogu eluks, mõjutades tema suhteid ja valikuid. Selline inimene võib alateadlikult tõmmata enda ellu just neid olukordi ja partnereid, kes tema hirmu taaselustavad. Nii korduvad samad mustrid ja inimene tunneb, et väljapääsu pole.

See on nõiaring, kus hirm üksijäämise ees hakkab juhtima inimese mõtteid ja otsuseid. Lõpuks tundub, et elu on täis valesid inimesi ja valusaid lahkuminekuid — tegelikult aga on see lapsepõlve varjude mõju, mis pole veel kadunud.

 

 

Andestamine toob hingerahu

Vanemate süüdistamine hoiab haavu lahti ja annab neile endiselt võimu meie elu üle. Andestamine ei ole kerge, sest see nõuab küpsust, julgust ja valmisolekut loobuda valust, mis on meid saatnud.

Andestada ei tähenda unustada ega õigustada. See tähendab vabaneda – lubada endal edasi liikuda ja lõpetada sisemine sõda minevikuga.

Kui suudad andestada, taastub tasakaal ja sisemine rahu. Alles siis saab hakata tõeliselt elama, armastama ja usaldama. Mineviku haavad ei kao üleöö, aga nende mõju võib väheneda, kui võtame vastutuse oma tunnete eest ja lõpetame süüdlaste otsimise.

Andestamine on kingitus iseendale – tee vabaduse ja hingerahu poole.