Kas vanavanemad peavad lapselapsi hoidma või on neil õigus lõpuks oma elu elada? 13.08.2026, 12:08 ...

 

Kas vanavanemad peavad lapselapsi hoidma või on neil õigus lõpuks oma elu elada?

13.08.2026, 12:08

Kristi

Kodused lood autor

 

foto : Canva

 

„Sa oled ju nagunii kodus.“

„Kas sa saaksid lapsed homme enda juurde võtta?“

„Meil oleks nädalavahetusel üks üritus, sina saad ju neid hoida.“

Paljude vanavanemate jaoks on sellised küsimused täiesti tavalised. Ja sageli pole neis midagi halba. Vanaema või vanaisa veedab hea meelega aega lapselastega ning vanemad saavad samal ajal natuke hinge tõmmata.

Aga kusagil läheb piir.

Kas vanavanemaks saamine tähendab automaatselt kohustust lapselapsi hoida? Või on inimesel pärast aastakümneid kestnud tööelu ja oma laste kasvatamist õigus öelda:

„Ma armastan oma lapselapsi väga, aga tahan nüüd ka enda elu elada.“

 

 

Lapselapsed võivad olla üks vanavanemaks olemise suurimaid rõõme

Paljud vanavanemad ootavad lapselaste sündi suure elevusega.

Nendega saab teha asju, milleks oma laste kasvatamise ajal polnud ehk aega ega energiat.

Koos küpsetada.

Raamatuid lugeda.

Jalutama minna.

Saladusi jagada.

Lastele vanu lugusid rääkida.

Ja vahel ka natuke rohkem lubada, kui ema või isa lubaks.

Vanavanema ja lapselapse suhe võib olla väga eriline. Laps saab enda kõrvale veel ühe turvalise täiskasvanu ning vanavanem võimaluse näha uue põlvkonna kasvamist.

Probleem ei teki tavaliselt sellest, et vanavanem lapselast hoiab.

Probleem tekib siis, kui sellest saab iseenesestmõistetav kohustus.

 

 

„Aga ta on ju vanaema“

Seda lauset kuuleb üllatavalt sageli.

Justkui tähendaks vanaemaks või vanaisaks saamine seda, et inimese kalender muutub automaatselt ülejäänud pere omaks.

Kui vanematel on vaja tööle minna, kutsutakse vanaema.

Kui laps on lasteaiast haige, kutsutakse vanaema.

Kui vanemad tahavad nädalavahetuseks ära sõita, kutsutakse vanaema.

Kui koolivaheaeg kestab kaks nädalat, eeldatakse vahel jälle, et vanavanem aitab.

Üksikute kordade puhul võib see olla täiesti loomulik perekondlik abi.

Aga kui sellest kujuneb pidev korraldus, võib vanavanem ühel hetkel avastada, et tema enda elu käib jälle laste graafiku järgi.

Alles seekord pole tegemist tema enda lastega.

 

 

Ta on oma lapsed juba üles kasvatanud

Seda poolt kiputakse vahel unustama.

Praegune vanaema või vanaisa on sageli juba aastakümneid teiste eest hoolitsenud.

Ta on ärganud öösiti nutva lapse peale.

Viinud lapsi lasteaeda ja kooli.

Käinud tööl.

Teinud süüa.

Pesnud pesu.

Aidatud kodutöödes.

Viinud trenni ja toonud tagasi.

Muretsenud haiguste, hinnete, sõprade ja tuleviku pärast.

Ja siis ühel päeval said lapsed suureks.

Võib-olla ootas ta seda aega isegi natuke – mitte sellepärast, et ta oma lapsi ei armastanud, vaid sellepärast, et nüüd saab lõpuks ise oma aja üle otsustada.

Kas on siis õiglane eeldada, et mõni aasta hiljem algab kõik otsast peale?

 

 

Pensionär ei tähenda inimest, kellel pole midagi teha

See on veel üks levinud eksiarvamus.

Kui inimene enam tööl ei käi, võib kõrvalt vaadates tunduda, et tal on ju „aega küll“.

Aga pensionäril võib olla väga sisukas elu.

Tal on sõbrad.

Hobid.

Reisid.

Aed.

Trenn.

Üritused.

Arsti- ja muud kohtumised.

Võib-olla tahab ta lihtsalt hommikul rahulikult kohvi juua ja mitte kuhugi minna.

Ka see on täiesti lubatud.

Inimene ei pea oma vaba aega teiste ees õigustama selleks, et tal oleks õigus öelda „ei“.

 

 

Teisalt vajavad noored pered päriselt abi

Ka sellest ei saa mööda vaadata.

Laste kasvatamine võib olla keeruline, eriti kui mõlemad vanemad töötavad.

Lasteaiad ja koolid ei järgi alati vanemate töögraafikut.

Laps jääb haigeks kõige ebasobivamal hetkel.

Koolivaheajad on pikad.

Lapsehoidja võib olla kallis.

Ja vahel tahaksid ka lapsevanemad lihtsalt ühe õhtu kahekesi veeta.

Kui läheduses elab vanaema või vanaisa, kes on valmis aitama, võib see olla noore pere jaoks tohutu kergendus.

Perekond tähendabki ju mingil määral üksteise aitamist.

Küsimus on pigem selles, kas abi küsitakse või seda eeldatakse.

 

 

„Ei“ ütlemine ei tähenda, et sa lapselapsi vähem armastad

See võib olla vanavanema jaoks üks raskemaid asju.

Ta tahaks öelda:

„Täna ma ei saa.“

Aga kohe tekib süütunne.

Kas nad arvavad, et ma ei taha lapselastega olla?

Kas mu tütar solvub?

Kas poeg arvab, et minust pole abi?

Kas ma olen halb vanaema?

Aga armastus ei tähenda seda, et inimene peab olema kättesaadav igal ajal.

Vanaema võib jumaldada oma lapselast ja samal ajal mitte tahta teda kolm päeva järjest hoida.

Vanaisa võib armastada lapselapsega kalal käimist, kuid mitte soovida terve koolivaheaja eest vastutada.

Need kaks asja saavad väga hästi korraga tõsi olla.

 

 

Ka vanavanema tervis ja jõud loevad

Kõik lapselapsed pole rahulikud väikesed lapsed, kes istuvad vanaema kõrval ja vaatavad pildiraamatut.

Väikelapse hoidmine võib tähendada pidevat liikumist, tõstmist, kummardamist ja tähelepanu.

Kahe või kolme lapse korraga hoidmine võib olla lausa füüsiliselt kurnav.

60-aastane inimene võib sellega suurepäraselt toime tulla.

75-aastase jaoks võib olukord olla hoopis teine.

Vanavanem ei peaks tundma häbi tunnistada, et tal pole enam sama palju jõudu kui noorematel vanematel.

Lapse turvalisuse seisukohalt on isegi parem ausalt öelda, millega tullakse toime ja millega mitte.

 

 

Kõige parem on see, kui lapselastega koos olemine jääb rõõmuks

Võib-olla ongi siin kõige olulisem vahe.

Kui vanaema ootab lapselast rõõmuga ja mõtleb:

„Nii tore, homme tuleb ta minu juurde,“

on kõik hästi.

Kui aga esimene mõte on:

„Jälle? Mul olid ju teised plaanid…“

siis tasub juba midagi muuta.

Sest kui hoidmisest saab kohustus, võib tekkida väsimus ja lõpuks isegi pahameel.

Seda ei taha tegelikult keegi – ei vanavanem, lapsevanem ega laps.

Laps väärib vanaema või vanaisa, kes on temaga koos sellepärast, et tahab temaga olla, mitte sellepärast, et ei julgenud oma vanematele ära öelda.

 

 

Ka täiskasvanud lapsed võiksid vahel küsida: „Kas see sobib sulle?“

Mõnikord muudab väga palju juba üks väike erinevus sõnastuses.

Mitte:

„Lapsed tulevad laupäeval sinu juurde.“

Vaid:

„Kas sul oleks võimalik laupäeval lapsi hoida? Kui sul on plaanid, leiame teise lahenduse.“

See annab vanavanemale tagasi ühe väga olulise asja – valikuvabaduse.

Ja kui ta ütleb jah, tuleb see tema enda soovist.

 

 

Vanavanem pole tasuta lapsehoidja, aga pere ei pea ka kõike rahas mõõtma

Vahel minnakse aruteludes teise äärmusse ja öeldakse, et kui vanavanem lapsi hoiab, peaks talle selle eest maksma.

Mõnes peres võib selline kokkulepe sobida.

Teises tunduks see täiesti võõras.

Perekonnas tehakse palju asju lihtsalt hoolimisest ja soovist üksteist aidata.

Kõike pole vaja arvele panna.

Oluline on pigem see, et abi oleks vabatahtlik ja vastastikune austus säiliks.

Ka vanavanema aega tuleks väärtustada.

 

 

Kas vanavanemal on õigus lõpuks iseendale elada?

Kindlasti ei pea valima ainult ühe äärmuse vahel.

Vanavanem võib olla lähedane ja oluline osa lapselaste elust ning samal ajal reisida, sõpradega väljas käia, tegeleda hobidega ja öelda vahel täiesti rahulikult:

„Sel nädalavahetusel ma ei saa.“

Ta ei pea valima pere ja oma elu vahel.

Tal võib olla mõlemat.

Sest vanavanemaks saades ei lakka inimene olemast inimene oma soovide, plaanide ja vajadustega.

 

 

Lapselapsed võivad olla elu üks suurimaid rõõme, kuid nad ei tohiks muutuda kohustuseks, mille tõttu vanavanem peab omaenda elu pidevalt kõrvale jätma.

Kõige ilusam suhe tekib ehk siis, kui koosolemise taga pole kohustus, vaid päris soov.

Ja võib-olla võiks enne järgmist korda, kui vanaemalt või vanaisalt lapsehoidmist palutakse, küsida kõigepealt lihtsalt:

„Kas sulle sobib?“