foto : pexels/ Felipe Cespedes "Üks õnnetu naine ...
|
|
foto : pexels/ Felipe Cespedes |
"Üks õnnetu naine vajab teie abi. Ma kirjutan siia esimest korda. Olen 32-aastane, oma mehega oleme koos olnud juba 11 aastat. Meil on 5 aastane poeg.
Kui me mehega kohtusime, olin ma just eelmisest kaaslasest lahku läinud, see oli minu jaoks väga keeruline ja samas valus aeg, sest ma ei olnud sellest eelmisest suhtest veel üle saanud. Ma ei olnud oma eelmist kaaslast veel oma südamest välja saanud ehkki me enam ei kokku ei saanud ega suhelnud.
Siis ilmuski mu praegune mees välja. Me saime kokku ja hakkasime käima. Tegelikult tundsin ma teda nägupidi juba enne ka, aga ma ei olnud kunagi teda sellise pilguga vaadanud. Me hakkasime rohkem suhtlema temaga umbes pool aastat peale seda, kui mu eelmine suhe oli läbi saanud. Ma ei saa öelda, et ta oleks nüüd olnud mingi suur armastus mu elus või et mul oleks tema vastu üldse olnud mingeid suuri tundeid - mingit kirgede möllu, kui sellist küll ei olnud - aga mul oli temaga lihtsalt hea olla. Me olime mõlemad viimasel kursusel ja ma kuidagi ei suutnud leppida selle mõttega, et pean nüüd vanematekoju tagasi kolima. Ma olin harjunud juba iseseisva eluga. Mu tulevane mees siis tegi ettepaneku, et kolime kokku ja nii see läks.
Muidugi mõni võib nüüd öelda, et ma tegin valesti ja oleksin pidanud ootama, aga ma ise arvasin tõesti, et ma armastan seda meest. Ta on hea mees, tore, hooliv, tark, töökas - kõik, mida üks naine võib tahta. Nii me siis hakkasime oma elu elama. Alguses oli meil pisike korter, selle asemele leidsime mingil ajal suurema. Mõlemal oli hea töökoht, korralik teenistus. Mingil ajal aga ma tundsin, et midagi on nagu valesti. Ma ei tahtnud teda enam, aga mulle meeldis see mõte, et mul oli mees, kes mind hoidis ja kallistas, et mul oli keegi, kellega ma sain rääkida oma muredest. Meil ei olnud enam vahekordi, ma ei tahtnud, et ta mind puudutab, ma ise arvasin, et ju see on sellest, et mulle endale ei paku see lihtsalt huvi, sest tema oli ikka alati valmis ja ootas. Siis jäin ma rasedaks (mind ennast ka üllatas see, kui võtta arvesse, et magamistoas praktiliselt enam midagi ei toimunud). Muidugi olin ma rõõmus, tema ka loomulikult ja ma lootsin, et kui laps sünnib, saab kõik korda. Tegelikult läks asi ainult hullemaks. Peale poja sündi ma tõesti üritasin head nägu teha ja olla hea naine, ma pidin ennast sundima, et temaga vahekorras olla. Surusin hambad risti ja kannatasin kõik tema puudutused välja, naeratasin talle, katsusin päeva jooksul teha nägu nagu kõik oleks korras meie vahel ja õnnelik pereelu noh. No ja siis ta palus mu kätt. Ma teadsin, et midagi on valesti ja et ma ju ei armasta seda meest nii nagu peaksin, aga tahtsin tõesti oma suhet päästa. Mul ei ole oma mehele isegi mitte midagi ette heita, ta on eeskujulik isa meie pojale, tõesti hea mees... ainult mitte minu jaoks. Abiellusime siis.
Samal päeval, kui meil pulmad olid, ma mäletan nii hästi, kuidas ma endamisi ahastasin, et ma saan praegu suure rumalusega hakkama. Aga kõik sugulased : tema ja minu vanemad olid nii rõõmsad ja õnnelikud, et ma surusin oma tõelised tunded alla ja ei ütelnud midagi. Pulmaöö oli tõeline katastroof, sest ma ei suutnud enam isegi teeselda. Peale seda tuli jutuks korteriost. Mina ei tahtnud seda, aga tema jäi enesele kindlaks. Lisaks toetasid seda plaani ka tema vanemad. Mul pole talle midagi ette heita ka, kui ma praegu kogu sellele loole tagasi mõtlen, siis jah, mu mees on mulle tõesti väga kallis ja ma hoolin temast, aga ma ei armasta teda nii nagu naine peaks meest armastama. Ma lähen alati palju hiljem magama, kui tema, et ta ei tuleks mind puudutama, mõnikord lähen magama alles peale südaööd. Kell 6 pean üles tõusma hommikul. Ma tunnen end palju paremini, kui teda läheduses ei ole. Kui ta on mu kõrval, ei taha ma temaga isegi rääkida. Ma ei taha isegi, et ta mulle musi põse peale teeks, veelgi hullem, kui ta tahab suudelda. Vastik hakkab. Nagu mõni sõber tikuks ligi ja hakkaks käperdama. Nii me oleme siis elanud juba pool aastat ilma, et meie vahel oleks kõige vähematki. Tema ei ütle midagi. Ta ei ole vist isegi märganud, et midagi on valesti. Mina ootan, et ta ise tuleks küsima, mis lahti on, et ta hakkaks ise sellest rääkima. Ma ei armasta teda enam, mul pole tema vastu enam mingeid tundeid.
Ma ei taha talle haiget ka teha. Ma südamest tahaks, et mingi ime
juhtuks ja me läheme sõbralikult lahku ja jääme sõpradeks ka edaspidi. Aga
ma tean, et tema tunded minu vastu ei ole muutunud. Ometi ma ju näen väga
hästi, et praeguses olukorras ei ole isegi tema õnnelik. Me oleme ju mõlemad
noored inimesed, meil on kogu elu alles ees. Me võime mõlemad saada
õnnelikuks, ainult mitte koos. Praegu oleme me mõlemad õnnetud. Ma olen
tõesti tema ees süüdi, ta ei ole seda väärt. Mul on selle kõige pärast nii
sant enesetunne, sest lõppude lõpuks mina ja ainult mina üksi olen süüdi.
Mida ma tegema pean? Ootama veel, kuni poiss kasvab suuremaks? Samas
teistpidi ma mõtlen jälle, et poiss on varsti suur, läheb oma elu peale,
minu jaoks võib aga olla siis juba liiga hilja, et uuesti alustada. Ma
armastan oma meest, aga kindlasti mitte nii nagu üks naine peaks oma meest
armastama. See oli nüüd väga pikk jutt, aga kui keegi on midagi sarnast läbi
elanud, ma oleksin väga tänulik kõikide soovituste eest. "
.jpg)
Kommentaare ei ole