foto : unsplash / Hannah Olinger "Kõigepealt su...
|
|
foto : unsplash / Hannah Olinger |
"Kõigepealt suured tänud neile, kes viitsivad läbi lugeda. Mul ei ole harjumuseks oma probleemidest laiale ilmale rääkida aga seekord ei tea ma, mida ma tegema pean.
Ma olen 28-aastane, mehega saime kokku umbes 5 aastat tagasi. neist kaks aastat oleme koos elanud. Mul ei ole lapsi ja ei ole ka plaanis praegu peret veel luua, mehel on kaks last eelmisest suhtest. Kui me tuttavaks saime, siis ma nägin, et mees ei olnud lahutusest üle saanud veel ehkki sellest oli siis poolteist aastat möödas. Oma naisega oli ta koos olnud 16 aastat. Ta oli ikka veel sellest löödud, kui me kokku saime, aga ma lootsin, et koos saame me kõigest üle ja siis saame ka õnnelikuks. Nüüd aga olen ma ise suures segaduses. Mees räägib oma endisest naisest liiga palju minu jaoks, ma saan aru, et nad olid nii kaua koos ja ühised lapsed, tal on mingi nostalgia selle ajaga aga ma nagu tunnen, et ta on kurb, kui räägib sellest perioodist oma elus.
Aga ikkagi nad on nüüd 5 aastat lahus juba ja mul on ikka tunne, et ma olen kuidagi üleliigne. Nagu võõras inimene selles loos. Ma ei tea, milleks mind üldse vaja on. Olen ma üldse tema jaoks tähtis või oli tal mind vaja selleks, et mitte üksi olla? Mul on tunne, et ta peab kogu aeg oma endisest naisest rääkima, tema peale mõtlema, ma isegi ei tea, mitu korda on ta mind selle endise naise nimega kutsunud! Ma olen üritanud temaga sellest rääkida aga ta läheb kohe lukku ja ütleb, et see naine on ikkagi ta laste ema ja ta tahab selle naise jaoks alati olemas olla, ükskõik, mis ka ei juhtu. Nagu mingi armastuse kolmnurk! Milline on minu koht selle kõige keskel? Minu arust ei ole see normaalne selline suhtumine, mina tunnen ennast väga halvasti selle kõige sees ja selle eksnaise ees, mul on tunne nagu oleksin ma võtnud tema mehe endale ja et mu mees polegi tegelikult minu oma vaid kuulub ikka veel talle.
Ma olen mitu korda kuulnud, et mees käib oma töökaaslastega seal söögikohas
söömas, kus see naine töötab. Alles hiljuti juhtusin pealt kuulma, kui ta
telefonis ühe sõbraga rääkis, kes just oma naisest lahku läks, et "vaata
mind, ma ka üksi, jäin oma elu armastusest ilma aga elu läheb ikka edasi".
Ma ausalt tunnistan, et mu peas on kõik sassis, ma tõesti ei tea, mida ma
tegema pean edasi. Mehe lapsed on igal nädalavahetusel meil ilma ainsagi
erandita, meie suhe on täiesti teisel kohal selles suhtes, lapsed on kõige
tähtsamad ja minu jaoks on selline olukord muutunud liiga raskeks. Ma ei
tea, kaua ma nii jaksan vastu pidada. Loomulikult ma teadsin, mis mind ees
ootab aga ikkagi ma ei arvanud, et mu elu kujunebki selliseks. Ma olen ju
alles 28-aastane. Ma ei taha teda eemal hoida tema lastest ega eks naisest
ega see suhe, mis meil on, tundub mulle ikkagi natuke kummaline. Kui keegi
oskaks nõu anda, ma oleksin väga tänulik. "
Kommentaare ei ole