Page Nav

HIDE

Viimased lood

latest

Kui teed lähevad lahku...

foto : unsplash / Andriyko Podilnyk      "Ma ei tea tä...

foto : unsplash / Andriyko Podilnyk

 

 

 "Ma ei tea täpselt, mida ma ootan seda kirja kirjutades. Nõuandeid või soovitusi? Võib-olla teiste kogemusi oleks hea lugeda. Inimestelt, kes on midagi sarnast läbi pidanud elama. Võib-olla tahan ma lihtsalt end tühjaks rääkida.

Ma olen 30-aastane mees, 7 aastat oma naisega koos. Meil on 2-aastane laps. Kui ma Liinaga kohtusin, olid mu elus olnud väga rasked ajad. Ma olin olnud ikka täielikus ummikus kõigega. Liina ütles, et ta tundis mu kohe ära, siis minul võttis see tunnete tekkimine ikka aega. Me kohtusime mitu korda, käisime väljas, suhtlesime internetis ja siis ma nägin, et meil on palju ühist, mis meid seob. Me nägime palju asju läbi sama vaatenurga ja see mulle meeldis. Mulle meeldis see ka, kuidas ta mind armastas. Ta hakkas hästi ruttu sellest rääkima. Oma tunnetest minu vastu. Ilmselt siis ma kiindusingi temasse ja harjusin sellega, et ta on olemas. Ma ei osanud talle sellest rääkida ega talle seda öelda, sest elu oli mu õrnaks teinud selle kohe pealt. 

 

 

Aeg läks ja me elasime nagu kõik teised, ei midagi erilist. Mingeid suuremaid jamasid ei olnud. Me praktiliselt ei tülitsenudki, polnud nagu põhjust. No ja siis tekkis igavus mingil ajal. Rutiin.

Meil on väike laps ka, kellega on parajal määral tegemist, eks rõõmu ole temast ka aga nõuab palju aega see temaga jändamine. Selline see elu meil ongi päevast-päeva.

Ma ei oska öelda, kui rahul ma olen praegu, sest see armastus või tunne, mida ma kunagi tema vastu tundsin, on kaugel ja ma olen selle juba ära unustanud, nii et mul on raske seda meenutadagi. Kui naist pole kodus või on ta ära, siis ma ei tunne vajadust talle kirjutada või temaga suhelda. Tuleb, siis tuleb. Ma muutun pigem närviliseks, kui ta on kodus ja ütleb, mida ma tegema peaksin. Kui me homme peaksime lahku minema, siis see ilmselt ei häirikski mind nii väga. Meil nagu kisub see asi lihtsalt viltu, midagi pole parata. Teised võivad arvata, et meil on kõik korras aga tegelikult ei ole. Ma olen väsinus sellest, et iga õhtu on sama trall. Me isegi ei räägi omavahel enam, kui mitte arvestada seda, kes poodi läheb ja mida õhtuks süüa teha. Ma ei näe mõtet enam, et pingutada.



Ma katsun üle olla ja mõtlen, et ilmselt väikese lapsega elu võtabki palju aega ja ükskord läheb see mööda. Mul on kodu, pere, mida veel tahta? Miks ma otsin midagi muud? 

Ma kohtasin ühte naist töö juures. Me olime juba enne põgusalt kohtunud aga ma olin alati eemale hoidnud. Mis siis, et ta mulle meeldis kohe. No on selline naine, keda ei unusta.

Samas ta on teistsugune, kui kõik teised. Temas on midagi, ma ei oska seletada, ta lihtsalt puudutab mind sügavalt. Selline tunne nagu ma pole ammu tundnud. 

Ma katsusin alguses sellele mitte tähelepanu pöörata, on, mis on. Ehk läheb mööda. 

Aga ma olen nüüd hakanud rohkem temaga rääkima kõigest, maast ja ilmast. Tööasjadest muidugi. 

Me oleme väljas koos söömas käinud. Ta meeldib mulle. Ja mina meeldin talle, seda on ta pilgust näha. Ma näen, et ta ootab midagi enamat. Kas ta on mu armuke? Ma ei tea. Praegu küll mitte, sest meie vahel pole midagi tõsist ju olnudki. Selles mõttes.



Aga ma tunnen, et ma mängin tulega. See ei ole aus mu naise suhtes. Ja ei, ma ei kavatse mingit tõsist suhet alustada praegu, ma ei tea isegi, mida ma tahan. Ma tean ainult, et see teine naine meeldib mulle.

Aga see teeb mulle haiget. Ma ei taha teha oma naisele ega lapsele haiget, ma ei taha teha sellele teisele naisele haiget aga ühel hetkel üks meist haiget saab, mina või nemad. Üks meist peab kannatama. 

Ma ei tea, mida ma õieti otsin neid ridu kirjutades. Võib-olla tunneb end keegi selles olukorras ära. Ma ei tea, kas ma peaksin andma rohelise tule sellele teisele naisele või vahetama töökohta. Nii see igatahes jätkuda ei saa. Iga inimene saab sellest aru. 

Vähemalt olen ise rahul, et sain kõik siia kirja panna, sest mul pole mitte kedagi, kellega sellest rääkida."

Kommentaare ei ole