Tänapäeva probleem seisneb jõude istuvates noortes — või ühiskonnas, mis ei oska neid enam mõista? ...
Tänapäeva probleem seisneb jõude istuvates noortes — või ühiskonnas, mis ei oska neid enam mõista?
.png)
Rääkides tänapäeva noortest, kostab sageli hinnanguid nagu
“nad on laisad”, “ei viitsi tööd teha”
või
“tahavad kõike liiga lihtsalt kätte saada”.
Kuid mis peitub tegelikult selle uue põlvkonna näilise passiivsuse taga?
Kas tõesti on noored kaotanud töötahtmise — või on maailm nende ümber
muutunud nii kiiresti, et vanad reeglid enam lihtsalt ei kehti?
Teistsugune põlvkond, teistsugused väljakutsed
Tänapäeva noored on täiesti teistsuguses olukorras kui need, kes kasvasid
üles sõjajärgsel ajal või Nõukogude Eestis.
Nad pole kannatanud puudust ega defitsiiti, aga nad elavad pidevas
muutuses, ebakindlas ja digitaalses maailmas, kus kõik on korraga nähtav ja
võrreldav.
Neil on teistsugused hirmud ja lootused.
Kui varasem põlvkond väärtustas stabiilsust, töökust ja turvalisust, siis
tänased 15–29-aastased otsivad
eneseteostust, tähendust ja paindlikkust.
Nad ei taha töötada lihtsalt selleks, et ellu jääda, vaid tahavad, et nende
töö tähendaks midagi.
NEET-noored – lootuse ja “mis mõttega üldse” vahel
Sotsioloogias kasutatakse tänapäeval terminit
NEET (Not in Education, Employment
or Training) – noored, kes ei õpi, ei tööta ega osale koolitustel.
OECD andmetel on neid maailmas üle
1,9 miljoni, ning probleem pole
ainult tahtmises.
Uuringute järgi otsib
rohkem kui pool NEET-noortest aktiivselt tööd, kuid seisab silmitsi tõketega: kõrged ootused, tööandjate nõutav varasem
kogemus ja ebastabiilne tööturg.
Ülejäänud on need, kes on kaotanud usu ja motivatsiooni — mitte laiskusest,
vaid kurnatusest pidevast konkurentsist.
Nad elavad maailmas, kus töökohti on, aga töökohtade väärtus on muutunud:
töö ei määra enam inimese identiteeti.
See on suur muutus ühiskonna mõtteviisis, millele vanemad põlvkonnad pole
alati valmis vastu võtma.
Töö kui eneseteostus, mitte karistus
Kui eelmised põlvkonnad töötasid kohusetundest ja turvatunde nimel, siis
tänapäeva noored peavad olulisemaks
isiklikku rahulolu ja vaimset tervist.
Nad ei taha olla “tööorjad” ega ohverdada oma tervist ettevõtte nimel.
Töö peab andma tähendust ja võimaldama elada, mitte kogu elu ära
võtta.
Prantsuse noorteuurija Olivier Galland on öelnud:
“Tänapäeva noored ei karda tööd, nad lihtsalt ei usu enam, et töö on elu keskpunkt. Nad tahavad elada, mitte ainult töötada.”
See ei tähenda, et noored oleksid mugavad või ambitsioonitud.
Nad on lihtsalt õppinud nägema, kuidas stress, läbipõlemine ja ületöötamine
on rikkunud nende vanemate põlvkonna tervise ja pereelu.
Uue põlvkonna jaoks ei võrdu töö enam turvalisuse, vaid
riskiga – riskiga kaotada
iseennast.
Töö peab pakkuma rahulolu ja austust
Tänapäeva noored ootavad töölt rohkem kui lihtsalt palka.
Nad tahavad, et neid koheldaks õiglaselt, nende arvamust kuulaks ja töö
annaks võimaluse kasvada.
Statistika näitab, et
47% noortest peab töörahulolu kõige olulisemaks, ning
70% on valmis rohkem pingutama, kui
töö pakub neile arengut ja sisemist motivatsiooni.
Kui töö muutub ainult ellujäämise vahendiks, kaob mõte.
See ongi põhjus, miks paljud noored vahetavad töökohti või võtavad “pausi” –
mitte laiskusest, vaid selleks, et mitte läbipõleda.
Kes on kasvatanud sellised noored?
Sageli küsivad vanemad:
“Mis nendega juhtus?”
Aga võib-olla tuleks küsida:
“Mis juhtus meie endiga?”
Praegused noored on kasvanud maailmas, kus neile õpetati unistama, uskuma
endasse ja otsima õnne.
Ja nüüd, kui nad seda teevad, nimetame me neid mugavateks.
Tõde on see, et tänapäeva noored ei taha vähem – nad tahavad
teistsugust elu.
Elu, kus töö ja heaolu ei ole vastandid.
Elu, kus väärtus ei tule kellast, vaid mõttest, mida sa oma tegemisse
panustad.
Lõpumõte
Noored ei ole kadunud põlvkond. Nad on lihtsalt uues maailmas – ja see
maailm nõuab uut mõtteviisi.
Vanemad põlvkonnad ei pea loobuma oma väärtustest, aga nad peavad õppima
kuulama.
Sest need “jõude istuvad noored”, kellest me räägime, on tegelikult need,
kes hakkavad varsti juhtima seda maailma, milles me kõik elame.
Kommentaare ei ole