Kas pensionär võiks oma säästud ise ära kulutada või peaks hoidma need lastele päranduseks? 13.08.2026, 15:23 ...
Kas pensionär võiks oma säästud ise ära kulutada või peaks hoidma need lastele päranduseks?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Inimene on terve elu töötanud, raha kõrvale pannud, võib-olla kodulaenu maksnud ja pere eest hoolitsenud.
Siis tuleb pensioniiga.
Lõpuks oleks aega reisida, kodu remontida, käia teatris, osta parem auto või lubada endale lihtsalt natuke mugavamat elu.
Aga kusagil kuklas võib kõlada teine mõte:
„Äkki peaksin selle raha lastele jätma?“
Kas pensionieas on õige oma sääste ise nautida või peaks mõtlema sellele, et lastel oleks kunagi midagi pärida?
„Mina olen selle raha ju ise teeninud“
Paljud pensionärid ütlevad üsna otse: olen terve elu töötanud ja kokku hoidnud, miks ma ei võiks nüüd oma raha kasutada?
Ja selles mõttes on raske midagi valesti leida.
Kui inimene on aastakümneid loobunud paljudest asjadest selleks, et pere saaks hakkama, võib pensioniiga olla esimene periood elus, mil tal on päriselt aega iseendale.
Võib-olla on ta terve elu tahtnud reisida.
Võib-olla unistanud uuest köögist.
Võib-olla tahaks sagedamini restoranis käia, sanatooriumisse sõita või lihtsalt osta asju ilma iga euro pärast muretsemata.
Kas ta peaks kõigest sellest loobuma ainult selleks, et pangakontol oleks pärast tema surma võimalikult suur summa?
Teised ütlevad: „Tahaksin oma lastele midagi jätta“
Ka see soov on täiesti mõistetav.
Paljude vanemate jaoks ei lõpe soov oma lapsi aidata kunagi.
Laps võib olla 20-, 40- või 50-aastane – ema või isa jaoks jääb ta ikka lapseks.
Kui on võimalik jätta talle korter, maja või veidi sääste, võib see vanemale anda hea tunde.
Ta teab, et pärast tema lahkumist on lapsel natuke lihtsam.
Eriti tähtis võib see tunduda siis, kui täiskasvanud lapsel on kodulaen, väikesed lapsed või keeruline majanduslik olukord.
Mõne vanema jaoks ongi pärandi jätmine viimane suur viis oma laste eest hoolitseda.
Aga kas lapsed peaksid pärandiga üldse arvestama?
Siin lähevad arvamused juba tugevamalt lahku.
Üks inimene ütleb:
„Minu vanemate vara pole minu raha. Kui midagi jääb, olen tänulik. Kui nad kõik enda peale kulutavad, on see nende õigus.“
Teine võib aga arvata, et perekonnas loodud vara peaks liikuma järgmisele põlvkonnale.
Eriti siis, kui tegemist on kodu, maa või millegagi, mida perekond on aastakümneid hoidnud.
Aga kas lapsel tekib vanemate vara suhtes mingi õigus juba enne seda, kui vanemad ise seda enam ei vaja?
Või peaks pärand olema lihtsalt see, mis juhuslikult alles jääb?
Mõnikord hakkab inimene säästma elu enda arvelt
Kõige kurvem võib olla olukord, kus pensionäril tegelikult oleks raha, kuid ta ei julge seda kasutada.
Ta ei lähe reisile, kuigi tervis veel lubaks.
Ei osta uut voodit, kuigi vana teeb seljale haiget.
Ei vaheta katkist kodumasinat enne, kui see täiesti üles ütleb.
Ei lähe sõpradega välja, sest „pole vaja raha raisata“.
Kõik jääb tulevikuks.
Aga pensionieas muutub üks asi järjest väärtuslikumaks – aeg.
Raha saab hoida.
Aastaid mitte.
Kui inimene lükkab kõik meeldiva pidevalt edasi, võib ühel päeval juhtuda, et raha on alles, kuid tervist või võimalust seda nautida enam pole.
Samas ei saa kõiki sääste lihtsalt muretult ära kulutada
Ka vastupidine äärmus pole kuigi mõistlik.
Pensionieas võib ette tulla suuri ootamatuid kulutusi.
Tervis võib halveneda.
Kodu võib vajada remonti.
Auto võib katki minna.
Võib tekkida vajadus tasulise abi või hoolduse järele.
Seetõttu annab sääst inimesele midagi väga olulist: turvatunde.
Küsimus pole tingimata selles, kas kulutada kõik või mitte midagi.
Palju mõistlikum võib olla küsida:
Kui palju vajan selleks, et tunneksin ennast tuleviku suhtes turvaliselt, ja kui palju võin endale juba praegu lubada?
Kas lastele tuleks raha anda juba eluajal?
Mõned inimesed ei tahagi oodata pärandini.
Nad ütlevad:
„Miks peaksid mu lapsed selle raha saama alles siis, kui mind enam pole? Praegu saan vähemalt näha, mida head see neile teeb.“
Vanem võib aidata lapse kodu sissemaksega.
Toetada lapselapse õpinguid.
Maksta kinni ühise perereisi.
Aidata keerulisel ajal.
Sellisel juhul saab ta ise näha, kuidas tema säästud kellegi elu paremaks muudavad.
Ja võib-olla annab see isegi rohkem rõõmu kui teadmine, et raha jääb kunagi päranduseks.
Kuid ka siin peaks abi tulema sellest, mida vanem saab endale lubada, mitte süütundest või survest.
Täiskasvanud laps ei tohiks vanema raha oma tulevikuplaanidesse sisse arvestada
See võib tunduda karm, kuid pärandi ootamine võib peresuhted väga keeruliseks muuta.
Kui laps hakkab mõtlema:
„See maja jääb ju kunagi mulle,“
võib ta märkamatult hakata vaatama vanema otsuseid hoopis teise pilguga.
Miks ta nii kalli reisi ostis?
Miks tal seda uut autot vaja on?
Miks ta müüs suvila maha?
Miks ta annab raha oma uuele elukaaslasele?
Aga seni, kuni inimene ise elab ja oma otsuseid teha saab, on see endiselt tema vara ja tema raha.
Pärandist saab pärand alles siis, kui pärandaja seda ise enam kasutada ei saa.
Uus armastus võib tekitada eriti suuri pingeid
Eriti keeruliseks võib olukord muutuda siis, kui leseks jäänud või lahutatud inimene leiab vanemas eas uue kaaslase.
Kui ta hakkab uue partneriga reisima, ühiseid oste tegema või talle rahaliselt midagi võimaldama, võivad täiskasvanud lapsed muutuda murelikuks.
Mõnikord täiesti põhjendatult.
Teinekord aga mitte.
Lastele võib tunduda, et „pere raha“ kulutatakse nüüd võõra inimese peale.
Vanem ise võib aga mõelda hoopis teisiti:
„See on minu elu ja ma tahan neid aastaid nautida.“
Siin põrkuvad väga tugevalt laste soov kaitsta vanemat ja vanema õigus ise oma elu üle otsustada.
Kas hea vanem peab tingimata midagi päranduseks jätma?
Võib-olla on see kõige valusam küsimus.
Kas vanema armastust saab mõõta sellega, kui palju vara pärast teda alles jääb?
Tõenäoliselt mitte.
Üks vanem jätab lastele maja.
Teine aitab neid terve elu.
Kolmas on maksnud nende hariduse eest.
Neljas pole suutnud rahaliselt midagi anda, kuid on olnud alati olemas.
Perekonna väärtust ei saa mõõta ainult pangakonto ega kinnisvaraga.
Pärand võib olla suurepärane kingitus.
Aga see ei peaks olema tõend selle kohta, kui palju vanem oma lapsi armastas.
Võib-olla võiks osa säästa ja osa nautida
Kõike ei pea nägema mustvalgelt.
Pensionär ei pea valima ainult kahe võimaluse vahel:
kas kulutan kõik ära või jätan kõik lastele.
Võib hoida piisavalt sääste, et enda tulevik oleks turvaline.
Võib samal ajal reisida.
Võib aidata lapsi.
Võib endale midagi ilusat osta.
Ja kui lõpuks jääb midagi ka päranduseks, on see tore.
Kõige tähtsam on ehk see, et inimene ei elaks oma viimaseid aastakümneid ainult selle nimel, et pärast tema surma oleks teistel rohkem.
Ta on selle raha teeninud ka enda elu jaoks
Lapsed võivad olla inimese jaoks kõige tähtsamad inimesed maailmas.
Aga ka lapsevanemal on ainult üks elu.
Kui ta on terve elu töötanud, teisi aidanud ja raha kõrvale pannud, ei peaks ta tundma süüd selle pärast, et tahab pensionieas sellest ka ise rõõmu tunda.
Reis ei tähenda, et ta armastaks lapsi vähem.
Uus auto ei tähenda, et ta oleks isekas.
Hea restoran, ilus kodu või mõni ammune unistus ei ole raiskamine lihtsalt sellepärast, et selle raha oleks saanud kunagi päranduseks jätta.
Võib-olla ei peakski pensionäri eesmärk olema jätta endast maha võimalikult suur pangakonto. Võib-olla võiks eesmärk olla elada nii, et säästudest jätkuks turvaliseks homseks, aga elu ei jääks täna elamata.
Ja kui midagi jääb kunagi ka lastele, võib seda võtta mitte kui nende õigust, vaid kui viimast kingitust.
Kommentaare ei ole