Pensionär, mitte nähtamatu: miks vanemaealised tunnevad end ühiskonnas tihti kõrvalejäetuna ...
Pensionär, mitte nähtamatu: miks vanemaealised tunnevad end ühiskonnas tihti kõrvalejäetuna
.png)
„Vanaks jäädes muutub inimene nähtamatuks. Kõik vaatavad sinust mööda nagu sind ei olekski olemas, aga keegi ei vaata otsa,“ ütleb 72-aastane Leida vaikselt.
Ta räägib, kuidas poes on raske müüjaga silmsidet saada, tuttavaid on vähemaks jäänud ja enamiku ajast veedab ta üksi. Leida pole pahane — ta on lihtsalt kurb. „Ma ei tunne, et mind enam märgatakse,“ ütleb ta. Ja ta pole ainus.
Ühiskond, mis kummardab noorust
Tänapäeva maailm hindab noorust, kiirust ja uut tehnoloogiat.
Reklaamides on säravad näod, töökuulutustes otsitakse “energilisust ja
paindlikkust” ning sotsiaalmeedias näib, et elu väärtus sõltub sellest,
kui palju sul on jälgijaid.
Sotsioloogid ütlevad, et sellises keskkonnas võib vananemine tunduda nagu
aeglane kadumine nähtamatuks.
Ameerika psühholoog Ellen Langer,
kes on uurinud vananemise psühholoogiat, on öelnud:
“Inimesed hakkavad vananedes end nägema läbi ühiskonna pilgu. Kui ühiskond saadab sõnumi, et nad pole enam olulised, siis nad hakkavadki end nii tundma.”
Eestis elab ligi
300 000 pensioniealist inimest,
kellest paljud tunnevad, et nende hääl ühiskonnas on tasapisi
summutatud.
Paljud ütlevad, et nad ei oota erilist tähelepanu — ainult seda, et neid
märgataks ja kuulaks.
Töö ei pruugi enam defineerida inimest
Paljud tänased eakad ei tööta enam, kuid see ei tähenda, et nad ei tahaks
olla kasulikud või vajalikud.
Mõned hoolitsevad lapselaste eest, teised teevad vabatahtlikku tööd või
õpivad uusi oskusi.
Sotsioloog Susan Pinker on oma
uurimustes näidanud, et just
sotsiaalne seotus ja tunne, et sind vajatakse, on üks olulisemaid pika
eluea tegureid.
Kui see seotus kaob, jääb alles tühjus.
„Varem helistati, kutsuti, küsiti nõu. Nüüd on vaikus,“ ütleb Leida. „Ma
saan aru, et noortel on oma elu, aga vahel oleks tore, kui keegi lihtsalt
ütleks: kuidas sul läheb?“
Üksildus ei ole ainult emotsioon, vaid terviserisk
Briti terviseamet on nimetanud
üksildust uueks rahvatervise kriisiks.
Teadlased leiavad, et sotsiaalne isolatsioon suurendab varase surma riski
pea sama palju kui suitsetamine või rasvumine.
Vananedes ei kao vajadus kuuluvuse ja kontakti järele — vastupidi, see
muutub isegi olulisemaks.
Psühholoog Robert Waldinger, maailma ühe pikima õnneuuringu juht, on öelnud:
“Meie õnne ja tervise kõige tugevam ennustaja ei ole raha ega karjäär, vaid see, kas me tunneme, et kuulume kuhugi ja oleme teistele tähtsad.”
See lihtne tõde kehtib igas vanuses.
Kui inimene tunneb, et ta pole enam kellelegi vajalik, hakkab hääbuma ka
tema sisemine elujõud.
Vanus ei võrdu mahajäämus
Ometi on ka neid, kes lükkavad ümber kõik vananemise müüdid.
75-aastane Sirje õppis
pensionipõlves kasutama nutitelefoni ja avas väikese käsitööpoe
internetis.
„Ma tundsin, et ma ei taha lihtsalt oodata, kuidas päevad muudkui lähevad.
Ma tahan midagi teha,“ ütleb ta.
Sirje sõnul oli algus raske, aga nüüd on tal oma väike kogukond ja
kliendid, kes kirjutavad talle iga nädal.
Sellised lood tuletavad meelde, et
aktiivne elu ja uudishimu ei lõpe pensioniga.
Vananemine ei ole lõpp, vaid aeg, mil inimene saab lõpuks teha seda,
milleks tal varem polnud aega.
Kuidas muuta nähtamatust nähtavuseks
Psühholoogid rõhutavad, et igaüks meist saab selles muutuses kaasa
aidata.
See algab pisiasjadest: silmside, tervitus, kuulamine.
Kui ühiskond väärtustab kogemust sama palju kui noorust, muutub suhtumine
ka vanusesse.
Ellen Langer on öelnud:
“Kui me hakkame nägema vananemist kui elu osa, mitte kui selle lõppu, siis muutume ka ise empaatiavõimelisemaks.”
Lõppsõna: nähtavus algab meist kõigist
Järgmine kord, kui näed vanemat inimest tänaval, poes või järjekorras,
mõtle hetkeks: tema on loonud selle maailma, milles sa elad.
Ta ei taha haletsust ega erilist tähelepanu.
Ta tahab lihtsalt tunda, et ta on
endiselt osa maailmast.
Sest inimesed ei kao koos vanusega – nad lihtsalt ootavad, et me neid jälle näeksime.
Kommentaare ei ole