10 lauset, mida vanavanemad ei tohiks lastelastele öelda 16.08.2026, 16:02 ...
10 lauset, mida vanavanemad ei tohiks lastelastele öelda
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Vanavanematel on lapse elus väga eriline koht. Nad võivad pakkuda turvatunnet, tähelepanu ja aega viisil, mida kiire igapäevaeluga vanematel alati ei jätku.
Aga vahel võib just kõige armastavam vanaema või vanaisa öelda midagi, mis tundub talle täiesti süütu, kuid jääb lapsele pikaks ajaks meelde.
Sageli ei ole asi halvas tahtes. Paljud väljendid on lihtsalt pärit teisest ajast ja teistsugusest kasvatuskultuurist.
Tänapäeval teame aga rohkem sellest, kuidas sõnad mõjutavad lapse enesehinnangut, turvatunnet ja suhet oma vanematega.
Siin on 10 lauset, mida tasub lastelastega rääkides vältida.
1. „Ära emale-isale sellest räägi.“
See võib tunduda lõbus väikese saladusena.
Vanaema annab salaja kommi.
Vanaisa lubab lapsel kauem üleval olla.
Ja siis lisatakse:
„Aga emmele ja issile me ei räägi.“
Probleem pole alati kommis või hilises magamaminekus.
Probleem on selles, et laps õpib, et täiskasvanute eest võib olulisi asju varjata.
Lapse jaoks võivad „head saladused“ ja päriselt ohtlikud saladused olla keerulised eristada.
Palju parem on öelda:
„Me teeme täna ühe erandi, aga räägime sellest ka sinu vanematele.“
2. „Sinu ema oli sinu vanuses palju tublim.“
Võrdlemine võib tunduda motiveeriv, kuid lapse jaoks kõlab see sageli hoopis nii:
„Mina pole piisavalt hea.“
Sama kehtib õdede-vendade, nõbude ja teiste lastega võrdlemise kohta.
Igal lapsel on oma temperament, tugevused ja arengutempo.
Selle asemel, et rääkida sellest, kui tubli keegi teine oli, tasub märgata seda, mida laps ise hästi teeb.
Näiteks:
„Mulle meeldib, et sa ei andnud alla.“
See toetab eneseusku palju rohkem.
3. „Mis sa nutad, pole ju midagi hullu.“
Täiskasvanu jaoks võib lapse mure tunduda tühine.
Katkine mänguasi.
Sõbraga tüli.
Kaotatud mäng.
Aga lapse jaoks võib tunne olla päriselt suur.
Kui talle öelda, et pole põhjust nutta, ei kao tunne ära.
Laps võib lihtsalt õppida, et oma kurbust ei tasu teistele näidata.
Palju toetavam on öelda:
„Ma näen, et sa oled praegu väga kurb.“
Alles pärast seda saab aidata lapsel olukorrast edasi liikuda.
4. „Suured poisid ei nuta“ või „suured tüdrukud ei karda“
Laps ei muutu tugevamaks sellepärast, et ta õpib oma tundeid peitma.
Pigem vajab ta oskust mõista, mida ta tunneb ja mida nende tunnetega teha.
Poistel on lubatud kurb olla.
Tüdrukutel on lubatud vihastada.
Kõigil lastel on lubatud karta.
Emotsioonid pole nõrkuse märk.
Vanavanema rahulik kohalolek võib õpetada hoopis seda, et keerulist tunnet on võimalik turvaliselt läbi elada.
5. „Küll sa oled paksuks läinud“ või „miks sa nii palju sööd?“
Lapse keha, kehakaalu või söömise kommenteerimine võib tunduda täiskasvanu jaoks väikese naljana.
Lapse jaoks võib see aga muutuda väga kiiresti küsimuseks:
„Kas minuga on midagi valesti?“
Eriti tundlikuks muutub see teema vanemate laste ja teismeliste puhul.
Selle asemel, et hinnata lapse keha, tasub rääkida tervisest, energiast ja sellest, mida keha võimaldab teha.
Laps ei pea õppima oma keha vaatama läbi teiste kriitilise pilgu.
6. „Sa oled täpselt nagu su isa“ – kui seda öeldakse etteheitena
Lausel endal pole midagi halba.
Probleem tekib siis, kui seda kasutatakse solvanguna.
Näiteks:
„Sa oled sama laisk nagu su isa.“
„Täpselt sinu ema iseloom.“
Selline lause paneb lapse olukorda, kus tema identiteet seotakse täiskasvanute omavaheliste konfliktidega.
Laps ei peaks tundma, et üks osa temast on halb lihtsalt sellepärast, et see meenutab üht tema vanemat.
Kui vanavanemal on lapse ema või isaga probleeme, peaksid need jääma täiskasvanute vahele.
7. „Mis sa jälle jonnid?“
„Jonn“ võib olla väga mugav sõna, kuid selle taga võib peituda palju erinevaid asju.
Laps võib olla väsinud.
Näljane.
Ülekoormatud.
Hirmul.
Pettunud.
Või tal võib lihtsalt olla raske oma tunnet sõnadesse panna.
Kui last kohe jonnakaks või halvasti kasvatatuks nimetada, ei aita see tal end rahustada.
Parem on proovida mõista, mis käitumise taga toimub.
Mõnikord lahendab olukorra üks lihtne küsimus:
„Kas sul on praegu raske?“
8. „Tule anna vanaemale musi!“
Vanavanem võib igatseda kallistust või musi täiesti süütust armastusest.
Aga lapsel peaks olema õigus otsustada, kas ta tahab füüsilist lähedust.
Lapsele oma keha piiride õpetamine algabki sellistest väikestest igapäevastest olukordadest.
Palju parem on küsida:
„Kas ma võin sulle kalli teha?“
Kui laps ütleb ei, pole see vanaema või vanaisa tagasilükkamine.
See on lihtsalt lapse õigus oma keha üle otsustada.
9. „Sinu vanemad kasvatavad sind valesti.“
Vanavanemad ei pea kõigi laste kasvatamise otsustega nõus olema.
Põlvkonnad on erinevad.
Aga lapse ees tema vanemate kritiseerimine paneb lapse väga ebamugavasse olukorda.
Keda ta peaks uskuma?
Kas ema ja isa teevad midagi valesti?
Kas vanaema teab paremini?
Selline konflikt võib vähendada lapse turvatunnet ja õõnestada vanemate autoriteeti.
Kui vanavanemal on päriselt mure, tasub sellest rääkida lapsevanemaga eraldi.
Mitte lapse kuuldes.
10. „Sa oled ju vanaema lemmik.“
See võib kõlada armsa naljana.
Aga kui peres on mitu lapselast, võib selline lause tekitada rohkem probleeme, kui esialgu tundub.
Üks laps võib hakata tundma, et peab oma erilise koha säilitamiseks paremini käituma.
Teine võib kuuldes tunda, et tema pole sama armastatud.
Vanavanem võib olla iga lapselapsega erinevalt lähedane, kuid armastust ei tasu muuta võistluseks.
Parem on öelda:
„Mul on sinuga alati nii hea koos olla.“
See annab lapsele sooja tunde ilma kedagi teist väiksemaks tegemata.
Vanavanemad ei pea olema täiuslikud
Keegi ei räägi lastega kogu aeg ideaalselt.
Ka lapsevanemad ütlevad vahel midagi, mida hiljem kahetsevad.
Vanavanemad samuti.
Oluline pole üks vale lause, vaid see, milline on suhe tervikuna.
Kui laps tunneb, et teda kuulatakse, austatakse ja armastatakse, on sellel tohutu väärtus.
Ja kui midagi läheb valesti, võib ka vanavanem öelda:
„Ma ütlesin enne halvasti. Vabandust.“
Sellise lause kuulmine õpetab lapsele midagi väga olulist – ka täiskasvanu võib eksida ja oma vea parandada.
Mõnikord jääb üks lause lapsele terveks eluks meelde
Paljud täiskasvanud mäletavad tänaseni midagi, mida vanaema või vanaisa neile lapsepõlves ütles.
Mõni mäletab:
„Sa saad hakkama.“
„Ma olen sinu üle uhke.“
„Sa võid mulle alati rääkida.“
Teine aga mäletab üht nalja oma kehakaalu kohta või lauset, mis pani teda tundma, et ta pole piisavalt hea.
Vanavanemate sõnadel võib olla tohutu jõud.
Seepärast võiks enne kriitilist märkust korraks mõelda:
Kas see, mida ma praegu ütlen, aitab lapsel kasvada või paneb ta endas kahtlema?
Sest kõige ilusam asi, mida vanavanem saab lapselapsele anda, pole alati kingitus või maiustus.
Vahel on see lihtsalt tunne:
„Vanaema ja vanaisa juures olen ma armastatud täpselt sellisena, nagu olen.“
Kas sina mäletad mõnda lauset, mida sinu vanaema või vanaisa sulle lapsepõlves ütles ja mis on tänaseni meelde jäänud?
Kommentaare ei ole