24 aastat koolis töötanud õpetaja räägib otse: austuse puudumine on klassiruumis muutunud tõsiseks probleemiks

  Kas võõrast last tohib korrale kutsuda? Mõnikord on sekkumine täiesti õigustatud 22.08.2026, 10:58 ...

 

Kas võõrast last tohib korrale kutsuda? Mõnikord on sekkumine täiesti õigustatud

22.08.2026, 10:58

Kristi

Kodused lood autor

 

foto : Canva

 

See on olukord, kuhu võib sattuda peaaegu igaüks.

Näed poes, mänguväljakul, külas või oma kodus last, kes käitub halvasti. Ta tõukab teist last, loobib asju, jookseb ohtlikus kohas või lihtsalt eirab kõiki palveid.

Esimene mõte võib olla: kas mul üldse on õigust midagi öelda?

Ühed arvavad, et võõrast last ei tohiks kunagi korrale kutsuda – selleks on tema vanemad. Teised leiavad, et täiskasvanu ei saa lihtsalt pealt vaadata, kui laps seab ennast või teisi ohtu.

Tõde jääb ilmselt kuhugi nende kahe vahele.

 

Kõige tähtsam küsimus on: kas keegi võib haiget saada?

Kui olukord muutub ohtlikuks, ei ole enam põhjust mõelda, kas tegemist on „minu lapsega“ või „võõra lapsega“.

Kui laps näiteks:

• tõukab teist last trepist või mänguvahendilt;

• jookseb sõiduteele;

• viskab kivide või muude ohtlike esemetega;

• ronib kohta, kust võib kukkuda;

• haarab midagi teravat või ohtlikku,

siis tuleb täiskasvanul sekkuda kohe.

Sellises olukorras pole eesmärk last kasvatada ega talle loengut pidada. Eesmärk on ohtlik olukord peatada.

Piisab rahulikust, kuid kindlast lausest:

„Stopp, nii ei saa – keegi võib haiget saada.“

 

Ka sinu kodus kehtivad sinu reeglid

Kui laps tuleb sinu koju külla, ei pea sa loobuma oma tavapärastest piiridest lihtsalt sellepärast, et tegemist pole sinu lapsega.

Kui sinu kodus ei hüpata diivanil, ei joosta toas või ei sööda elutoas, on täiesti normaalne seda ka külalisele öelda.

Kõige parem on teha seda rahulikult ja ilma last häbistamata.

Näiteks:

„Meie kodus me toas ei jookse, sest siin võib midagi katki minna.“

või:

„Palun pane mänguasi enne tagasi ja siis võtame järgmise.“

See ei ole võõra lapse kasvatamise ülevõtmine. See on lihtsalt oma kodu piiride selgeks tegemine.

Loe ka :  

24 aastat koolis töötanud õpetaja räägib otse: austuse puudumine on klassiruumis muutunud tõsiseks probleemiks

Millal võiks pigem lapsevanema poole pöörduda?

Kõiki olukordi pole mõistlik ise lahendada.

Kui lapse vanem on kõrval ja tegemist pole ohtliku olukorraga, võib olla parem pöörduda kõigepealt tema poole.

Näiteks kui laps:

• segab pidevalt teisi;

• räägib väga halvasti;

• rikub korduvalt kokkuleppeid;

• võtab teiste asju;

• käitub pikema aja jooksul häirivalt,

võib lapse vanemale rahulikult öelda, mis juhtus.

Oluline on rääkida käitumisest, mitte lapsest endast.

Parem on öelda:

„Ta lükkas mitu korda teisi lapsi ja ma kardan, et keegi võib haiget saada.“

mitte:

„Teie laps on täiesti kasvatamatu.“

Esimene kirjeldab olukorda. Teine ründab nii last kui vanemat ja muudab rahuliku vestluse kiiresti konfliktiks.

 

Võõrast last ei tohiks alandada

Isegi siis, kui laps on käitunud halvasti, ei anna see täiskasvanule õigust teda solvata, karjuda tema peale või teiste ees häbistada.

Lause „Sa oled paha laps“ ei õpeta lapsele midagi.

Palju selgem on öelda, milline konkreetne käitumine peab lõppema.

Näiteks:

„Ära tõuka teda.“

„Palun ära võta tema mänguasja käest.“

„Siin ei tohi joosta.“

„Ära räägi temaga niimoodi.“

Mida lihtsam ja konkreetsem sõnum, seda paremini laps sellest aru saab.

 

Aga mis siis, kui lapsevanem solvub?

See on ilmselt üks peamisi põhjusi, miks inimesed võõrale lapsele midagi öelda ei julge.

Mõni vanem võib võtta isegi täiesti rahuliku märkuse väga isiklikult.

Ta võib kuulda lauses „palun ära jookse siin“ hoopis sõnumit: „Sa oled halb lapsevanem.“

Sellises olukorras ei ole palju kasu vaidluse alustamisest.

Kui oled sekkunud selleks, et vältida ohtu või kaitsta teist last, võid lihtsalt rahulikult selgitada:

„Ma ütlesin seda ainult sellepärast, et kartsin, et keegi saab haiget.“

Kõiki inimesi ei ole võimalik oma seisukohaga nõustuma panna.

 

Kas iga väikese eksimuse pärast peab sekkuma?

Kindlasti mitte.

Lapsed on lapsed. Nad jooksevad, teevad lärmi, lähevad mänguhoos liiga hoogu ja teevad vigu.

Kui laps kogemata kellegi vastu põrkab või ühe korra liiga valju häält teeb, ei pea võõras täiskasvanu kohe kasvataja rolli võtma.

Tasub endalt küsida:

Kas see on päriselt probleem või lihtsalt lapse normaalne käitumine, mis mind hetkel häirib?

Kõik, mis täiskasvanule ei meeldi, ei vaja tingimata sekkumist.

 Loe ka : 

Täiskasvanud laps kolib pärast lahutust ema juurde tagasi – kas ema peaks sellega alati nõustuma?

Kiusamise puhul ei tasu vaikida

Üks olukord on siiski üsna selge.

Kui näed, et üks laps teist sihilikult alandab, tõrjub, ähvardab või teeb talle korduvalt haiget, ei tohiks täiskasvanu lihtsalt mööda vaadata.

Laps, keda kiusatakse, ei pruugi ise julgeda abi paluda.

Sellisel juhul võib juba lihtne täiskasvanu sekkumine olukorra katkestada.

„Siin me teisi ei solva.“

„Jäta ta rahule.“

„See ei ole okei.“

Seejärel tasub vajadusel kaasata lapsevanem, õpetaja või muu vastutav täiskasvanu.

 

Kõige parem toon on rahulik ja kindel

Võõra lapse korrale kutsumisel loeb väga palju kuidas midagi öeldakse.

Rahulik hääl ei tähenda ebakindlust.

Võib olla täiesti konkreetne ilma karjumata.

Hea põhimõte on:

ütle, mis peab lõppema, miks ja mida võiks selle asemel teha.

Näiteks:

„Ära viska kividega – keegi võib haiget saada. Kui tahad visata, viska parem palliga.“

Selline sõnastus annab lapsele selge piiri, aga ei tekita tunnet, et kogu tema isiksust kritiseeritakse.

 

Kas ühiskondlik vastutus on kadumas?

Varem oli palju tavalisem, et naaber, õpetaja, sugulane või mõni teine täiskasvanu võis lapsele öelda, kui ta midagi valesti tegi.

Tänapäeval on lapse kasvatamine muutunud palju rohkem perekonna eraasjaks.

Selles on palju head – võõrad inimesed ei peaks sekkuma pere isiklikesse kasvatusotsustesse.

Aga teisalt tekib küsimus, kas oleme läinud teise äärmusesse.

Kui täiskasvanu näeb avalikus kohas, et laps teeb kellelegi haiget või käitub ohtlikult, kas ta peaks tõesti vaikima ainult sellepärast, et „see pole minu laps“?

Tõenäoliselt mitte.

 

Kokkuvõtteks

Võõra lapse korrale kutsumine ei peaks tähendama tema kasvatamist ega karistamist.

Enamasti piisab ühest rahulikust ja konkreetsest piirist.

Kui laps seab ennast või teisi ohtu, lõhub kellegi vara või kiusab teist last, on täiskasvanu sekkumine täiesti põhjendatud.

Väiksemate käitumisprobleemide puhul tasub aga olukorda hinnata ja võimalusel rääkida lapsevanemaga.

Kõige olulisem on säilitada lugupidamine – nii lapse kui ka tema vanema suhtes.

Mis sina arvad – kas võõrast last võib vajadusel korrale kutsuda või peaks seda tegema ainult tema enda vanem?