24 aastat koolis töötanud õpetaja räägib otse: lugupidamatus on muutunud klassiruumis igapäevaseks probleemiks ...
24 aastat koolis töötanud õpetaja räägib otse: lugupidamatus on muutunud klassiruumis igapäevaseks probleemiks
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Paljud õpetajad ütlevad, et koolis töötamine on viimaste aastatega muutunud. Õpetaja ülesanne ei ole enam ainult õpetada oma ainet – üha rohkem aega kulub korrale kutsumisele, vaidlustele ja sellele, et panna õpilasi üldse kuulama.
Üks 24-aastase tööstaažiga õpetaja otsustas sotsiaalmeedias rääkida sellest, mida tema iga päev klassiruumis näeb.
Tema sõnul ei ole probleem ainult laste käitumises. Suur osa sellest algab kodust ja sellest, milliseid piire ning ootusi lastele juba varakult õpetatakse.
„Teie laps on teile kõige tähtsam, kuid maailm ei keerle tema ümber“
Õpetaja sõnul on loomulik, et iga vanem peab oma last eriliseks ja tahab teda kaitsta.
Probleem tekib tema hinnangul siis, kui laps kasvab üles teadmisega, et tema soovid, tunded ja arvamus peavad alati olema kõige tähtsamad.
Koolis tuleb aga hakkama saada paljude teiste inimestega.
Seal peab oskama oma korda oodata, kuulata, arvestada kaaslastega ja vahel teha ka midagi sellist, mida ise parajasti teha ei tahaks.
Õpetaja sõnum vanematele on lihtne: laps peab õppima, et ühiskonnas ei saa alati tema tahtmine peale jääda.
Õpetajad märkavad järjest rohkem vastuvaidlemist
Paljud õpetajad on kirjeldanud sarnaseid olukordi.
Näiteks võib õpetaja anda klassile ülesande ja osa õpilasi vastab lihtsalt: „Ma ei taha seda teha.“
Mõne lapse jaoks ei tähenda õpetaja korraldus enam automaatselt seda, et seda tuleb järgida. Kõik muutub läbirääkimiseks.
Ka lihtsa palve peale vaiksemalt olla või oma järjekorda oodata võib järgneda pikk vaidlus.
Õpetajate jaoks on see kurnav, sest suure osa tunnist võib võtta mitte õpetamine, vaid elementaarsete käitumisreeglite selgitamine.
Kas probleem on liiga pehmes kasvatamises?
Siin lähevad arvamused lahku.
Ühelt poolt on tänapäeva kasvatuse suur tugevus see, et laste tundeid võetakse rohkem arvesse kui varem.
Lapsega räägitakse, tema arvamust kuulatakse ja püütakse mõista, miks ta mingil viisil käitub.
See on kindlasti positiivne muutus.
Kuid probleem võib tekkida siis, kui lapse tunnete arvestamisest saab piiride puudumine.
Lapsel võib olla õigus olla pahane, kurb või pettunud, kuid see ei tähenda, et ta võib teisi solvata, õpetaja korraldusi eirata või teha ainult seda, mida ise soovib.
Piirid ja empaatia ei pea teineteist välistama.
Laps ei pea alati saama valida
Tänapäeval pakutakse lastele palju valikuid ja see aitab neil õppida iseseisvalt otsustama.
Aga kõike ei saa muuta valikuks.
Koolis tuleb ette olukordi, kus õpetaja annab ülesande ja see tuleb lihtsalt ära teha.
Samamoodi ei küsita alati, kas laps tahab oma tuba koristada, õigel ajal magama minna või teistega viisakalt käituda.
Elus tuleb paratamatult ette kohustusi, mis pole meeldivad.
Kui laps pole harjunud sellega, et vahel tuleb teha midagi ka siis, kui tal selleks tuju pole, võib tal hiljem olla keerulisem toime tulla nii koolis kui ka tööelus.
Austus ei tähenda hirmu
Varem seostati õpetaja autoriteeti sageli ranguse ja isegi hirmuga.
Selle juurde tagasi minna pole vaja.
Õpetaja austamine ei tähenda seda, et laps ei tohi kunagi küsimusi esitada või õpetajaga eriarvamusele jääda.
Küll aga peaks laps teadma, kuidas eriarvamust väljendada ilma teist inimest halvustamata.
Sama kehtib kodus.
Vanem ei pea olema autoritaarne selleks, et öelda: „Ma saan aru, et sa oled pahane, aga sellisel toonil sa minuga ei räägi.“
Just sellistest igapäevastest olukordadest õpitaksegi teistega arvestamist.
Ka õpetaja peab lapse austuse välja teenima
Samas ei saa kogu vastutust panna ainult laste ja vanemate õlule.
Ka õpetaja suhtlemisviis mõjutab väga palju seda, kuidas õpilased temasse suhtuvad.
Õpilased märkavad kiiresti, kui neid koheldakse ebaõiglaselt, alandatakse või nende arvamust kunagi ei kuulata.
Hea õpetaja saab olla ühtaegu nõudlik ja lugupidav.
Tegelikult töötavad piirid kõige paremini just siis, kui laps teab, et teda ennast koheldakse samuti austusega.
Vanem ja õpetaja ei peaks olema vastasleerides
Üks keerulisemaid olukordi tekib siis, kui koolis juhtunud konflikti puhul asuvad vanem ja õpetaja kohe teineteise vastu.
Loomulikult peab vanem oma last kuulama ja vajadusel kaitsma.
Aga sama oluline on kuulata ära ka õpetaja versioon.
Kui laps teab ette, et vanem võtab igas olukorras automaatselt tema poole, võib tal olla raske õppida omaenda käitumise eest vastutama.
Palju parem oleks olukorda vaadata küsimusega: mis tegelikult juhtus ja mida võiks sellest õppida?
Mida võiks lastele juba kodus õpetada?
Kõige elementaarsemad oskused ei ole keerulised, kuid need mõjutavad väga palju seda, kuidas laps hiljem teistega läbi saab.
Näiteks:
-
kuula, kui teine inimene räägib;
-
ära sega pidevalt vahele;
-
oota oma korda;
-
ära solva inimest lihtsalt sellepärast, et oled vihane;
-
kõike ei pea saama kohe;
-
mõnikord tuleb teha ka seda, mida teha ei taha;
-
vabandamine ei tee sind nõrgaks;
-
teiste inimeste vajadused on samuti olulised.
Need reeglid ei tähenda lapse isiksuse allasurumist.
Need õpetavad lihtsalt elama koos teiste inimestega.
Kas tänapäeva lapsed tõesti austavad vähem?
Sellele küsimusele pole ühest vastust.
Iga põlvkond on mingil hetkel arvanud, et noored pole enam sellised nagu vanasti.
Ka tänapäeval on tohutult palju viisakaid, tähelepanelikke ja hoolivaid lapsi.
Küll aga tasub õpetajate kogemusi kuulata, kui üha rohkem neist ütleb, et klassiruumis piiride hoidmine võtab järjest rohkem energiat.
Probleem ei pruugi olla selles, et „tänapäeva lapsed on halvad“.
Pigem tasub küsida, kas me oleme täiskasvanutena piisavalt selgelt õpetanud, et vabadusega käib alati kaasas ka vastutus.
Kokkuvõtteks
Laps vajab tunnet, et teda armastatakse, kuulatakse ja võetakse tõsiselt.
Aga ta vajab sama palju ka piire.
Ühel päeval peab ta hakkama saama maailmas, kus teised inimesed ei pruugi tema soovidega alati arvestada ning kus tuleb teha koostööd väga erinevate inimestega.
Võib-olla polegi küsimus selles, kas tänapäeva lapsed austavad vähem.
Olulisem küsimus on: kas meie, täiskasvanud, õpetame neile piisavalt hästi, mida austus tegelikult tähendab?
Mis sina arvad – kas laste suhtumine õpetajatesse on viimastel aastatel muutunud või räägitakse sellest probleemist lihtsalt rohkem kui varem?
Kommentaare ei ole